Kristiina Ross, keeleteadlane ja tõlkija
Fotod: ERM, Allfilm (Marko Raat, Meelis Veeremets)

1622. aastal ilmunud „Agenda parva“ („Väike käsiraamat“) on ladinakeelne katoliku preestrite käsiraamat, mis oli tiitellehe kohaselt „kirjutatud sobivaks kasutamiseks Liivimaa preestritele“ ja milles on vaimulikele suunatud ladinakeelse teksti sees toodud pöördumised koguduse poole ja koguduseliikmete vastused neljas kohaolikus rahvakeeles: läti, tartueesti, poola ja saksa keeles.

“Agenda parva”

Eesti keelt sisaldanud varastest trükistest pole kuigi palju säilinud. Kõige vanem osaliselt säilinud raamat on 1535. aastal ilmunud Simon Wanradti ja Johann Koelli põhjaeestikeelne luterlik katekismus, millest on imekombel alles 11 leheräbalat. Ajaliselt teine ongi ligi 90 aastat hilisem katoliiklik „Agenda parva“, millest on meieni jõudnud üks väga hästi vastu pidanud eksemplar. Järgmisest kümnendist, 1630ndatest, on olemas Joachim Rossihniuse tartueestikeelsed ja Heinrich Stahli tallinnakeelsed trükised ning sealt edasi tuleb raamatuid juba rohkem. „Agenda parva“ ilmumispaigaks oli Braunsberg (tänapäeva Braniewo Poola territooriumil Kaliningradi oblasti külje all) ja praegu kuulub haruldane eksemplar Warmia metropoliitkonna kõrgema vaimuliku seminari Hosianum raamatukogule Olsztynis. Raamatu avastas eesti kultuuriloo jaoks Tartu ülikooli raamatukogu toonane assistent Otto Freymuth 1937. aastal.

Varaste trükiste seas on „Agenda parva“ pälvinud imetlust oma ilusa ja loomuliku eesti keele tõttu. Juba Andrus Saareste, kes 1938. aastal raamatu eesti keelt põhjalikult analüüsis, nentis kokkuvõtvalt: „Ülalesitatud analüüsist meile selgus, et mullu avastatud AP tekst esineb, muude kaasaegsete keelemälestistega võrreldult, suhteliselt väga heas ja õiges lõunaeesti murdes.“ Imetlusega kaasa minemaks piisab, kui võrrelda usutunnistuse esimese artikli sõnastust „Agenda parvas“ ja kümme aastat hilisemas Rossihniuse katekismuses:

Agenda parva:            Usut sina Iumala Isä sisse / kike wäggemmä taiwa nink maâ loôya?

                                    Resp. [Vastus] Usu vel [või] Usume.

Rossihnius:               Minna ussu sisse Iummala se Issa, kikeweggiwä, Taiwa ninck mah Loja.

Nagu näha, on juba kirjaviis „Agendas“ eesti keele pärasem. Muu hulgas tähistatakse siin eraldi märgiga isegi kolmandavälteliste sõnade pikka vokaali, mida koguni tänapäeva ortograafia ei suuda eristada (loôya). Grammatika alalt on „Agenda“ tõlkijad teadnud, et eesti keeles käivad abisõnad nagu sisse jt põhisõna järel (Iumala Isä sisse – mitte sisse Iummala se Issa, nagu Rossihniusel). Tõsi, natukene segaseks jääb lause ka „Agenda“ sõnastuses, aga tasub märkida, et usutunnistuse keerulised rektsiooniseosed ongi olnud varasematele tõlkijatele keeruliseks väljakutseks. Üldmuljelt mõjub aga „Agenda“ oma kaasaegsete raskelt ja lohisevalt saksapäraste luterlike eestikeelsete tekstide taustal lausa värske puhanguna.

Muidugi tuleb siinjuures möönda, et võrdlus luterlike tekstidega on mõnevõrra ülekohtune. Esiteks on „Agendas“ eesti keelt üldse väga vähe (umbes 500 tekstisõna), aga mis peaasi: see on lihtsate fraaside keel, päheõppimiseks ettenähtud dialoogi keel. Usutunnistus oma keeruka rektsiooniga ongi kogu teksti kõige keerulisem osa. Enamasti on tegu preestri lühikeste küsimustega, millele tuleb ühe- või kahesõnaliselt vastata. Kas sina enne teisele miehele (naisele) olet teotanu oma abielo? – Is teota. Katoliiklik eesti keel oligi suuline keel. Nii et õigupoolest ei esinda „Agenda“ mitte varajast eesti kirjakeelt, vaid suuliseks tarbimiseks mõeldud standardkeelt. Luterlikud reformaatorid seevastu üritasid sihipäraselt luua just kirjutatud keelt, milles saaks väljendada keerulisi abstraktseid mõttearendusi, nagu näiteks mõnedes Pauluse kirjakohtades, mis isegi tänapäeva tõlkes nõuavad mõistmiseks tõsist pingutust.

Ent isegi selline mööndus ei kahanda imetlust, mida „Agenda parva“ eesti keel oma aja taustal äratab, sest need lühikesed küsimused ja vastused on tõesti ilusas ja loomulikus lõunaeesti keeles. Kuigi jesuiitide vastureformatsiooni-aegsest kirjasõnast ühtegi muud trükist säilinud ei ole, näib neid kõiki olevat iseloomustanud ladus rahvalik keelekasutus. Nii on hilisemad 17. sajandi luterlikud pastorid hea eesti keele eeskujuna meenutanud just jesuiitide teoseid. 1656. aasta esimese värsistatud luterliku lauluraamatu autorid mainivad oma eessõnas „paavstlikku katekismust“, mille keegi Tartu jesuiit olla andnud välja „mitte kuigi palju aastaid tagasi“ ja milles võivat leida „ühtaegu nii värssides kui ka nootides üsna hea luule- ja laulukunsti järgi seatud eestikeelseid laule.“ Eriti kirglikult ülistab jesuiitide keelt sajandi lõpu keeleuuendaja Adrian Virginius oma 1691. aasta käsiraamatu eessõnas, öeldes, et omaaegsed jesuiitide raamatud olla „nii puhtas ja ehedas eesti keeles, et praegusel ajal ei oskaks mitte ükski sündinud eestlanegi neid paremini sõnastada ja keeleomaseid väljendeid täpsemini jälgida.“ Virginius väidab, et mõned neis raamatuis kasutatud terminid olla „nii õigesti eesti elegantsi ja nende inimeste keeleviisi järgi väljendatud, et ükski  eesti keele entusiast mainitud raamatuid, ükskõik kuipalju muinasjutte ja igasugust ebausku neis ka pole, tänu seal nii paindlikult ja põhjalikult säilitatud genius lingvae’le, mitte ilma mõnu ja erilise poolehoiuta lugeda ei saa.“ Arvestades nendesamade luterlike pastorite üldist suhtumist katoliiklusse on seesugune kiitus eriti tähelepanuväärne.

Jesuiidid tegutsesid teatavasti 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi alguses Lõuna-Eesti aladel. Tasub märkida, et 17. sajandi teisel poolel oli ka luterlike pastorite seas just Lõuna-Eesti ehk Liivimaa see osa eesti keelealast, kus kirjakeelt hoogsamalt arendati ning kust sai alguse keeleuuendus, mis juhatas kogu vana kirjakeele varasemast laus-puiselt saksapärasest versioonist mäksa kõnekeelelähedasemasse voolusängi. Kindlasti oli liivimaise eesti keele paremusel eestimaisega võrreldes muidki põhjusi ja tagamaid, sest kirjakeele kujundamine on äärmiselt keeruline ja haraline protsess. Aga vähemasti oletamisi tohib selles näha ka jesuiitide laotud aluspõhja kajastusi.

Kristiina Ross diplomaatilise saadetise vastuvõtmisel välisministeeriumis.

Rariteetse trükise transpordiluba. Deponeerimislepingu sõlmimiseks oli esmalt vaja Warmia metropoliitkonna peapiiskopi, Wojciech Ziemba luba.

Konteineri avamine. Penoplasti ja kaitsematerjalide all ongi “Agenda parva”.

Trükis on ERMi eesti püsinäitusel “Kohtumised” märgiks jesuiitide tegevusest Liivimaal 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses, kui Lõuna-Eesti oli Poola võimu all.
 
Eesti Vabariigi ja Poola Vabariigi 100. sünnipäevade puhul pikendati trükise deponeerimislepingut ning „Agenda parva“ jääb ERMi külastajatele näha veel aastaks. Sirvi trükist Digaris.