Novembri keskpaigast on ERMi osalussaalis avatud näitus “Eesti meie südametes”, mis jutustab Mehhikost, Kolumbiast, Prantsusmaalt ja Venemaalt pärit uute tartlaste lood. Palusime kuraatoritel valida ühe enda Eesti kogemust iseloomustava foto ning kirjeldada, miks see nende jaoks oluline on.

Multikultuurne näitus jääb avatuks 17. veebruarini 2019. Näitus on loodud koostöös Tartu Rahvusvahelise Majaga.

In mid-November we opened a new exhibition “Estonia In Our Hearts” at the Participation Hall of ENM. The exhibition entwines the stories of the new citizens of Tartu who are originally from Mexico, Columbia, France and Russia. We asked the curators to pick one photo that describes their Estonian experience the best and tell us why it is important to them.

The multicultural exhibition is open until February 17, 2019.

Alexandra

Lihtne, tagasihoidlik ja ilus. Need on esimesed omadussõnad, mis mul Eestit kirjeldades meelde tulevad. Järve ääres pikniku pidamine, metsas matkamine, talvel kelgutamine, saunas käimine, vaikuse kuulamine, ühegi hooneta maastike vaatamine… Nii palju tegevusi, mis tunduvad mulle kui Pariisi äärelinnas üleskasvanule luksusena. Tartu elustiilil on palju mitte-endastmõistetavaid sarnasusi Reunioni saarega, kust ma pärit olen. Just seetõttu tunnen end siin hästi. Tartu on koht, kus ma olen pärast Prantsusmaalt lahkumist elanud kõige kauem. Ma pean seda oma koduks.

Simple, humble and beautiful. These are the first adjectives that come to my mind, to describe Estonia. Picnicking by the lake, hiking in the forest, sledding down the slopesin the winter, going to the sauna, listening to the silence, observing landscapes where no building can be seen… So many activities that feel like luxury to me as I grew up in the suburbs of Paris. The lifestyle in Tartu has alot of non obvious similarities with Reunion Island, where I am originally from. And it is why I feel so good here. Tartu is the place where I have lived the longest since I have left France. I consider it as my new home.

Dalisa

Eestist on saanud minu suurim seiklus. See on koht, kus ma saan unistada, aga ka saavutada, kus ma saan iga päev teha seda, mida ma armastan. Igale uuele päevale avasilmi vastu minek on parim tunne, sest Tartu pakub mulle naeratusi, põnevust ja palju põhjusi õnnelik olemiseks. Eestis on midagi, mis on sama maagiline kui selle metsad ja inimesed, just niisama maagiline kui Pärt Uusbergi teose „Õhtul“ kuulamine ja samal ajal nende ridade kirjutamine.

Oma kultuuri üle uhkust tundva mehhiklasena on mul alati hea ja tänulik meel jagada erinevaid värve, helisid ja muusikat, mis iseloomustavad Mehhikot kunsti, laulu, tantsu või maitsete kaudu. ERM ja Tartu Rahvusvaheline Maja on selle näitusega andnud mulle võimaluse näidata oma armastust nende kahe riigi vastu. Nii nagu on minu hing ja süda osa minust, on seda ka Eesti ja Mehhiko.

Estonia has become my greatest adventure.It’s the place where I can dream but as well to achieve, where doing what I love became part of my everyday life.  Opening my eyes to a new day is the greatest feeling because Tartu offers me smiles, excitement and many reasons to be happy. There is something about Estonia that is as magical as its forests and people, just as magical as listening to Pärt Uusberg – “Õhtul” while writing these words.

As a Mexican proud of my culture, I am always happy and grateful for being able to share the colors, sounds and music that characterize Mexico through art, singing, dancing, or tastes. ERM & International House of Tartu have given me the opportunity to show my love towards these two countries in this collaborative exhibition.  Just as my soul and heart are part of me, Estonia and Mexico are too.

Daniil

Sel fotol on minu tütar Niika siis, kui ta oli 2,5-aastane. See pilt on mulle väga tähtis. Ehk on tütre pilgus enamus sellest, millest tahaksin rääkida oma esimesest kolmest aastast Eestis. Selles fotos on lugu suure teekonna raskest etapist, karmidest katsumustest.

Foto on tehtud Venemaal päeval, mil ta tutvus oma vanavanaemaga Pihkvas. Suvel ületas Niika esimest korda Vene piiri ja sõitis nii kaugele ilma emata. See oli meie pere elus ühe raske etapi lõpp. Niika kasvas suureks, tugevnes ja saab nüüd oma arengus eakaaslastega konkureerida. Ma ei ole veel teile öelnud, et ta sündis kolm kuud enne tähtaega. Mu vanem poeg sai targemaks, lõpetas esimese kursuse Tallinna Mehhaanikakoolis ja leidis endale hea töökoha pealinnas. Mu noorem poeg aga oli sel ajal peaaegu aastane ja tema sai endale otseses mõttes jalad alla. Paljud ebameeldivad ja ärevad hetked jäid minevikku ja kuidagi kohe läks meel heaks ja rahulikuks. Ja veel sai mulle selgeks, et mu tütar on väga ilus laps.

See foto on ainuke selles näituse osas, mis pole minu tehtud. Foto autor on tuntud inimene Venemaal:  filantroop, ühiskonnategelanе, kirjastaja ja poliitik Lev Schlossberg. Mul on hea meel, et meie perede vahel on nii soojad ja sõbralikud suhted. Kui Lev käib meil Tartus külas, räägib ta sageli, et Niika on meie pere tõeline ime.

Ilmselt see ongi nõnda. Praegu on raske uskuda, et Niika sündis kehamassiga 808 grammi. Ning kui ma kaks päeva peale sündi ta kätte võtsin, siis ta kaalus vaid 730 grammi. Need on uskumatud arvud. Lausa kosmilised.

Minu jaoks on Niika sünnilugu hümn eesti meditsiinile ja lõpmatud tänusõnad Tartu Ülikooli kliinikumile. Ja muidugi minu naisele Juliale – kui hirmus mul ka ei olnud, tema pole mitte kunagi kahelnud, et Niikal saab kõik korda. Püha emalik usk paremasse. Niika on uus tartlane, päästetud üliprofessionaalsete arstide poolt ja veel üks Eesti kodanik meie peres. Sel fotol, tütre pilgus näen ma raskete olude ületamise lugu, lootust paremale ja Eesti noore tulevikupalet. Ja armastust. Hästi palju hellust ja armastust.

My daughter Niika is 2.5 years old in this photograph. This photo is very important to me. Maybe everything I would like to talk about my three years in Estonia is in my daughter’s eyes. It is a story of a great journey, struggles and challenges.

This photo was taken in Russia on the day she met her great grandmother in Pskov. During the summer Niika crossed the Russian border for the first time and for the first time she was so far from her mother. It was the end of a difficult era in our lives. Niika has grown strong and can now compete in her development with her peers. I haven’t told yet that she was 3 months premature. My first son got wiser, finished his first year in Mechanical School of Tallinn and found a great job in the capital. My youngest son was almost a year old back then and he literally just got on his feet. Many uncomfortable and anxious times were over and I was feeling good and relaxed. Also it occurred to me, that my daughter is very beautiful.

This photo is the only one from my part of the exhibition, that I haven’t taken myself. The author of this photo is a well-known person from Russia: philanthropist, politician and publisher Lev Schlossberg. Every time he visits us in Tartu, he tells that Niika is the real miracle of our family.

I suppose it is true. Right now it is hard to believe that Niika only weighed 808 grams when she was born. And when I took her into my arms two days later, she only weighed 730 grams. These numbers are unbelievable. Even cosmic.

For me, the story of Niika’s birth is a hymn for Estonian medicine filled with my gratitude towards Tartu University Hospital. And of course towards my wife Julia, as terrified as I was, she never doubted that our daughter is going to be fine. The holy belief of a mother.  Niika is a new citizen of Tartu who was saved by the professional doctors and she is also an Estonian citizen. In this photo and in my daughters eyes, I see the story of overcoming hardship, a hope for a better tomorrow and the future of young Estonia. And love. A lot of tenderness and love.  

Gleb

Kui ma esimest korda Tartusse tulin, oli mul kohalikku piirkonda ebamugav avastada. Ainus marsruut, mida mööda ma käisin, viis ühikast ülikooli ja tagasi. Pärast seda vähem kui kuu aega kestnud perioodi hakkasin ma linna avastama. Vanalinn oma maaliliste ajalooliste hoonetega oli tõeliselt ilus ja ma olin elevil, kui uitasin mööda kitsaid armsaid tänavaid. Kuid peagi mõistsin, et see pole piisav.

Ma otsustasin veel kaugemale minna ja laiendasin oma marsruuti. Ma külastasin Tartu erinevaid linnaosi. Leidsin palju ilusaid maju ja erisugust tänavakunsti kõikjal. Tundsin, et ma suhtlen teise kultuuriga, mis on täis saladusi ja üllatusi. Kuid siis jõudsin ma nende majadeni. Need meenutasid mulle kodu. Minu kodulinnas on mitmeid arhitektuuriimesid, aga see on täis ka samasuguseid tüüpilisi kortermaju. Ma tean, et see ei ole kõige ilusam vaade ja tegelikkuses peetakse neid hooneid koledateks. Sellegipoolest tunnen, et mul on nendega midagi ühist. Võib-olla on see ainult meenutus minu lapsepõlvest, võib-olla midagi muud, aga see kindlasti mõjutab mind.

When I came to Tartu the first time, I was uncomfortable with exploring the local area. The only route I followed was from the dorm to the university building and back. This period lasted for less than  a month and after this, I started exploring the city. The historical part full of old picturesque buildings was really lovely and I was excited to wander around those small cozy streets. But soon I realized that it was not enough.

I decided to go even further and expanded my route. I visited different districts of Tartu. I found a lot of lovely buildings and various street-art everywhere. I felt that I was communicating with another culture full of secrets and surprises. But then I came across those buildings. They reminded me of home. My hometown has numerous wonders of architecture but it is also packed with those typical blocks of flats. I know that it’s not the most beautiful thing to see and, in fact, those buildings are considered to be ugly but I can’t help but feel something common with these buildings. Maybe it’s just a flashback from my childhood, maybe it’s something else but it definitely affects me.

John

Eestis veedetud aja jooksul olen ma viimaks leidnud inspiratsiooni tegeleda oma kunstilise poolega, millele ma kunagi varem tähelepanu ei pööranud. Eluasjaolud ja karjäär lükkasid selle uudishimuliku poole minust kõrvale ja mul ei olnud kunagi võimalust oma oskusi edasi arendada.

Siin Eestis on mind inspireerinud ning avastama ja looma julgustanud erinevad kunstnikud, kellega olen siin tutvunud. Kõik sai alguse kunstinäituste külastamisest, kohalike kunstnikega vestlemisest, uurimisest ja enda sisemise hääle otsimisest ning lolli mulje jätmise hirmu kõrvale lükkamisest.

See on olnud pikk protsess ja nagu iga kunst, vajab ka see pühendumist. Seega, igal võimalikul juhul oma vabal ajal lasen ma programmeerijal, inseneril ja kunstnikul end värvides ja kujudes väljendada. See on minu enda sisekosmos, mispüüab luua universaalset äratuntavat pilti või mustrit, mis iseloomustab minu mõtlemist ja reaalsuse tajumist.

In my time here in Estonia I’ve gotten the inspiration to finally explore an artistic side of me that never had the attention it deserved, life circumstances and my career pushed this inner curiosity aside so I was never able to develop this skills any further.

Here in Estonia I’ve been inspiredand encouraged to explore and create by wonderful artist that I happened to comeacross, it all started by visiting art exhibitions, talking to local artistsand it all got started, exploring, trying to find my own voice and not beingafraid of looking like a fool.

It’s been a long process and like anyart it requires some dedication. So whenever I can, in my free time I let the programmer, the  engineer and the artist express themselves with colors and structures with a view of what I think is my own inner cosmos aiming tocreate a universal recognizable image or a pattern of my thinking and how I experience reality.