Ave Kikas ja Diana Loot, muuseumiõpetajad

Mitmed muuseumid ja teisedki tegijad üle Eesti võtavad osa idanaabrite juurest Piiterist alguse saanud ideel põhinevast avatud mänguväljade festivalist. Sel aastal on ERMil rõõm ja pisarad osaleda sellel juba kolmandat korda. Festival toimub küll neljandat aastat, ent vahepeal me ju kolisime ja uut oli palju ilma festivalil osalematagi.

Eelmisel aastal proovisime ajarajal tegutsema juhtida neljanda taseme mängijaid – sealsed ülesanded on sellised krõbedamad, nõudes üksjagu nuputamist. Sel aastal oli plaan proovida kolmanda tasemega,  natuke noorematele (7–10-aastastele) mõeldud tegevustega muuseumi näitustel.

Igal kevadel pannakse paika teema ja algab mängujuhendite koostajate mõttetöö. Mil viisil see muuseumi ekspositsioonis kajastub? Millisele tasemele (vanusele) keskenduda? Kas minu mõtted lähevad seekord konkursil läbi?

2018. aasta teemat pole raske ära arvata: kuidas EV100 mänguväljaks muuta? Sündis „100 tähtsat asja“.

Muuseumi mõttes on 100 asja vähe, ent mängija jaoks jällegi palju. Ent kui teeks 10 x 10? Valiks 10 tähtsat asja, mida uurida? Uurimise käigus leiab iga asja kohta veel omakorda 10 uut asja… ja nii need sada asja kokku tulevadki. Aga siin on uus komistuskivi: mis või kes on tähtis? Muuseumil on oma arusaam sellest, mis on tähtis. Ent mis on tähtis külastajale – perele, lapsele? Muuseumiinimesed muidugi oskavad tuua sisse muuseumikülastuse teoreetikud ja klassifikatsioonid, ent meil tuli mõelda ennast igapäeva tasemele:

• Mida me ERMis teeme? Uurime eestimaalaste elu läbi sajandite.
• Mis võiks meile kui muuseumile tähtis olla? Meie inimesed, kogud, teadmise edastamine.
• Mis meile kui (pere)inimestele tähtis on? Vastupidi kohati levinud arvamisele on muuseumitöötajatel elu ka väljaspool oma armsat muuseumit ja igasugu asju.

Sündis eesti püsinäitusel „Kohtumised“ põhinev teemadering, kus viis märksõna on nüüdisaja inimesele ehk igapäevaselt kaugemad, ent mitte veel kättesaamatud: puit, keel, rahvariie, regilaul, lipp (või vähemalt me ei mõtle neile igapäevaselt). Ning ülejäänud viis (mäng, kodu, pere, raha, toit) peaks olema argised ka 2018. aastal (ja samavõrra olemas, kuigi ehk teises vormis, juba aastatuhandeid varem).

Kuna meie püsinäitus „Kohtumised“ kutsub külalist dialoogile, tuli meilgi anda lastele arutada, mis on nende jaoks piisavalt tähtis neljatäheline sõna, et see alati meelde tuleks. Neli tähte sõnas tundus hea ja käepärane number. Vaikimisi eeldame, et meenuvad just sellised tähtsad sõnad, nagu emme või issi, pere, toit, kodu, raha… Pärast on siis hea võrrelda, kas hiljem muuseumis juhendiga tegutsedes kohatud sõnad ja teemad ühtisid enne näituse külastamist kirjapandutega. See oli idee… Hm, ka selles sõnas on neli tähte…

Iga idee teostatavuse proovikiviks on selle testimine päris elus – nii ka meil. Südame- ja kätevärinal kutsusime eksperdid selles vanusegrupis juhist testima. Teame ju küll, et tegelikult nii noored üksi muuseumi ei tule – võtavad ikka pere kaasa. Või siis vastupidi.  Selleks me ju mängujuhist teemegi, et näidata, kuidas muuseumis põnevalt ja kasulikult aega veeta. Ja tutvustada seda, mida ja miks me siin teeme, et 10 või 20 või 100 aasta pärast oleks samuti põhjust muuseumiuksest sisse astuda ja leida see side, mis aitab kauge minevikuga suhestuda. Aga selleks, et test ikka võimalikult raske oleks, tuli ekspertidel sedakorda täiskasvanud ukse taha jätta.

Kaks seltskonda, kes testivad mängujuhist, kääksutavad kõriorelit.

Blogipostituse aluses oli juttu rõõmust ja pisaratest. Pisarad ongi see pool, kui testid perele mõeldud juhendit ainult lastega, ilma pereta – siis oled ise korraga emme ja issi, vanaema ja vanaisa.

Mis on süld? („Ole hea ja loe järgmist lauset! Või vaata joonistust!“) Ja mis on üksikskaks (1 x 2)? Kas pikkus on lühem kui laius või vastupidi? Kas vanaisa sõi või vanaema kandis körti? (Jah, nii see on, mõlemad tegevused on täitsa olemas – kui ei usu, tule muuseumi!) Kas kodunäituse „Oma ase“ lastetoa „tapeedil“ on Puhhi notsu või põrsas Peppa jne? Tuhandeid otsuseid ja selgitusi, mida lapsevanemad oma võsukestele jagavad ja vastupidi – kogu kultuuri edasikandmise ja -andmise vaev ja valu ning rõõm… Jäi meie kanda.

Kõige toredam üllatus oli see, kui üks neiu tuli meie juurde, pani käed puusa, tõmbas kulmu kortsu ja teatas: „Ma kuulasin ja kuulasin seal [veeris mängjuhendilt] r-e-g-i-laulu käigus selle blondi poisi foto juures, aga seal keegi ei karjatanud!“

Nimelt tõesti – karjatama on taas kord üks tore sõna… Mida see sinu jaoks tähendab? „Ai!“ või „Oi!“, või hoopis „Mää!“ ja „Muu!“

Karjapoiss Elmar Endla külast 1921. Autor Ernst Wittoff (ERM Fk 439:307)

Eks meie siin muuseumis loodame, et ka tulevikus, kui meie ise küürus ja kepiga vesinikkütusel tasuta bussi peale liipame, et vanasse töökohta ERMi näitusele minna (loodetavasti sellisele, kus mõnda päris asja ka näha saab), näeme seal sedasama last, kes oli kunagi meie tehtud mängu testides segaduses sõna “karjatab” pärast. Näeme, kuidas ta oma võsukesele selgitab, mil moel vana-vana-vana-vanaisa käis karjas: hoidis metsas ja aasal loomi, et need vabas looduses süüa saaksid. Ja siis võib-olla viib oma lapse mingi meie jaoks imevidina abil virtuaalreaalsusse sellesama karja keskele, et seda kogemust kuidagi temani viia…

„Keelekatla“ näitusel

Just see oligi vahest kõige vahetum kogemus testimise järel: kui suureks läheb kohati kogemuste lõhe noore põlvkonnaga. Mõtlemise koht muuseumile nagu igale haridusasutusele: mil määral ja kuidas tutvustada vana ja uut tähenduslikul ja edasiviival moel?

Ja samas – üllatuslikult rääkisid lapsed tagasiside käigus, kuidas kõige meeldejäävam oli just riidematerjalide äratundmise ülesanne: puuvill, vill ja lina – reaalsed igapäevased rõivatoormed ja esemed. Meie näituste videomaterjal on saanud kiitvaid hinnanguid, aga lastele oli paras pähkel, et Rõuge linnuse puuteekraani videod „…on ju ainult pilt! Me ei näinud ühtegi videot!“ Ei mallata oodata mõned sekundid, kui videotes tegevuseni jõutakse. Vot sulle näitamist, et „Vanasti oligi elu aeglane!“

Lasime mängujuhendi testijatel lehele panna neile kõige enam meeldinud ülesannete juurde naerunäod ja kõige vähem meeldinute juurde mossis näod. See meid edasi ei aidanud, sest kuigi kujunes välja rida naerunägudega favoriite, jagunesid kohati lausa testgrupisiseselt mossis ja naerus näod suurte vaidluste saatel täpselt vastandlikult: mis ühele meeldis, see teisele mitte, ja vastupidi! Mine võta kinni!

Tegelikult loodame, et kõik on hästi, kuna avatud mänguväljade festivali ja mängujuhiste võlu selles seisnebki, et saab käia seal, kus meeldib, ja teha ülesandeid, mis meeldivad!

_______

ERM ootab kõiki peresid koos lastega avatud mänguväljade festivalile sügisesel koolivaheajal, 13.–28. oktoobrini. Loe lisa siit.