Kristiina Piirisild, konserveerimisosakonna juhataja

IIC Torino konverents „Preventive Conservation: The State of the Art“

Mida tähendab ennetav konserveerimine? Oleme igapäevases keelekasutuses harjunud kasutama mõisteid nagu säilitamine, konserveerimine ja restaureerimine, mille definitsioon on kolleegide seas enam-vähem üheselt arusaadav. Ennetava konserveerimise puhul (Termeki muuseumiterminoloogia järgi ka passiivne konserveerimine ja ennetav säilitamine)[1] on meie arusaam sisust märksa enam segadusse ajav. Ka ülemaailmselt kasutatakse antud termineid erinevalt. Konserveerimisalaste terminite täpsele kasutamisele rõhus konverentsil Gaël de Guichen (2006. aasta Forbes Prize’i laureaat). Terminoloogia õigele kasutamisele tuleb tähelepanu pöörata, kuid sellest olulisem on osapoolte ühene arusaamine sisust.

Septembris avanes võimalus tänu Getty Foundation grandile osaleda rahvusvahelise organisatsiooni IIC (International Institute for Conservation of Historic and Artistic Works) korraldatud ennetava konserveerimise teemalisel konverentsil Torinos. Antud blogijutt püüab koondada konverentsil enim kandma jäänud teemad ning keskendub mõnele autorit enim kõnetanud ettekandele.

Nädala jagu kestnud ettekanded olid äärmiselt põnevad ja harivad. Võib öelda, et tegemist oli minu jaoks seni enim diskussioone tekitava konverentsiga, mida tõdesid ka mitmed valdkonna nn gurud, kellega ühes sai ettekandeid kuulatud. Teemakäsitlused panid mõtlema konserveerimise valdkonna hetkeolukorrale muutuvas maailmas. Elame ajas, kus palju kõneainet pakuvad kliimamuutused ja hoogustunud on kultuuripärandi turism, mille kulminatsiooniks on selfie tegemine ja harvem sisusse süvenemine. Oleme sattunud probleemide ette, kus kultuuripärandi hoiustamiseks ehitatud hooned ei suuda toime tulla ootamatute ilmastikunähtustega ning näeme, kuidas kasvav turistide mass kiirendab kultuuripärandi erosiooni meid ümbritsevast loodusest kordades kiiremini.  Kultuuripärandi hoidjatena on meie ülesanne läheneda probleemidele kaine mõistuse ja nutikusega. Eesmärk on pakkuda tulevastele põlvkondadele võimalust vaimustuda säilinud kultuuripärandist ning tagada samal ajal objektide ja esemete võimalikult pikk eluiga.

Ennetav konserveerimine on pärandi säilitamisel üks olulistest tegevustest, mille puhul näeb häid tulemusi ka kõige lihtsamate menetlustega. Palju on võimalik ära teha mõtestatud monitooringu ja eseme keskkonnatingimuste parandamisega, reageerides tekkinud probleemidele õigeaegselt. Muuseumi sisekliima kontrolli all hoidmine nõuab kindlasti lisaressursse, kuid igapäevaselt saame astuda lihtsaid samme esemete eluea pikendamiseks – käsitseda esemeid teadliku ettevaatlikkusega ning kasutada selleks vastavaid abivahendeid ja isikukaitsevahendeid. Iga tegevus esemega kumuleerub ajas, põhjustades esemele füüsikalisi, keemilisi ja bioloogilisi kahjustusi. Seepärast on ka meie kui pärandi hoidjate ülesanne mõelda esemete hoiustamisel, käsitsemisel ja eksponeerimisel kaugemale meile antud eluajast.

Keskkonnatingimuste võta või jäta

Suhtelise õhuniiskuse (RH) ja temperatuuri (T) olulisusele muuseumides hakati tähelepanu pöörama juba 20. sajandi alguses. Soovituslikud RH parameetrid on riigiti mõnevõrra erinevad, sõltuvalt  piirkondliku kliima eripäradest ja varieerudes keskmiselt 30–70% piires. Eesti kontekstis lähtuvad näiteks raamatukogu ja arhiivide soovituslikud kliimatingimused rahvusvahelisest ISO standardist, mille viimane versioon on jõustunud Eesti standardina inglise keeles 2016. aastal. Möödunud aastaga on kättesaadav ka ISO 11799:2015 standard eestikeelsena. ISO standardi järgi peab hoidlate suhteline õhuniiskus olema madalam tasemest, kus tekib mikrobioloogiline elutegevus (rohkem kui RH 60% juures suureneb mikrobioloogilise elutegevuse risk. Üldine kokkulepe niiskuse ja temperatuuri kohta puudub). ERMi uue hoone kliimatingimusi luues on lähtutud K. Konsa raamatust „Artefaktide säilitamine“ ja ICOM-CC soovituslikest keskkonnatingimustest. Mida aeg edasi, seda täpsemaks on muutunud soovituslikud kliima parameetrid just eri tüüpi materjalide osas. Reaalne olukord näitab, et väga kulukas ja keeruline on saavutada iga eseme materjali arvesse võttes sobivad kliimatingimused, seda nii hoidlates kui ka näitusesaalis. Tagaplaanile on tihti jäetud ka temperatuuri soovituslikud parameetrid ning keskendutud peamiselt suhtelisele õhuniiskusele. Seni on vähe analüüsitud keskkonna mõju materjalidele, kui soovituslikud parameetrid ületatakse. Ennetava konserveerimise valdkonna uurimistööd liiguvad suunas, et uurida millised lühiajalised fluktuatsioonid on esemetele turvalised ja millisest RH protsendist muutub keskkond esemele ohtlikuks.

Sageli on esemele sobiva keskkonna hindamisel jäetud arvesse võtmata lenduvate orgaaniliste ühendite (VOC) ja peenete osakeste (PM) sisaldus õhus, mis võivad eseme keskkonna hindamisel osutuda temperatuurist ja suhtelisest õhuniiskusest määravamaks.

David Thickett juhtis oma ettekandes „Frontiers of Preventive Conservation“ tähelepanu just PM ja VOC olulisusele keskkonnatingimuste hindamisel. Uuringu eesmärk oli leida ühele vasest skulptuurile parim võimalik keskkond eksponeerimiseks. Vasesulamist esemetele soovitab D. Thickett keskkonda, mille RH jääb alla 38%. Uurimise alla võeti 2 näitusesaali (A ja B), kus teostati T, RH mõõtmised ning hinnati õhu VOC ja PM hulgast tingitud vasekupongidele tekkinud kahjustusi, eelkõige korrosiooni. Tulemused olid üllatavad. Ruumis B (kõrgem RH, madalam T) on sobivamad tingimused eseme eksponeerimiseks kui ruumis A (madalam RH ja kõrgem T), kuna vasekupongidele tekkinud korrosioon on ruumis B oluliselt väiksem. Antud uuring näitab selgelt, et õhus leiduvatele saasteainetele tuleb varasemast enam tähelepanu pöörata, seda nii hoidlates, ekspositsioonisaalides kui ka suletud vitriinides. Museaale kahjustavaid õhus leiduvaid saasteained saab vähendada valides ruumi stabiilsed ehitusmaterjalid, paigaldades ventilatsioonisüsteemidesse lisafiltrid ning minimeerides läbi hoone avade väliskeskkonnast siseruumi tungivat õhusaastet.

Suletud keskkonnaga vitriinidest on võimalik saasteaineid eemaldada sinna paigaldatud õhupuhastussüsteemidega, mis suunavad vitriini siseõhu ringlusse läbi spetsiaalsete filtrite. Ekstreemse stabiilse RH hoidmiseks on nutikas kasutada topelt vitriine, kus välimises vitriinis viiakse RH näiteks 50% juurde ning sisemises vitriinis on juba väiksema kuluga võimalik hoida stabiilset RH 20% juures. Minimeerimaks võimalikku bioloogilist elutegevust, kasutatakse vitriinides ka lämmastikku.

Muuseumikahjurite võidukäik

English Heritage Trust (EH), kelle hoole all olevad esemed on paigutatud 113 ajaloolisesse hoonesse, muuseumisse ja hoidlasse, viis läbi pikaajalise riidekoi monitoorimise aktsiooni Inglismaal.  Seoses kliima muutumisega, on kleepuv- ja feromoonpüünistesse sattunud Tineola bisselliella arv tuntavalt kasvanud. 2012. aastal püüti 1142 isendit ja 2016. aastal 2469 isendit. Seoses kahjurite populatsiooni tõusuga loetakse riidekoid üheks enim EH kogusid kahjustavaks riskiks, eelkõige ajalooliste hoonete kollektsioonidele.

English Heritage koide monitoorimise aktsioon sai suurejoonelist kajastust ka riigi meediakanalites, olles esimene harrastusteaduslik (ingl k. citizen science) projekt ennetava konserveerimise vallas. Kodanikele jagati umbkaudu 4500 püünist, millest pärast kolme kuud tagastati 4,7%. Võimalik, et tagastamata jäeti ka need püünised, kuhu riidekoid ei püütud.  Kokku püüti aktsiooni käigus 3607 T. bisselliella isendit, mis teeb ligi 17 isendit püünise kohta. Püünistest leiti ka ootamatult suur hulk riidekoid M crocicapitella. English Heritage Trust jätkab kindlasti harrastusteaduslike uuringutega, mis on antud projekti näol olnud äärmiselt hea vahend tutvustamaks ka ennetava konserveerimise valdkonda laiemale publikule. Kas soodsad kliimatingimused on suurendanud ka Eestis riidekoide arvukust, on küsimus meie spetsialistidele.

Metallica muuseumis

Vibratsioon on eset kahjustav arvestatav risk, mis võib kaasneda maavärina, ehitustegevuse, ühiskondliku transpordi või eseme enda transpordi tagajärjel. Põhjuseid on mitmeid, kuid on üks riskitegur, mida ei ole alati seostatud muuseumidega. Paljude mäluasutuste programmides on juba tänapäeval teatri- ja muusikasündmused, mille puhul tuleb arvesse võtta helivibratsiooni ja miks mitte ka tantsimisest tingitud vibratsiooni mõju esemetele. Kuigi antud konverentsil ei esitatud ühtegi helivibratsiooni käsitlevat ettekannet, keskendun siinkohal ehitustegevusest tulenevale vibratsioonile.

Hea näide vibratsiooniga toime tulemisest pärineb Liverpooli Walkeri kunstigaleriist ja Maailmamuuseumist, kui nende kõrval renoveeriti Liverpooli keskraamatukogu. Oluline on mainida, et mõlema muuseumi üks seintest puutus kokku keskraamatukogu hoonega ning muuseumide soov oli ehitustööde ajal jääda publikule avatuks.

Esmaseks eesmärgiks oli saavutada usaldusväärne koostöö ehitusfirmaga. Muuseumide poolt kaaluti omakorda nelja võimalikku tegevust riskide minimeerimiseks, võttes arvesse maksumust ja tulemuslikkust:

• kogude täielik eemaldamine ehitustegevuse lähedalt;
• eemaldada kõige õrnemad objektid ja kaitsta ülejäänuid in situ;
• monitoorida kollektsioonide seisundit ja vibratsiooni taset, vajadusel reageerida;
• usaldada tööde teostajat, et kokku lepitud vibratsioonitaset ei ületata.

Ekspositsioonist otsustati eemaldada esemed, mis paiknesid keskraamatukoguga jagatava seina lähedal, deponeeritud esemed ja tundlikud maalid. Suuremõõtmelised esemed, nagu Egiptuse kirstud jäeti oma algsesse asukohta, sest nende liigutamine võis tekitada veelgi suuremat kahju. Kõigi esemete kohta koostati põhjalikud seisundihinnangu protokollid.

Vibratsiooni mõõdeti kaasaskantavate seismograafidega, mis paigutati erinevatesse saalidesse. Ehitusfirmaga lepiti kokku, et töid teostatakse ainult päevasel aja, kui muuseumi töötajad saavad vibratsioonitaset jälgida. Lubatud vibratsiooni maksimaalseks tasemeks lepiti kokku 3mm/s, millest tugevama vibratsiooni ilmnedes peatatakse koheselt tööd ja otsitakse üheselt võimalusi tööde jätkamiseks. Vibratsioonist tekitatud kahju kumuleerub ajas, seega üksik kõrge tasemega vibratsioon võib anda sama tulemuse kui pikaaegne madal vibratsioonitase. Vibratsiooni tugevust mõõdeti üksikute sündmustena.

Siia kõrvale tooksin välja kolm häiringu aspekti, millest lähtutakse vibratsiooni mõju hindamisel.

Tajupiir (0,04 mm/s)	vibratsiooni tase, mille ületamisel on vibratsiooni esinemine tuntav.
Häiringupiir (0,4 mm/s)	vibratsiooni tase, mille ületamisel tajutakse selget häiringut ning mis on reeglina mõju (sh ter-visemõju) hindamisel peamiseks kriteeriumiks.
Hoonetele kahjustuste põhjustamise piir 4 mm/s (ohustatud ajalooliste ehitiste puhul 2 mm/s)	vibratsiooni tase, mille ületamisel võivad hoonetele tekkida praod või muud kahjustused.

Liverpooli keskraamatukogu ehitustööde lõppedes tõdeti, et kahjustused on tekkinud kahele esemele – puidust skulptuur, mille puhul andis järgi üks varasem paranduskoht, ja merevaiguga dekoreeritud vitriinkapp, mille detail oli konservaatorite hinnangul juba varasemalt lahti. Kokkuvõtvalt hinnati projekti edukaks.

Taolised projektid on kõik erinevad ja igat juhtumit tuleb analüüsida eraldiseisvate juhtumitena, kaaludes hoolikalt võimalikke riske. Antud artikli autorite kogemusel soovitavad nad tõsta üksikjuhtumite lubatud vibratsioonitaset maksimaalselt 3mm/s, kuigi kirjanduse põhjal on maksimaalne soovituslik piirmäär 1,5–2mm/s. Veel korra tasub rõhutada, et olulisel kohal osapoolte vaheline koostöö, usaldus ja valmidus ümber hindama planeeritud riskiplaani.

Mis edasi?

Kui tekkis huvi viia end kurssi kõigi konverentsil esitatud ettekannetega, soovitan silma peal hoida IIC veebilehe publikatsioonidel. Konverentsi lühikokkuvõtted on saadaval konverentsi blogis. Omalt poolt soovin kõigile elamusterohket Euroopa konserveerimise ja restaureerimise päeva!

Kasutatud kirjandus

Amber Xavier-Rowe, Paul Lankester, Dee Lauder, David Pinniger. „Operation Clothes Moth: Where Preventive Conservation and Public Engagement Meet“. IIC Studies in Conservation, Supplement 1 2018.

Brown, J. P.; Rose, William B. „Humidity and moisture in historic buildings: the origins of building and object conservation“. APT bulletin 27, 3 (Issue title: Museums in Historic Buildings) (1996), pp. 12-23.

David Thickett „Frontiers of Preventive Conservation. IIC Studies in Conservation, Supplement 1 2018.

Hussein M. Kamal, Manar M. Elkhial, Tarek S. Tawfik. “The Role of Preventive Conservation in Designing King Tutankhamun Galleries in the Grand Egyptian Museum”. IIC Studies in Conservation, Supplement 1 2018.

Leila Sauvage, W. (Bill) Wei, Marcias Martinez „When Conservation Meets Engineering: Predicting the Damaging Effects of Vibrations on Pastel Paintings“. IIC Studies in Conservation, Supplement 1 2018.

Toy, Terrence J. “Soil Erosion: Processes, Predicition, Measurement, and Control”. John Wiley & Sons. p. 1, 2002. Inglise.

W.(Bill) Wei, Siobhan Watts, Tracey Seddon, David Crombie „Protecting Museum Collections from Vibrations Due to Constructon: Vibration Statistics, Limits, Flexibility and Cooperation“. IIC Studies in Conservation, Supplement 1 2018.

Eesti Standardikeskus. EVS-EN 1793-1. Maanteeliiklusmüra alandamise meetmed. Katsemeetod akustilise toimevõime määramiseks. Osa 1: helineeldenäitajad. https://www.evs.ee/tooted/evs-en-1793-1-2012

Eesti Standardikeskus . Information and documentation — Document storage requirements for archive and library materials. https://www.evs.ee/tooted/iso-11799-2015

Termeki muuseumiterminoloogia  https://term.eki.ee/termbase/view/1718003/

[1] Definitsioon 1: Säilitustegevused, mille eesmärgiks on maksimaalselt aeglustada objektide vananemist, keskkonnatingimuste parandamise kaudu. Definitsioon 2: Säilitustegevused, mille eesmärgiks on maksimaalselt aeglustada kogude vananemist, kusjuures neid otseselt ei töödelda. Peamisteks strateegiateks on keskkonnatingimuste kontroll, hoiustamise, eksponeerimise ja käsitsemise parandamine.