Novembrikuu 21. päeval kogunesid Eesti Rahva Muuseumisse akadeemilised huvilised lähemalt ja kaugemalt, et meenutada ja osutada austust 20. sajandi eesti etnoloogia suurkujule Ants Viiresele. Eesti Vabariigi eakaaslase Ants Viirese sünnist möödub tänavu 23. detsembril 100 aastat.

Viirese päeva keskmes olnud mälestusseminari esimeses osas räägiti Ants Viirese tööst ja pärandist mitmest aspektist. Seminari pärastlõunases osas kuulati tema endiste kolleegide ning õpilaste meenutusi. Ühte neist võite lugeda allpool.

Mälestusseminar Ants Viires 100 ERMi Jakob Hurda saalis. Foto: Arp Karm

Mälestuspilte kohtumisest Ants Viiresega kolme aastakümne vältel

Teppo Korhonen, Helsingi ülikooli Ruralia-instituudi dotsent

 Austatud Ants Viirese lähedased ja kolleegid, lugupeetud daamid ja härrad!

Akadeemik Matti Kuusi õpetas oma mälestuste eessõnas, kuidas alustada meenutusi nõnda, et mitte kohe petmisega vahele jääda. Esimesed sõnad peaksid kõlama nii: „Kui ma mäletan õigesti…“ Sellele toetun järgnevas ka mina.

Minu esimene kohtumine Ants Viiresega oli seitsmekümnendatel aastatel, kui ma töötasin uurijana Soome muuseumiameti (Museovirasto) etnoloogia osakonnas doktor Hilkka Vilppula alluvuses. Tema tutvustas mulle Ants Viirest, öeldes, et too on eesti teadlane, kes soovib kasutada meie käsiraamatukogu ning arhiivi. Näitasin, kuidas leida teda huvitavaid materjale ja kuhu ta võiks istuda neid uurima. Mees jättis tagasihoidliku ja sõbraliku mulje – ja oligi kõik.

Läks mõni aasta. Soome-ugri etnoloogia professor Niilo Valonen oli valinud mind oma viiendaks ning kõige nooremaks assistendiks Helsingi ülikooli etnoloogia instituudis. Valonen kui reservmajor oli hea organisaator. Nii oli igal assistendil oma uurimistöö kõrval kindel tegevusväli. Minu ülesandeks oli välismaalt tulnud külalisuurijate ja õppejõudude juhatamine ja abistamine.

Varsti juhtis Valonen mind kokku Ants Viiresega. Ilmselt oli jällenägemine mõlemale positiivne üllatus. Seekord oli plaan selge. Ants pidas loengu rahvakunstist ning kogus andmeid vanade sõiduriistade kohta. Seoses sellega astusime korraks läbi ka Helsingi ülikooli põllumajandusmuuseumist. Uurisime näiteks veoloomade rakmeid, regesid ja vankreid. Õhus kajasid Ilmari Mannineni, Kustaa Vilkuna ja Helmut Hagari nimed. Äkki hakkas meil kiire, sest Ants pidi olema teatud kellaajal Nõukogude saatkonnas, et ennast seal registreerida. Isegi hiljem rütmistasid need igapäevased registreerimised saatkonnas meie töö planeerimist. Aga mis teha, sest selle reegli ignoreerimine oleks võinud saatuslik olla.

Aastal 1975 valiti mind Suomen Muinaismuistoyhdistyse sekretäriks. Seoses sellega pidin tegelema meie ühingu publikatsioonide vahetamisega. Neid saadeti välismaa etnoloogiainstituutidele ja -seltsidele, aga ka eraisikutele, kes olid seltsi välisliikmed. Kavatsus oli, et välisliige saaks – võimalust mööda – pidada ettekande oma erialaseltsi üldkoosolekul. Sageli sai korraldada nii, et Helsingi ülikool kutsus teadlase kui oma külalise ja rahastas tema sõitu. Teadlane pidas ülikoolis loengu (sai selle eest honorari) ning esines Muinaismuistoyhdistuse organiseeritud koosolekul Soome rahvusmuuseumis (Suomen Kansallismuseo). Nii olid sõidud ning majutus tasuta ja lisaks maksti ka honorari ning päevaraha. Nende rahadega said „stipendiaadid“ juba üht-teist teha.

Kord tuli jutuks, et Eestis ei ole peaaegu üldse ladina tähtedega kirjutusmasinaid. Kuulu järgi olevat Tallinnas Ajaloo Instituudis ainult üks niisugune kirjutusmasin ja neist, kes seda kasutada tahavad, pikk järjekord. Muinaismuistoyhdistys muretses portatiivse Adleri kirjutusmasina, mille Ants Viires sai Eestisse viia. Et toll kingitust ära ei võtaks, anti kaasa paljude templite ja allkirjadega paber. Viimased püüti teha võimalikult mõjuvad. Näiteks oli minu allkirja juures seletuseks mitte sekretär vaid peasekretär – uhkeldas ju sarnane tiitel isegi Leonid Brežnevi nime all. See ei olnud päris vale, sest viimasel koosolekul oli Muinaismuistoyhdistysele nimetatud ka abisekretär. Tema kõige tähtsam ülesanne oli muretseda igakuise koosoleku järelpeo jaoks veinid – need maksti kinni koosoleku juhataja honorarist.

Ei mäleta, kas just selle või järgmise külaskäigu programmi kuulus Helsingi kõrval ka Turu. Igal juhul saatsin Ants Viirese Helsingi ülikooli külaliskorterist raudteejaama. Seal ootas meid soome keele professor Pertti Virtaranta, kelle hoolde ma Antsu usaldasin. Virtaranta teatas kohe, et muretseb Antsule sõidu jaoks liput. Ants muutus kahvatuks ja hakkas kinnitama, et tal pole mingit libu vaja. Virtaranta püüdis seletada, et Läänes olevat reisipiletid üldiseks kombeks. Alles siis sai selgeks, et Ants oli aru saanud, et talle tahetakse sõidule kaasa anda libu – lõbutüdruk. Nii see muidugi ei olnud! Pealegi igaüks, kes professor Virtarantat vähegi tundis, teadis, et tema kui kokkuhoidlik mees poleks säärase ahvatluse peale riigi raha raisanud.

Soomes nähti, kui raske oli raudeesriide taga teha relevantset teadust ja olla kursis lääne uurimissuundadega. Arutati pidevalt, missuguse abinõuga saaksime oma külalisteks väljapaistvaid teadlasi raudse eesriide tagant. Otsustasime proovida kõige kõrgemat akadeemilist teed – see tähendab, kutsuda teadlane audoktoriks. Humanitaarteaduste osas ei sündinud mingit kemplust, kui professorid Niilo Valonen, Pertti Virtaranta (1918–1997, soome keeleteadlane, Helsingi ülikooli professor) ja Matti Kuusi (1914–1998, soome folklorist, Helsingi ülikooli professor) andsid oma allkirjad Ants Viirese kutsumiseks Helsingi ülikooli filosoofia teaduskonna audoktoriks.

Teaduskond küsis tulevase audoktori peaümbermõõtu, et valmistada sobivas suuruses doktorisilinder. Küsiti ka, kas ta soovib kasutada isiklikku sabakuube ehk frakki. Frakk ei olnud aga Nõukogude Liidus kuigivõrd kantav rõivas; neid kasutati peamiselt Estonia teatri operettides. Kahjuks oli Georg Ots või kes tahes Estonia artist teises suuruses kui Ants. Mõõdud saadeti Helsingisse, frakk lasti teha ning saadeti Hotell Marskisse, kuhu tulevane audoktor oli majutatud.

Nüüd astusin jälle mina lavale. Nimelt pidi päevakangelane riietuma rituaali proovi jaoks. Kingad, püksid ja kuub olid põhimõtteliselt tuttavad kehakatted, nende selga panemine polnud raske. Teine lugu oli vestiga. Kumbki meist ei olnud elus näinud vesti, millel oli ainult kuue rinnaesisest paistev esiosa, aga selja pool polnud mitte midagi. Konstruktsiooni hoiti koos ainult mõne kummipaelaga. Neid me siis usinalt seadsimegi. Lõpuks läks müsteeriumi lahendamine korda ja me kiirustasime ülikooli aulasse proovi. Hiljem selgus, et olime „tõmmanud õigest nöörist“: Ants Viirese edaspidine pääsemine Soome ja võib-olla ka mujale muutus lihtsamaks.

Pärast protsessiooni Helsingis Leea Virtase pool 28. mai 1982. Foto: Leea Virtanen, erakogu

Kuues rahvusvaheline fennougristide kongress Sõktõvkaris 1985. Laszlo Keszi-Kovacs, Teppo Korhonen ja Ants Viires istungi eel. Foto erakogust.

Meie järgmine teaduslik kohtumine oli seoses väitekirja kaitsmisega aastal 1994. Kaitses Ildikó Lehtinen ja tema oponendiks oli uurimisvaldkonda hästi valdav Ants Viires. Teemaks olid sugulasrahva maride ehted.

Lubage veel üks toiduga seonduv mälupilt, sest meie kõnelused olid tihti söögi ajal. Ükskord olime kaua arhiivis viibinud ja kesklinna naastes oli vähemalt minul kõht natuke tühi. Ülikooli läheduses oli äsja avatud ameerika stiilis pitsarestoran, mis pakkus kiirtoitu: pitsatükk ehk slice anti kolmnurksel papitükil. Pakkusin välja, et läheme sinna. Palusin Antsul istet võtta ja läksin leti juurde meie portsjonite järele. Kui laua äärde naasnuna ulatasin Antsule tema söögi, oli mehe nägu natuke jahmunud. Ta küsis viisakalt, kust oleks võimalik söögiriistu saada. Püüdsin seletada, et restoranipidaja arvates pole neid üldse vaja. Tükike papil tõstetakse ühe käega suu juurde ja teise käe nimetissõrmega lükatakse seda nii palju ettepoole, et saab hammustada palakese. Pärast esimest suutäit nentis Ants Viires, et nüüd olevat inimkond hüljanud kaks suurt etappi kultuuri arengus: juba keskajal kasutusele võetud kahvli ja paleoliitikumis arendatud noa. Inimkonna allakäik oli sellega alanud.

Niisugused targad tähelepanekud vürtsitasid meie kohtumisi ning tekitasid sooja ja kompleksivaba õhkkonna. See iseloomustas lühikesi koosviibimisi vanema eesti kolleegi Ants Viiresega. Nende eest olen ma ikka veel tänulik.