Muuseumigurud: ühiskondlikel probleemidel on kultuurikihtidesse ulatuvad juured

Krista Lepik, Tartu Ülikooli õppejõud ja ICOMi liige
Artikkel ilmus 15.10.2018 ERRi teadusportaalis Novaator

Mida tähendab see, kui sinu rahvale oluline kultuuriväärtus röövitakse ja eksponeeritakse kusagil muuseumis mingile võõrale kultuurile omaste tõekspidamiste alusel? Mida tähendab immigrandiks olemine – kes oled sa oma kodumaa jaoks, kellena koheldakse sind aga riigis, kuhu oled kolinud või koguni põgenenud? Kes aitaks meil mõista seda “teist” või “neid võõraid”?

Kes on üldse “meie” ja kuidas muuseumid saavad aidata meil end turvaliselt tunda maailmas, mis praktiliselt igal kuul üllatab mõne poliitilise, sotsiaalse, keskkonnast tuleneva või kultuurilise probleemiga?

Neid ja veel paljusid teisi küsimusi tõstatasid maailma muuseumigurud Eesti Rahva Muuseumis hiljuti ERMis toimunud Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu (ICOM), alakomitee ICME aastakonverentsil.

Kusagil kultuurikihi all sütena hõõguvad vanad süüteod ja ebaõiglused, erinevatest kriisidest põhjustatud rahvaste rändamised täna ja ka homme, hirm võimalike uute probleemide ees – need ei ole midagi väikesele Eestile eriomast. Pigem on need probleemid, mis kultuurilistest erinevustest hoolimata loovad uue globaalse taustsüsteemi, mis mõjutab erinevate inimeste, aga ka asutuste, sh muuseumide tegevust.

Tänapäeva muuseumigurudel on välja pakkuda rohkem küsimusi kui vastuseid, kuid on ilmselge, et erinevate ühiskondlike probleemidega tuleb järjest aktiivsemalt tegeleda ka muuseumidel. Eeldusest, et etnograafiamuuseumid pelgalt koguvad ja eksponeerivad vokke ning õllekappasid, ollakse muuseumide maailmas jõutud juba ammu kaugemale. Muuseumide roll on oma kogusid tõlgendada ning esitada tõlgenduste põhjal teatav vaade maailmast. Siit tekib aga juba Eesti kirjandusklassiku, Tammsaare ajast tuttav küsimus: kelle päralt on tõde ja õigus?

Meie, eestlased, saame lubada endale kultuurimälu talletamist ja selle läbi töötamist oma rahvuslikes mäluasutustes. Ometi leidub maailmas jätkuvalt erineva taustaga põliselanikke, kelle oma tõde ning oma õigus jäävad veel tänapäevalgi neid ühel või teisel moel vallutanud rahvaste ajalookirjutajate meelevalda.

Postkolonialism on seega seda konverentsi punase niidina läbiv teema, mis võimaldab parimatel eriala asjatundjatel küsida: kuidas saab muuseum parimal moel mõtestada, problematiseerida ja ka mitmekesistada erinevate rahvakildude kultuuripärandi esitust oma ekspositsioonis? Või ka: kuidas peaks muuseum töötama tundlike materjalide ja teemadega nagu näiteks inimsäilmed, religioosse väärtusega esemed või genotsiid?

Arvamuste mitmekesisust toetav muuseum ei pöördu vaid erinevate etniliste gruppide esindajate poole: leidub veel tegureid, mis ka sama rahvuse siseselt võivad muuseumikülastust mõjutada. Vanus, sugu, haridustase, eksponeeritava teemaga enam või vähem kursis olemine, ja lõpuks ka muuseumikülastuse eesmärk ise võib paljuski vormida muuseumis kogetut.

Muuseum ei tähenda sealjuures enam lihtsalt kohta, kus kultuuri tarbida: muuseum on oma olemuselt ka kaasav, erinevatel viisidel kultuurilist osalemist võimaldav asutus. Eesti Rahva Muuseum on siinkohal eriti käepärane näide, kuna selle kogudele toimus aluse panek juba enam kui saja aasta eest, mil eestimeelsed haritlased osalesid erinevates Eesti paigus vanavara kogumisretkedel.

Muuseumi ainese kogumine ise aga jätkub, kuna iga uus päev, kuu ja aasta toob kaasa uusi olukordi ning esemeid, mida omakorda mõnekümne aasta pärast saame imestades, häbenedes või nostalgitsedes meenutada. Tehnilised vahendid, mille kaudu muuseumikülastust või -osalust võimaldada, on sealjuures äärmiselt mitmekesiseid võimalusi pakkuvad. Valik on lai: väikelastele mõeldud, mõne eksponaadiga seotud tegeluskomplektidest kuni puutetundlike ekraanideni, mis võimaldavad erinevatel muuseumikülastajatel avastada just nende jaoks huvitavaid muuseumieksponaadiga seotud tähenduskihte.

Kuivõrd muuseumikülastus saab paljudel juhtudel alguse internetist, s.t siis, kui võimalik külastaja läheb muuseumi kodulehele vaatama infot lahtiolekuaegade või piletihindade kohta, ei ole vähem oluline ka see, mida muuseum oma virtuaalkanalite vahendusel pakub. Siinkohal tekib aga küsimus: kas muuseumi pakutav langeb kokku võimaliku külastaja ootustega, või jääb viimasel midagi olulist märkamata ning ta otsustab hoopis mõne muu tegevuse (mitte aga muuseumikülastuse) kasuks?

Sellest olenevalt on vaja tunda oma külastajat, oma kogukonda, ning koguda tema käest aeg-ajalt ideid ning tagasisidet selle kohta, mida loodab ta leida nii muuseumi füüsilisest kui ka virtuaalruumist.

Tänapäeva (etnograafia)muuseum tegutseb erakordselt dünaamilises ning ettearvamatus maailmas. Partnerluse kaudu erinevate kogukondade, huvigruppide ja teiste muuseumidega on muuseumil võimalik anda oma kaalukas panus ühiskonda ja selle arengusse võimalik, et nõnda leidagi üheskoos vastused selle artikli alguses püstitatud küsimustele.

Ühiskondlikel probleemidel, millega muuseumid kokku puutuvad, võivad olla põhjatutesse kultuurikihtidesse ulatuvad juured, kuid nende vanade probleemide vältimine ja edasilükkamine toob kaasa vaid uusi hädasid. Nii võibki olla just muuseum see asutus, mis õpetab meid vaatama, kuulama ja hoolima.