Kihelkonnalood mälulaekast. Üks päev Ansekülas

Tiina Tael, peaarhivaar

Topograafiliselt on ka ERMi kogud üles ehitatud kihelkondliku päritolu järgi. Vanavarakorjajad on käinud igas kihelkonnas ja igas külas ning küllap on mingi mälukilluke arhiivi jäädvustatud kui mitte igast majapidamisest, siis küllap küla pealt ikka. ERM on seisnud selle eest, et Eesti teedele saaksid kihelkonnatähised, et kihelkondlikku kultuuripärandit tänasele põlvkonnale mõistetavamaks teha.

Alustame kihelkondade tutvumisretke Saaremaalt Sõrve säärelt, teejuhiks vanavarakorjaja Martin Joosep ja tema talletatud päevikuread ERMi arhiivis. Martin on 24-aastane tudengipoiss Tartu ülikoolist, tulevane tohtrihärra, pärit Pärnumaalt Audru vallast, kuid suunati 1911. aasta ERMi kogumismatkale Saaremaale. Kuivõrd kihelkonnakeskuste majakaks on kirik ja kihelkondlik eripära avaldub sageli rõivastes, siis veedame temaga ühe pühapäeva Anseküla kiriku juures, kus mind üllatasid noorhärra tähelepanekud rõivastuse vallas:

10. juuni. Pühapäew.

Täna saab huwitavat pilti näha: Sõrulased kirikus.

Hommiku kella 9 ümber hakkawad esimesed jalainimesed mööda teed kiriku poole liikuma. Aegamööda läheb nende hulk suuremaks. Üksikud sõidawad hobustega. Naisterahvad tulewad hulgal rahwariietes. Nimelt wanemad pea kõik. Ja naesed peaaegu ainukesed kirikuskäijad ongi. Harwa silmad punase-walgekirju naeste karja seas mõne musta mütsi. Sest enam, kui kusagil mujal Saaremaal puuduwad siin Sõrwemaal mehed. Need on iga nelja tuule pool terves ilmas laiali.

Läheme maanteel kirikusse tulejatele wastu, et neid paremini waadelda. Rahvariides naisi tuleb küll mõlemilt poolt – põhjast ja lõunast, siiski enam wiimaselt poolt – sealt kus suurtes Kaimri, Hindu ja Wintri külades weel rohkem wanast kinni peetakse.

Ka wõib, lähemal silmitsemisel riietes tuntavat wahet märgata. Põhjapool (päris Anseküla mood) on kiri-kuued peaasjalikult mustad, punaste laiemate ja kitsamate triipudega all pool. Abu on pikem ja eest rohkem, peaaegu neljakandiliselt wäljalõigatud.

Lõunapool (Jämaja mood), on kuub ise natuke pikem ja abu, ehk nagu siin hüütakse – porst, sellevõrra lühem. Talje näeb sellepärast õige lühikene wälja. Kurruline kuub on alt peaaegu niisama kitsas, kui pealt (sirge). Kuue kirjades on punaste kirjade wahel helewalged wööd, mis kaugele juba silmapaistawad. Ka mütsis ja wöödes on rohkem walget kirja ja heledamaid wärvisid, kui põhjapool. Mütsi tutt on suurem ja lai ning ripub, sagedasti helme nööri otsas, selja peal.

Ilus on vaadata, kuidas need heledawärwilised kirjud salgad mööda tumeda männiku äärt maanteed mööda lähenewad.

Rahwariided on siin tõesti ilusad: isegi wanad naesed näiwad nendes palju nooremad ja saledamad wälja. Ülikond oleks siis järgmine: Peas müts, ehk nagu teda kutsutakse – kiritanu. See on pealt paremale poole pöördud, nii et tutt parema õla peal selja taga ripub. Juuksed on patsis, patsi otsas weel laiad lindid. Mütsi peal käib alati rätik, mis lõua alla sõlme on seutud. Rätik on tumedamat (leina ajal) ehk heledamat – ja wiimasel korral peaasjalikult punast wärwi.

Siis tulewad lumiwalged käised laia käistega ja kirjadega ümber krae ja käiste suudel.

Siis porst, mitmewärwilised (domineerib ikkagi punane, ehk leina puhul – sinine) riidest ja eest „kullade“ ja „hõbedega“ rikkalikult ära ehitud.

Kaelas (käiste ja porsti wahel) kantakse enamiste weel kirjusid rätikuid, mida eest mitmesugused preesid kinni hoiawad.

Abu ja porsti wahekohas on wöö ümber keha. Ka need on põhjapool tumedamat, lõunapool rohkem walget wärwi.

Ning siis pikk kiri-kuub, – eest sile, mujalt ümberringi tihedate, suuremate wõi wähemate „kurudega“.

Põllesid kantakse, kuid kaunis harwa. Need on enamiste walged (leina korral sinised), all punase (leina puhul rohelise) paelaga.

Taskuid on ennemalt põhjapool kantud; lõunas ei ole nad ülepea mitte moodis olnud.

Sukad on waremal ajal igalpool üleni punased, ainult walge warba otsadega, olnud.

Jalawarjudeks (naister.) on ja oliwad ennegi kingad. Muistsed kingad oliwad aga tükkis teist moodu, kui praegused. Seal oliwad nimelt siledate tallade all, kontsade asemel umbes jala keskkohal terawa otsadega korgid kinnitatud. Sellepärast nimetati kingi „nippkorgistega kingadeks.“ – Wiimaseid ei leidu kõige otsimise ja küsimise peale enam kusagilt.

Juba enne Jumalateenistust puutusin pastor Greinertiga kokku. Ta oli meid oma tua aknast ära silmanud (kirikumõisa on kohe kiriku juures) ja hüüdis oma poole.

Andis mulle ka Museumi wolikirja ära, mida juba ammu Tartust taga järele tellisin – esimese arwasin maha unustatud olewat, kuid leidsin ka pärast kätte. Wahetasime läbi lahtise akna paar sõna, mille peale pastor meid oma poole lõunale kutsus. Lubame minna.

Kirik on weike ja madal. Isegi täna, kui wähe rahwast on koos, on ta üsna täis.

Lauldakse hästi. Naesterahwastel on ilusad tugewad, selged ja puhtad hääled.

Jutlus kaunis mage…

Pääle jumalateenistuse olemegi pastori külalised. Hr. Greinerti perekonnas wõetakse wäga lahkelt ja koduselt wastu. Küsitakse ja jutustatakse palju. Walitseb muidugi saksa keel, ehk küll „wana“ sääl, kus jutt Eesti asjade peale läheb, sagedasti Eesti keele sõnu (wististe paremaks karakteriseerimiseks) sekka wiskab. Räägib hää meelega Eesti awalikust elust ja selle tegelastest, kurdab parteiliste tülide, oma külmetamisest saanud kurgu katarri j.n.e. üle.

Pääle lõunalaua (üsna lihtsa) wiib G. meid oma kirjutusetuppa ja hakkame seal sula eesti keeles juttu puhuma.

Algab muidugi wanawarast ja selle korjamisest. G. kingib meile omalt poolt 12 sõrmust. N: 63/68-79, mida ta basaride pealt j.n.e. kogunud. Lähemaid teateid nende kohta ei ole; ainult seda, et neid waremalt siin üleüldiselt kantud ja nüüd mitte enam ei kanta. Edasi läheb jutt õpetaja kohtade ja sissetulekute pääle. Anseküla kogudus on weike ja tööd nähtawasti wähe, kuid ka palk olewat weike, nimelt 1500 rbl, millega, nagu G. kaebab kuidagi läbi ei tule. Iseäranis weel suure perekonnaga, kui lapsed koolitada tahawad. Kitsast läbisaamisest tunnistab küll ka kirikumõisa enam kui lihtne sissesead. Pastori kirjutuselaual walitseb kaunis suur korratus. Ta ise märkab seda wäga hästi, tähendab, et studendi aegsed kombed nii sisse kaswanud, et ka wana mehena neist enam lahti ei saa.

Räägime ka kohalisest rahwa elust ja seltsi tegewusest (Ansekülas asub põllumeeste selts). Selts olewat oma lühikese tegewuse ajal juba tuntawat mõju põlluharimise peale awaldanud. Saarlased ei ole põllumehed – meri tõmbab neid enam külge. Põllutöö on naeste käes ja tehakse pealiskaudselt. Pöörsahka ei tuntagi – arwatakse koguni, et sellega Saaremaa pinnal midagi teha ei saa, sest maapind olla liiga kivine ja raske – pealegi ei suutwat Saare kehwad hobused ja härjad rasket pööraotsa wedada. Põld tuhistakse wana põlise seaninaga pinda mööda kuidagi üle, kuna aluspõhi koguni puutumata jääb. Muidugi ei wõi siis lõikusest suurt asja olla ja see seisab liiga tuntawalt ilmade mõju all.

Põllumeeste selts on põllutöö põhjalikumaks tegemiseks mõndagi ära katsunud teha. Tagajärgi olewat märgata – seda tõendab wähemalt pastor Greinert.

Hr. G. on ise seltsi asutaja ja esimees olnud, pärast aga tegewusest tagasi astunud – tegelikult – de facto on ta aga praegugi sääl mõjumees. Ajakirjanduse kaudu olewat  nurinat kuulda, et õpetaja seltsi asja liiga oma isikliseks asjaks tegewat…

Ka siin leiduwast isikuid, kes õpetaja autoriteeti mahakiskuda püüdwat ja „palju paha“ tegewat. Need olewat pooleharidusega noored mehed, kes populaarsetest broschüridest Darwini wõi Nietzsche üle midagi lugenud ja nüüd arwawat et neil terwe ilma tarkus käes on. Sagedasti olewat need koguni niisugused, kellele õpetaja sellel ehk teisel wiisil head teinud ja edasi aidanud.

Õp. Greinert awaldab suurt kartust wenestamise mõju eest, mis tema arwates praegusel ajal eestlaste peale iseäranis tugew olewat. Ka saksa nooresoo juures olewat seda wäga tuntawalt märgata. Iseäranis ministeeriumi koolidest kardab ta palju paha ja töötab igal wiisil nende asutamise wastu. Selle peale waatamata tekkib neid iga aastaga ikka rohkem.

Lõppeks juhatab hr. G. meid ühele ja teisele poole külasse, kust wanawara wõiks saada.

Läheme Ansikülasse otsima.

  • Pärdi talus müüb Peeter Püding kaks wana rangi puud, kirjadega No 63/64-65 ja ühe õlle kannu kaane ja kõrva No 63/65. Tehtud siinsamas. Wanadus ja tegija teadmata (wanad maja asjad). Hind 6 kop.
  • Tiidreku talus ostetud Triin Truu käest hõbeprees – h. 50 kop. No 63/67. Wanadus ja muud – teadmata.

Rahwast on wähe kodus, muidu wõiks wanawara enam saada. No 64-66 maha jäetud ja kästud kirikumõisa wiia.

Läheme edasi Kaimre külasse Mäepõllu talus ostetud naeste wöö. Np 63/81. Tehtud Hindu külas. Tegija Triin Pobus. Wanadus 6 a. Hind 50 kop.

Pensi talus (Kaimre külaI kingitud puust tsirkel ja oolmed (woolmed) No 63/82-83. Wanadus ja tegija teadmata. (Maja asjad). Arwatakse wäga wanad olewat. Kinkijad: weel on täna kinkinud Aneküla köster Ait ühe wana raha No 63/80. Öömajale jääme Kaimre külas Pensi talusse.

(ERM TA 67, Martin Joosep, 1911)

Kuna Anseküla kirikut enam ei ole ja tänapäeval pole ka tavapärane igapäevaselt rahvarõivastes käia, siis leiame ajastupilte ERMi fotoarhiivist:

Anseküla kirik 1909. Foto Aleksander Arro. (ERM Fk 111:1)

Anseküla naised 1906. Fotograaf teadmata. (ERM Fk 449:35)

Anseküla tütarlapsed rahvarõivais. Foto Evald Allas 1895. (ERM Fk 447:35)

Lisa kommentaar