Tatiana Alybina, teadur

Novembrikuus, vastu talve on hea aeg tulest, lõkkest ja ahjudest rääkida.

ERMi näitusel „Uurali kaja“ on igas saalis ahju teemat mõnevõrra puudutatud või näidatud, olgu see siis vene ahi komi tares, kiviahi karjala saunas või rahvuslike ornamentidega kaunistatud suur ahi mari maja sees Volga rahvaste saali ühes animatsioonis.

Vaatame täpsemalt tšuvali ja õues kasutatavat leivaahju, mis on pärit Siberi metsalaagritest. ERMi külalistel on võimalik neid ahjusid näha Põhjarahvaste saalis.

Tuli

Tuli on oma olemuselt sakraalne. Rahvakultuuris täidab tuli vahendaja rolli meie ja teiste / elavate ja surnute maailma ehk inimeste ja hingede vahel. Seepärast tähistab tuli seda, mis on inimesele kättesaamatu. Usutakse, et tuli näitab tulevikku, puhastab inimesi ja asju „mustast või rämpsust“ ning kaitseb kurja vaimu eest. Hantidele märgib tulekoldest välja kargav söetükk võõra inimeste tulemist. Ka leegi praksumine annab eri piirkondades eri sündmustest märku. Näiteks mõnes paigas käsitletakse tule praginat päeval edu ja õnne, aga öösel mure märgina. Mõnes paigas on tule praksumine alati halb märk.

Obi-ugrilaste usundis on Tulejumalanna peajumal Torumi õde. Tuli on sakraalne jõud ja inimene peab tuld austama. Tulejumalanna elab igas tules, olgu see lõke, tulekolle, tšuval või ahi. Jumalanna ihuks on kütte- või ahjupuu ning hingeks sinine paiste tuleleegi tipus.

Tulesse on suhtutud ja suhtutakse tänaseni kui elusolendisse. Kui tuld tehakse marjapuu, liiva või naelaga puuga, siis ütlevad handid ja mansid: „Тут-ими, турэн лайлы.“ („Tule-ema, hoia oma kurku“). Mansi keeles tähendab tegusõna „тэнгкве“ inimese kohta öelduna „sööma“ ja tule kohta öelduna „põlema“. Mansid ei kustuta kunagi lõket, vaid valavad tuleaseme ümber vett ja ütlevad „Нангки нанын ургалэлын“ („Hoia ennast ise“).

Tule-ema rõivaiks on punane kittel ja punane rätik. Punasest kangast kingituse ohverdavad Tule-emale nii naised kui ka mehed. Mõnedes kohtades ohverdab mõrsja Tulejumalannale punase kitli, kui ta esimest korda pärast pulma peigmehe koju jõuab.

Inimene sööb igapäevaelus tihemini kui riideid vahetab, nii on ka jumalatel. Erilistel sündmustel kostitab perenaine kleitide ja rätikute ohverdamise vahel Tule-ema liha ja rasvatükkidega või kangaribadega. Mehed annavad enne pidusööki esimesed viinapiisad tulele.

Suhted pereliikmete ja koduse tulekolde jumalannaga on isiklikud. Tuli „ toitub puust, on ärkvel põleval leegil ja magab jahtuvate söetükkide peal“ ning perenaine hoiatab, et tuli „ära ei sureks“. Võõras inimene ei tohi ahju tuld alla panna või tulele puid juurde lisada. Varasemalt võttis pererahvas uude majja kolides vanast kodust tuld kaasa. Kazõmi handid kutsuvad tuld väljaspool kodu „võõraks tuleks“ ning oma kodu tuli elab lõkkes või ahjus – tšuvalis.

Tšuval

Sõnal „tšuval“ on türgi algupära. Mansi keeles öeldakse „s’öval“, handi keeles „s’uhal“, „čugel“, „togol“ ja lisaks on veel mitu varianti, mis tulenevad eri dialektidest. See ahjutüüp on levinud ka sölkuppidel, mansidel ja teistel Siberi rändrahvastel. Ei saa täpselt öelda, millal handi rahvas tšuvali kasutusele võttis, kuid arvatakse, et see võis Lõuna-Uuralist sellesse piirkonda jõuda 10. sajandil.

Hantide jaoks on ahi Tule-ema elamiskoht, samas Kazõmi handid kirjeldavad tšuvali kui „tut sah“, mis tähendab tule rõivast või kasukat.

Esimese tšuvali loomisest folklooris räägib legend, mida Art Leete 1991. aastal mansi informandi Anna Konkova (tädi Anna) jutu põhjal oma etnograafiapäevikutes on maininud:

„Kunagi, kunagi maad ei olnud, kõik oli üle ujutatud, kõik. Juba kasvasid puud, juba arenes palju loomi, aga inimest ei olnud. Aga taevas elas jumal, eakas, tal oli seitse poega. Kõik pojad – sest taevas on ju samuti kui maa peal – püüdsid kala ja küttisid, elasid samuti kui inimesed. Aga viimane poeg oli selline laisk, halb […]. Aga isa kannatab ju alati laisa poja pärast. Kuidas poeg pärast isa surma elama hakkab? Teda oli vaja kuidagi kasvatada […]. (Ja otsustati), ehk laseks ta maa peale. Las ta olla seal maa peal üksinda […]. Las ta kõnnib seal (ja õpib kõik ise) […].

Poeg kõndis ja kõndis, kuni tahtis süüa. Süüa tahtis, aga tuld ei olnud. Ei teadnud, kuidas kala leida, midagi ei osanud […]. Ta tegi endale kahva (põimis selle rohust) ja tegi käepideme ka külge. Püüdis kala, aga ei teadnud, kuidas seda toorelt süüa. Vaja ahju, vaja kuidagi ahi teha. Ta võttis jällegi heina, segas savi ja lasi käia, hakkas ahju tegema. Tšuval, see on selline mansi-handi ahi, tegi tšuvali. Tassis sinna puid ja pani küdema ja küpsetas kala tulel. Küpsetas kala ära ja sõi. Sellest ajast, räägitakse, ja temast (jumala pojast) algaski tšuval. See jumala poeg tegi esimese tšuvali ja seepärast mansidel ja hantidel olid ainult tšuvalid, vene ahju ei olnud.“

Tänapäeval seda pigem vanemasse aega jäänud ahjutüüpi nimetatakse ka „handi kaminaks“.

Kõige lihtsam võimalus tšuvali tegemiseks on kasutada laia, piisavalt pikka mädanenud või ära lõigatud südamikuga puupakku või lõhandikku. Seejärel tuleb pakku savitada ja asetada see tuleasemele. Tšuvali ülemine ots ulatas katusest välja, et lõkkesuits saaks välja. Oma eripära tõttu käib tšuvali kohta handi rahvaluules mõistatus: „Mädapuu sees jookseb punane rebane.“.

Ent sobiva suurusega lõhandikku ei olnud alati leida, mistõttu ehitati lihtsam tšuval karkassiga. Esmalt valmistati liivast ase lõkke jaoks, liiva sisse pandi elavast puust varbu, mis toetusid katuses olevatesse aukudesse. Pärast karkassi tegemist jätkus ahju ehitamine naise käe all, nii nagu kõik tööd, mis on seotud kodu hoidmise ja toidu valmistamisega.

Naine tegi ehitussegu, mille paksendamiseks segas savi sisse kuivatatud rohtu või heina, männipuuoksi või -raagusid, põhjapõdravilla jm. Seejärel perenaine savitas selle seguga karkassi mõlemalt poolt mitu korda, oodates iga kihi kuivamist. Tšuvali seinte paksus oli umbes 10 sentimeetrit ning lõõri laius sõltus ahjutegija õlgade laiusest, sest lõõri siseseina savitamisel pidi naine tšuvali sees seisma.

Nii nagu oli tule tegemise koht sakraalne ruum, peetakse ka tšuvali elavaks olendiks. Seetõttu seostati nii tšuvali kui ka leivaahju osi looma kehaosadega: tšuvalil on „jalad“, „selg“, „kurgualune/lott“ ja “lõug“. Selles samas lõuas, mis on elamu ruumi poole pööratud, oli nii tšuvali kui ka kogu kodu süda – tuli. Seal asetses ka pennipuu, koht katelde ja teekannude hoiustamiseks.

Tšuvalil oli palju funktsioone: see andis sooja, seal valmistati süüa ning kuivatati marju ja riideid. Samal ajal oli tšuval ka ventilatsiooni eest – hea tõmbega tšuval õhutas ruumi hästi. Pikkadel õhtutel valgustas tšuvali tuli tuba. Selleks pandi puud mitte pikali, vaid vertikaalselt. Pärast ahjupuude ära põlemist pandi lõõr kinni spetsiaalse kasetohust ja tarnast tehtud korgiga.

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tuli obi-ugrilaste majja tšuvali asemele vene ahi, kuid tšuval ei kadunud kodudest kuhugi. Paljudes majades jäidki tšuvalid „uue“ ahju kõrvale või ehitati vene ahju nurga sisse väike tšuval, kus põletati õhtuti männipuujuuri, mis andsid hästi valgust. Tarede ja tšummide soojendamiseks hakati kasutama buržuikat, mis on tänapäevalgi metsalaagrites populaarsed. Tšuvale on nüüd kõige rohkem muuseumides ja etnograafilistel ekspositsioonidel.

Nyan’-kor

Nyan’-kor on leivaahi, mis on tugevalt seotud Siberi rahvaste leiva (handi keeles „нянь“) küpsetamise traditsiooni levimisega.

Jahu tuli Siberi rahvaste lauda 18. sajandi künnisel, kuid seda kasutati esialgu putrudes ja lisandina kalasupi tegemisel. Hiljem hakati leiba küpsetama lõkke söes ja kuumas tuhas. 19. sajandi lõpul osteti leiba venelaste laatadelt, kuid mõni aeg hiljem hakati ka ise jahust leiba tegema. Leiva tegemiseks sobisid vene ahjud, aga paremini tampsavi-ahjud, mis ehitati õue.

Kala, pähklite ja marjade kuivatamiseks ehitati ahjud maha. Sellist tüüpi ahju on rändrahvastel mugav nii kasutada kui ka igas peatumiskohas vajadusel uuesti ehitada. Leivaahju on ka suhteliselt lihtne ehitada ning vahel on ahi mobiilne.

Nyan’-kori karkass on toomingaraagudest, mida ahju kere saamiseks savitatakse. Ahju kuju ja suurus on erinev, sõltudes näiteks sellest, kui palju leiba korraga perele teha on vajalik. Ahi võib olla ovaalne, kuhikjas, ristkülikukujuline või kahepoolne. Ahi ehitatakse kas maa peale või sellele pannakse aluseks mugava kõrgusega rake või neli alustuge. Vahel ehitatakse ahi isegi kelgu peale, et selle saaks rändamise ajal kaasa võtta. Ahjul toru ega lõõri ei ole, suitsu ja tõmbe jaoks jäetakse ahju peale vaid väikene auk.

Nyan’-koris küpsetakse leiba ja pirukaid, kuivatakse ka leiba, marju, liha, kala ja seedri-pähkleid. Selliseid ahje kasutatakse tihti nii tarede juures hoovides kui ka metsalaagrites, aga ka vabaõhumuuseumides.

Suvistel välitöödel oli mul võimalus handi kultuuriga lähemalt tutvuda ning ka leivaahju ehitamise ja kasutamise kogemust saada. Kogutud materialist jõuab üks video nyan’-kori ehitamisest lähiajal ka ERMi näituse „Uurali kaja“ videoekraanile.

Kasutatud kirjandus

1. Кулемзин В.М., Лукина Н.В. Васюганско-Ваховские ханты в конце XIX – начале XX вв. Этнографические очерки. Издательство Томского универститета. Томск – 1997.
2. Leete, Art. Teatmeid handidest ja mansidest. EAp 7951991-1992, , lk.77-78.
3. Тучков А .Г. Мука и хлеб в культуре селькупов // Томский журнал лингвистических и антропологических исследований. Вып. 4 (10) 2015, стр. 99 – 108.
4. Яковлев Я.А. На столе и вокруг него. – [Сер. «Жизнь обских угров: взгляд изнутри» Т.1]. – Томск: Изд-во Том. ун-та, 2011