Sel aastal tähistavad Eesti Rahva Muuseumis kaheksa kolleegi tööjuubeleid.

Uurisime viielt neist, kuidas nad ERMi tööle sattusid, milline on nende eredaim mälestus ERMis töötamise ajast, mis teeb muuseumis töötamise huvitavaks ning kus nad näeksid ERMi kümne aasta pärast.

Reet Piiri, kuraator

ERMis 40 aastat

ERMi ehk toonasesse ENSV Riiklikku Etnograafiamuuseumisse sattusin eelkõige sellepärast, et õppisin ülikoolis ajalugu, sealhulgas etnograafiat ja töö etnograafiamuuseumis tundus mulle huvitav. Küll aga kujutasin ette, et töö seisneb selles, et ühelt välitöölt tuled ja teisele lähed…

Töö ERMis on olnud niivõrd mitmetahuline, et üht mälestust teisest esile tuua on keeruline. Kümneid eredaid mälestusi on välitöödest – külast külasse, perest peresse, nii kodudest, kus on käidud kui ka inimestest, kellega on koos käidud. Selle juurde kuulus lõputu teejoomine, maailmaasjade paika panemine, raamatute ettelugemine, aga ka näpuviskamine, kelle kord on täna välitöödepäevikut kirjutada.

EM-i välitöölisi Aravete külas: vasakult Heiki Pärdi, Uno Ojala, Reet Piiri, Ene Alttoa, Virve Tuubel, Eva Laidre. Foto: Rein Olli (ERM Fk 2029:154)

Kusagil juhuslikult kõrvu jäänud kohanimi, aga vahel ka maanteel nähtud teeviit toob silme ette hetke kooliklassist või rahvamajast, vastavalt ajastule – slaidid, lüümikud, mälupulk – sealhulgas  seiklus nii kohale kui ka tagasi jõudmisega. Sellised käigud ja sellega seotult Eestimaa tundmaõppimine tore osa muuseumitöös.

Aga siiski arvan, et minu kõige eredamad emotsioonid on olnud seotud  võimalusega tuhnida muusemi kogudes. Suursugused ja võimsad kirikute hoidlad, kodused ja käsikaudu tuttavad Veski tänava magasinid. Eriline puukeldri aura,  juba ukse avamisel tõmbasin alati mõnuga kopsudesse vana puu lõhna – vot seda ma igatsen. Viie meetri kõrgused tekstiilihoidlad, kitsad kappidevahelised käigud, just nii laiad, et ukse lahti said. Ja kui ukse lahti said, siis seal ongi need kõige-kõige eredamad mälestused.

Reet Piiri viimas läbi õpituba “Meie kandi rahvarõivad” aastal 2009. Foto: Anu Ansu (ERM Fk 2936:740)

Töö muuseumis on kohtumine nii asjade kui ka inimestega, üks päev ei sarnane teisega.

Näen, et kümne aasta pärast rahvas armastab oma muuseumit. Inimesed tahavad panustada muuseumi kogude täiendamisse, ollakse huvitatud muuseumis toimuvast. Ka teised maad ja rahvad teavad, et ERM on koht, kuhu tasub tulla, siin on alati huvitavad näitused, harivad konverentsid, vägevad kogud, kuhu tasub uurima tulla.

Ülle Jäe, koguhoidja

ERMis 30 aastat

Muuseumisse tööle sattusin pisut juhuslikult. 1988. aastal jäid pooleli mu bioloogiaõpingud Tartu Ülikoolis, ei tahtnud Tartust ära minna ja küsisin kursusevend Pärt Petersonilt, et kas tema isa (ERMi kauaaegne direktor Aleksei Peterson) firmas oleks tööd. Oli. Pauluse kirikus asunud hoidla oli just  ehitatud neljakorruseliseks ja käis kibekiire esemete tagasipanek. Kevadeks 1989 (muuseumi 80. juubeliks) pidi kõik korras olema. Riburadamisi tulid ERMi puidukonservaatoriteks Arvi, Roland ja Indrek, kellega koos töötasime Pauluses kuni 2000. aastani, mil lapsehoolduspuhkusele läksin ja muuseumis algas kogude kolimine Raadile. Selle enam kui 10 aasta jooksul kasvasime koos inimesteks. Olid väga toredad ajad! Noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi!

Ma ei tea, kas tervikuna ERMis töötamine on huvitav. Kogudes kindlasti.  On muidugi asju, mis tuleb ära teha kohe, aga üldiselt saan valida, kas töötan hoidlas esemetega, MuISan arvutis vms. Igati soositud on ka kirjutamine ja näituste ettevalmistamine. Mulle meeldib kõige rohkem „segaste selgitamine“ – kui ikka mõni aastakümnete-tagune (isegi sõjaeelseid on) segadus selgitatud saab, on rahuldus suur. Seda, et segadused otsa saaks, ei pea mina kartma. 12 aasta pärast saan minna pensionile. Hea oleks minna, andes üle küsimärkideta kogu ja vigadeta andmebaas. Esemekogu ehk saabki korda, aga MuISi parandusi jätkub ilmselt mitmele põlvele.

Näituse “1913 – kauge ja lähedane” avamine 29.09.1995. Vasakult: Aime Kärner(Tartu Linnamuuseum), Piret Õunapuu, Ülle Jäe, Anu Järs. (ERM Fk 2535:6)

Ülle Jäe keraamikat pakkimas. Foto: Berta Vosman (ERM Fk 3016:27)

Eve Kasearu, kogude hooldustalituse juhataja

ERMis 20 aastat

Sattusin ERMi juhuslikult ja üldsegi mitte suure vaimustusega. Kui minu noorem laps sai kolmeaastaseks, hakkasin ringi vaatama, kuhu võiks tööle minna. Minu ämma sõbranna oli tollel ajal ERMis vanemsäilitaja (praegu on selle ametikoha nimi kogude hooldustalituse juhataja ehk minu ametikoht) ja tema otsis 0,5 kohaga säilitajat lapsepuhkusel oleva inimese asendajaks. Jäi kokkulepe, et tulen proovin ja enne poolt aastat ära ei lähe. See oli märtsis 1998. Sügisel 1998 sai 0,5 koormusest täiskoht. Sügisel 2000 läks Ülle Jäe lapsepuhkusele, siis asendasin teda kolm aastat koguhoidja koha peal. Alates 2003. aasta sügisest olen vanemsäilitaja/kogude hooldustalituse juhataja koha peal.

Kõige eredamat mälestust ei oska välja tuua. Aga kolida on saanud õige mitu korda. Kuni 2004. aastani olid ERMi varad ka Pauluse kirikus ja Sõbra tänava kirikus. Raadi hoidlakompleks valmis kolmes järgus aastatel 2002–2004 ja kirikute tühjakskolimine toimus mitmel aastal. Rääkimata uue maja valmimisest ja sellest suurest kolimisest, millele eelnes nimekirjade tegemine Excelis ja vastavalt sellele kogude kokku pakkimine. Tekstiilikogu nimekirju sai ligikaudu 1000 lehekülge.

Üks huvitavamaid mõtteid, mis mind on ERMis tabanud, on see, et ajalugu võib põnev olla. Tõenäoliselt oli mul koolis vilets ajalooõpetaja, sest minu jaoks oli ajalugu üks mõttetumaid õppeaineid.

Et minu tööülesannete hulka kuulub tegelemine kliimaga, näituste hooldamisega, hoidlate hooldamisega, ennetava konserveerimisega, siis rutiini ei teki. Lisaks on palju eriilmelisi kolleege. Kui ise huviline olla ja kõrvad lahti hoida, võib kolleegidelt tarkust ammutada lõputult.

Eve Kasearu kalanahast ülekuubesid pakendamas. Foto: Anu Ansu (ERM)

Merike Tamm, kunstnik

ERMis 10 aastat

Kui Tartu Kunstikoolis 1970ndatel aastatel õppisin, siis külastasin ka lähedal Veski tänaval olnud etnograafiamuuseumit korduvalt. Valvuritädi valvsa pilgu all ja põrandalaudade naginast hoolimata püüdsin endasse ahmida eesti rahvusliku käsitöö ilu ja võlu. See jälg minu meeltes jäi püsima aastateks. Kui 2006. aastal lubati ERMil üks kunstnik lisaks tööle võtta ja kuulutati välja konkurss, siis kandideerisin entusiastlikult. Tol korral jäin napilt ukse taha, kuid mõne kuu pärast 2007. aasta jaanuaris kutsuti mind siiski tööle, sest tekkis vajadus emapuhkusele jäänud kunstniku asendamiseks. Muuseumi töösse sulandumine ei olnud mulle raske, sest mul oli juba varasemast ajast suur näituste kujundamise kogemus. Olin museaalidega töötamisega aastaid kokku puutunud, kui olin teinud Tartu Ülikoolile erinevaid kujundustöid. Alates aastast 1998 tegelesin näituste ettevalmistusega peaaegu igapäevaselt, kui töötasin TÜ raamatukogu kunstnikuna. Alates 1999. aastast Eesti Postis töötades tegin postimuuseumile ajutiste näituste kujundusi, eriti intensiivselt tegelesin aga näituste tehnilise ettevalmistuse ja kujundamisega aastatel 2001–2007 Eesti Postimuuseumi näituste kuraatorina töötades. Tegin postimuuseumile esimese püsiekspositsiooni, mida täiendasin igal aastal kümnete ajutiste temaatiliste väljapanekutega. 2005. aastaks olin ka just lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli meedia- ja reklaamikunsti eriala ja seega sain tehniliselt laia ampluaaga arvutigraafikuna kohe pihta hakata tehniliselt keerukate ja töömahukate kujundustöödega ERMis. Ka sain lisada multimeedia töövõtteid tehes animatsioone, videoid ja virtuaalnäitusi nii ERMi kui ka liitunud postimuuseumi näitustele.

Kõige eredamalt ongi meelde jäänud esimesed pingelised tööülesanded. Sukeldusin näituse „Eesti uhkus“ ettevalmistusse, minu ülesandeks sai valmistada ette suuremahuline stendinäitus, mis esmalt pandi üles riigikogus ja hiljem rändas aastaid mööda Eestit. Järgmisena seadsin endale ise suurema ülesande kui eeldati. Disainisin läbipaistvast akrüülmaterjalist keeruka konstruktsiooniga stendid kinnaste väljapanekuks. See rändnäitus liikus pikal perioodil nii Eestis kui ka paljudes riikides välismaal. Iga töö on ere mälestus, aga siin kõigi nende aastate meenutamine läheks liialt pikaks. Loomulikult on eredaid mälestusi ka seoses uue maja valmimisega ja sellega kaasnenud viimatisest pingelisest tööperioodist.

ERMis töötades olen saanud palju tööülesandeid, mille teostamiseks pole valmis malle ja olen pidanud alati otsima uudseid lahendusi. Just see ongi huvitav, et töös pole rutiini. Ka olen iga uue tööga seoses püüdnud endale seada lati veidi kõrgemale, et saaksin õppida uusi erialaseid töövõtteid ja -meetodeid.

Kuna meie muuseum on suur kultuurimaja, kus pidevalt midagi huvitavat juhtub, siis on siin ka tohutult võimalusi enesearenguks ja meelelahutuseks, jõuaks ja saaks vaid tihedamalt osaleda!

Kümne aasta pärast olen ilmselt vabakutseline kunstnik, kelle jaoks oleks ERM mitmesuguste töötubade läbiviimiseks hea koht. Küllap teen rahvakunstiga seotud töötubasid kunstihuvilistele või juhendan lapsi käelise tegevuse kaudu õppima tundma rahvakultuuris peituvat maagiat.  Loodan, et selleks ajaks pole pliiatsi kasutamise oskus kirjutamiseks täielikult hääbunud ja leidub ajaloohuvilisi, kellele näiteks kalligraafia töövõtete kaudu saaks keerukate gooti šriftide lugemist õpetada või joonistusstuudios saaksid üleväsinud inimesed võimaluse väljuda kunsti kaudu elektroonilise maailma pingetest.

Samuti loodan, et ERM on kümne aasta pärast väga ligitõmbav paik, kuhu ikka ja jälle tullakse oma rahvuslikke juuri otsima. Unistan ja loodan, et tulevase vanaemana saan siin eeldatavalt Londonis sündinud lapselapsed juhatada kaasakiskuvate eksponaatide juurde, mille kaudu tutvustada eestluse olemust ja Eestimaa eripärasid. Ma loodan väga, et Eesti on siis koht, kust lahkuda ei tahetagi. Aga neile, kes peavad olema siiski kodumaast kaugel, saab ERM teha Eesti lähedaseks virtuaalsete näituste ja -kanalite suurema kasutamise kaudu ning loodan, et ka mul on veel kümne aasta pärast erialaselt jaksu ERMi kaudu eesti inimeste elu ja olu tutvustamiseks näituste kaudu kasvõi vabatahtlikuna.

Merike Tamm (paremal) ja Sirje Madisson aastal 2009. Foto: Merylin Suve (ERM Fk 2928:495)

Kristi Umalas, arhivaar

ERMis 10 aastat

2008. aasta kevadel, kui olin parasjagu lõpetamas TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiat infoteaduse ja dokumendihalduse erialal, saatis meie õppekorraldaja tudengite listi kirja, et ERM otsib oma kollektiivi arhivaari. Haarasin kohe härjal sarvist ja sain peagi kutse töövestlusele. Enda suureks rõõmuks osutusingi ametikohale valituks. Esialgu asendasin eemal viibivat kolleegi, hiljem jäin juba püsivalt. Minu koduloouurijast ema võttis mind sageli lapsena muuseumidesse ja arhiividesse kaasa. Küllap sealt see arhiivipisik mulle külge jäi ja olen väga rahul, et just ERMi tööle sattusin.

Raske on üht kindlat mälestust esile tõsta. Viimasest ajast on eredalt meeles kõik uue majaga seonduv, see on ikka nii suur ja võimas asi, millega kõik koos hakkama on saadud. Küünarnukitunne kolleegidega, kes tegutsesid ühe suure eesmärgi nimel ja palju-palju paremad tingimused nii museaalide hoidmiseks kui ka töötajate jaoks teevad ainult rõõmu.

Ma arvan, et ERMis töötamise teeb huvitavaks mitmekülgsus igas mõttes. Nii oma igapäevases töös kui ka muuseumis üldiselt. Iga arhiivkogu ja töölõik, millega ma tegelen, on alati eriline ja põnev. Arhivaarina tuleb üsna palju teha n–ö detektiivitööd, et otsi omavahel kokku viia ja arhivaalide taustalugu välja selgitada. Saan iga päev kinnitust, et olen õige erialavaliku teinud. Sellised väikesed töövõidud ja ahhaa-elamused panevad silmad särama. Samuti on muuseumis nii palju erinevaid ametikohti ja kolleegidega suhtlemine avardab ääretult palju silmaringi. Siinne mõnus töökeskkond, toredad ja professionaalsed kolleegid, kellest nii mõnegagi oleme aegade jooksul headeks sõpradeks saanud – kõik see teeb südame soojaks.

Ma usun, et kümne aasta pärast tulevad külastajad ikka rõõmsa ootusärevusega meie näituseid vaatama ja üritustest osa saama. See tähendab, et muuseum kogu välialaga on siis selline mõnus kultuurikeskus ja vabaajaveetmise koht, kuhu ikka ja jälle tagasi tahetakse tulla ning kus me saame pakkuda just seda, mida meilt oodatakse.

Kristi Ütt (prg Umalas) töölaua taga 2015. a. Foto: Arp Karm (ERM Fk 3016:18)

ERMi töötajad 2016. aastal kogusid kolimas. Kristi Umalas pildi keskel vasakul. Foto: Anu Ansu (ERM Fk 3016:172)

Lisaks eelkirjutanutele tähistavad tänavu tööjuubelit peavarahoidja Riina Reinvelt, teadur-kuraator Anu Järs ja muuseumipoe juhataja Silvia Toomemets.

Palju õnne ja suur tänu aastatepikkuse panuse eest teile kõigile!