Postiljoni oodates… Postitöötajast 300 ja 100 aastat tagasi

Tekst: Helve Schasmin, koguhoidja

Möödunud aastal täitus 380 aastat riikliku postikorralduse sisseviimisest Eesti territooriumil. Postiteenistus on üks vanimaid riiklikke ametkondi, mis toimib tänaseni. Postiametnik on alati olnud austusväärne amet, millega on kaasas käinud munder, ametiraha ja teatud positsioon ühiskonnas.

17. sajandi lõpus oli Eestis 8 postkontorit, neist vanim 1632. aastal avatud Tartu postkontor.

Kui algul saatsid kirju põhiliselt riigiasutused ja kaupmehed, siis hiljem ka talupojad. Tegemist oli kaebekirjadega kõrgematele riigiametnikele. Postiteenus oli tasuline.

Postmeistri ametikoht on alati olnud ihaldusväärne. Rootsi ajal oli see päritav ametikoht – esmalt päris selle lesk, seejärel mõni teine sugulane. Postmeistrid olid peamiselt Rootsi riigi alamad, kes said riigilt kindlat palka.

Tallinna postkontori töötajad

1720. aastal sätestati juhtnöörid postmeistritele, kes juhtisid postkontorite igapäevatööd. Sellesse ametisse määrati peamiselt saksa rahvusest isikud. Igale postmeistrile allusid sekretär, kaks kirjutajat, neli postiljoni ning mõned teenijad-valvurid, jooksupoisid jne. Postmeister oli kohustatud üles märkima, kust ja kuhu pakk või kiri läks, palju saadetis kaalus ja mis teenus maksis. Kõik pakid paigutati standardsetesse postikottidesse ja pitseeriti. Kott saadeti enne keskööd järgmisse postiasutusse. Sealne postmeister vaatas postikoti üle, pani kõrvale tema linnale kuuluva posti, lisas oma pakid eraldi nimekirjaga ja saatis postikoti postiljoniga edasi. Postmeister pidi olema aus, kohusetundlik, tagasihoidlik, ilusa käekirja ja hea arvutusoskusega. Kuna postmeister võttis kirju vastu isiklikult, siis ei tohtinud ta üle ööpäeva postkontorist ära olla. Posti saatmist teostas aga ainult postmeister isiklikult. Kõik kirjade ja postipakkide saatjad pidid omama isiklikku pitsatit ja kirjalakki saadetise pitseerimiseks, mis tegi kirja lähetamise kalliks.

19. sajandi alguses oli Tallinna postkontoris (3. järgu kubermangu postkontor) ette nähtud üks postmeister, tema abi ja ühtlasi tõlk, raamatupidaja, allohvitser, 12 postiljoni ja üks valvur. Postmeistri palk oli 600 rubla, raamatupidajal 300 ja postiljonil 30 rubla aastas. Inventariks oli eraldatud 600 rubla ja samapalju ka maja ülalpidamiseks.

Kubermangu postmeistri ametikoht oli eriti hinnatud. Sellele kohale võisid kandideerida vaid aadlikud. Ametisse määramisel tehti ettekanne otse tsaarile ja seetõttu olid eestkostjad tavaliselt väga mõjukad isikud. Postmeistri kandidaat läbis tiheda valikusõela. Ta pidi olema ülikooliharidusega ja harva tuli ette, et ta oli oma karjääri alustanud ametiredeli alumistelt pulkadelt. Kubermangu postmeister võttis posti vastu isiklikult. Juhul kui kirjas oli deklareerimata raha, siis ¼ sellest summast sai ta endale preemiaks. Postmeister oli kohustatud jälgima, et postiljonide relv oleks korras, postkontor puhas ja tuleohutus tagatud.

Postiljonid kandsid vormiriietust, mis oli küllaltki kallis, ja kui see ettenähtud aega vastu ei pidanud, siis uue vormi eest tuli ise maksta. Postiljoni terve aastapalk ehk 30 rubla oleks kulunud uute vormiriiete soetamiseks. Eeskirjade järgi oli postiljon kohustatud sõitma ainult ettenähtud marsruuti pidi, mitte jätma postivankrit järelevalveta, mitte kusagil peatuma, ise kirju ja pakke mitte vastu võtma, postikotte ettevaatlikult laadima.

Postitöötaja aastal 1912

Eesti Vabariigis oli postiametniku töökoht hinnatud. Tööle võeti haritud, hea tervise ja korralike elukommetega inimesi. Selle kinnituseks pidi muuseas tooma tõendi ka arstilt ja kaitsepolitseist. Kutsesobivustestid ja erialaeksamid olid ka siis iseenesest mõistetavad. Isegi postiljon pidi kirjutama etteütluse, teistel erialadel oli eksameid rohkem. Lisaks andis tööleasuja kirjaliku ametivande ning kirjutas alla teenistussaladuse hoidmise lehele, see nõue kehtis näiteks ka postkontori koristajale.