Tekst: Mae Kivilo, teatrikunstnik, näituse kuraator
Fotod: Erakogu
2018. aasta kuum suvi jääb paljudele meelde, küll pikkade mahedate suvepäevadega, küll vabariigi juubeliüritustega, liigkuivade kartulivagudega või üllatavalt külma mereveega – kuidas kellelegi. Kolmekümne kahele käsitöömeistrile seostub läinud suvi vahelduvate õnnehetkede ja kirumishoogudega ühe suure ja ebatavalise tööjuures.
Kõik kolmkümmend kaks meistrit üle Eesti olid jaanuaris Tallinnasse kokku tulnud ja öelnud oma jah-sõna Rahvakultuuri ja Käsitöö Liidu näitusel osalemiseks. Näituse idee oli sedapuhku ebatavaline – näidata igiammuseid teada-tuntud materjale ja töövõtteid uue nurga alt ja eksponeerida neid suurte keradena Katariina kirikus Tallinna vanalinnas.
Näituse kuraatorid teatrikunstnik Mae Kivilo ja sisearhitekt Kaarel Kuusk pakkusid töö aluseks meetrise läbimõõduga plastikkerad. Kuraatorite rõõmuks võtsid käsitöömeistrid väljakutse vastu – selge on ju see, et ümmargusele vormile töö loomine vajab tõelist meistrikätt ja -meelt. Ja veel meetrise läbimõõduga töö ette võtta! Kevade edenedes sai selgeks, et mõnd materjali siiski ei õnnestu kerale vormida ja kasutusele võeti ka ringikujuline raam. Samuti selgus, et mitme töökoja uksest (ega aknast) meetrine kera läbi ei mahu ja suurele pallile tuli kaaslaseks veidi väiksem, 70 cm läbimõõduga aluspall.
Mai lõpuks olid kerad plastikutehasest Sauelt jõudnud üle mere Saaremaale, metsade taha Lõuna-Eestisse, Kesk-Eesti põldude vahele, Pärnu linna ja Viljandi lähistele. Mõnegi kera teekond pakkus ohtralt nalja, aga ka jõuetuse hetki – kerakujulise püsimatu ning haaramatu objekti transport oli üllatusi täis.
Pikad suvepäevad ja lühikesed suveööd läksid omasoodu ning koos viljade küpsemisega said augusti lõpuks valmis ka meistritööd. Jõudis kätte aeg need Tallinna tuua. Seekord oli kera pakkimine ja sõidutamine veelgi keerulisem – valmis tööga tuli olla ettevaatlik ja nalja ei saanud lubada. Toompea jalamile, Käsitöö Liidu majja tööd nii või naa jõudsid ja näituse meeskond valmistus kerade ülesriputamiseks Katariina kiriku vanade müüride vahele.
7. septembril avati kolmekümne kahe meistri tööde näitus, mis oli kummardus, õigemini südamest tulev hümn meie rahva ajaga kogunenud käsitööoskusele, maitsele ja materjalitunnetusele. Suured värvilised kerad moodustasid kiriku hämaruses ajatute tehnikate planetaariumi, kus olid esile tõstetud rahvapärimuse kirjad ja rütmid. Näitus tõi tegijatele ja korraldajatele palju rõõmu, sest osutus populaarseks nii noorte kui ka vanade, nii omade kui ka turistide seas.
Ega väga imestada polegi, et nüüd, talve hakul on näitus kutsutud Eesti Rahva Muusemisse ja tervitab sisseastujat kohe ukse juures. Meistrite töö on jõudnud oma lätete juurde. Enamik neist kolmekümne kahest on saanud oma teadmised ja inspiratsiooni sellest, mis tallel ERMis, mida ERM elus hoiab ja uute põlvkondadega jagab.
