Muuseumid terviseoaasideks?

Pille Runnel, teadusdirektor

Äsja sai valmis mahukas „Muuseumide ja raamatukogude külastajate ja mittekülastajate uuring“ (loe lisaks siit), mille eesmärgiks oli saada rohkem teadmisi muuseumide ja raamatukogude külastajate ja mittekülastajate kohta Eestis. Muuseumid ja raamatukogud jälgivad ise hoolega rahvusvahelisi külastustrende, loevad kokku oma külastajaid ja teenuste kasutajaid. Nende andmete, aga lisaks ka „kõhutunde“ ja kogemuse toel teevad nad otsuseid selle kohta, kuidas edasi tegutseda.

See, kui teada, mitu inimest üht või teist kohta külastas, ei anna aga kuigivõrd infot selle kohta, miks nad seda tegid, ja pea mitte mingeid teadmisi selle kohta, miks ülejäänud muuseumi või raamatukogu ei külastanud või mida inimesed ootavad muuseumidelt-raamatukogudelt tulevikus. Värske uuring, mis uuris korraga nii muuseumide kui ka raamatukogude külastamist ja mittekülastamist, pole seega mitte ainult vajalik, vaid ka uuenduslik.

Kokku hõlmas uuring 2000 vastajat alates 15. eluaastast, lisaks küsitleti 200 ettevõtet. Mahukast uuringust vaatan allpool vaid muuseumide külastamist. See, kuidas panna omavahel koostööd tegema muuseumid ja ettevõtted nii, et see ei piirduks vaid ruumide rendi ja jooksusammul toimunud näitusekülastusega, on omaette teema.

Viimase aasta jooksul on muuseumides käinud 60% Eesti elanikkonnast (Joonis 1). Muuseumikülastajate hulgas on rohkem naisi, eesti keelt kõnelevaid, Tallinna ja Tartu piirkondades elavaid inimesi, samuti keskmisest enam kõrghariduse ja kõrgemapoolse sissetulekuga inimesi. Muuseume külastab keskmisest oluliselt rohkem inimesi vanuses 15-19 ja 30-44.  Mittekülastajate hulgas on keskmisest oluliselt enam mehi, vene keele kõnelejaid, Lõuna-Eesti ja Virumaa elanikke ning pigem madalama haridustaseme ja sissetulekuga inimesi. Nende seas on ka pensioniealised vanuses 75 ja enam.

Kuigi sellised erinevused ei ole Eestile eripärased, saavad meie muuseumid kindlasti mõelda selle üle, kas nende sõnum – et nad on mõeldud kõigile – jõuab ikka kõigini. Või jõuab see ainult nendeni, kes on juba niigi muuseumis kohal?

Joonis 1. Muuseumikülastajate osakaal elanikkonnas. Mitu korda Te olete viimase 12 kuu jooksul Eesti muuseumides käinud? % kõikidest vastajatest, n=2000

Inimeste kinnitusel käivad nad muuseumides selleks, et sisustada huvitavalt oma vaba aega, samuti erinevatel töö, õpingute või hobidega seotud põhjustel (Joonis 2). Muuseumide mittekülastamise peamiseks põhjuseks on ajapuudus. Oluliste põhjustena toodi välja ka tervislikke põhjuseid ja keerulist ligipääsu muuseumidele (Joonis 3). On üsna selge, et ajapuuduse taga on peidus ka erinevaid muid asjaolusid. Näiteks on see viisakas viis öelda küsitlejale, et muuseumid ei paku lihtsalt eriti huvi. Samas on ajapuudus aga ka tõeline, tuletades muuseumidele meelde, et inimeste vabale ajale ja tähelepanule konkureerides võistlevad nad kõigega, alates televisioonist ja internetist kuni spordisaalini. Muuseumi konkurendiks ei ole teine, huvitavam või suurem muuseum.

Joonis 2. Muuseumides käimise põhjused. Kas olete mõnda nendest Eesti muuseumi teenustest viimase 12 kuul jooksul kasutanud? % kõikidest vastajatest, n=2000

Joonis 3. Muuseumide mittekülastamise põhjused. % muuseumi mittekülastajatest, n=717

Eraldi pöörati küsitluses tähelepanu nn tulevikuteenustele, ehk sellele, mida inimesed muuseumidelt tulevikus ootavad. Populaarsusest lähtuvalt võib muuseumide tulevikuteenused jagada kolme gruppi. Kõige populaarsemaid teenuseid toetas 60–65% vastajatest:

  • võimalus õppida tundma erinevaid eluviise ja maailmavaateid;
  • võimalus kogeda kaasaegset muuseumiruumi;
  • võimalus hoida ja säilitada minu ja mulle oluliste inimeste kultuuripärandit;
  • võimalus osaleda tegevustes ja sündmustes, mis aitavad parandada vastaja tervist ja heaolu.

Teise grupi muuseumide tulevikuteenustest moodustavad osalemine üritustel ja aruteludes, ekspertnõu saamine ja kultuuriosalusega seotud tegevused, mis kogusid 38–55% vastaja toetuse:

  • võimalus võtta osa programmidest, sündmustest, loengutest, töötubadest; osalemine tegevustes ja aruteludes, mis aitavad lahendada probleeme vastaja kogukonnas;
  • osasaamine muuseumi sisust digitaalsete vahendite abil;
  • ekspertnõuanded ja ekspertiiside tellimine kultuuripärandi- ja ajalooalastes küsimustes;
  • kaasaaitamine vastajat huvitavatel teemadel näituste tegemisele või osalemine muuseumi kogumistöös.

Viimasesse gruppi jäävad teenused kogusid 32–29% vastaja toetuse:

  • võimalus panna oma laps muuseumi juures tegutsevasse eelkooli või sõimerühma;
  • võimalus tegutseda muuseumi juures vabatahtlikuna.

Oli üllatav teada saada, et väga paljud vastajatest ootavad, et muuseumid aitaksid panustada nende tervisesse ja heaollu. See on valdkond, mida muuseumid, aga ka raamatukogud praegu aktiivselt ei reklaami, hoolimata sellest, et sellesuunalisi samme on astuma hakatud juba ammu. Näiteks laenutavad raamatukogud muusikainstrumente ja spordivahendeid ning korraldavad tervise- ja toitumisteemalisi töötube.

Rahvusvahelises plaanis ei ole arusaam, et muuseumidel on oluline roll inimeste tervise ja heaolu suurendamisel, enam midagi uut. Ühiskonnas laiemalt on aru saadud, et suured väljakutsed on seotud selliste tänapäeva ühiskonna tervisehädadega nagu ülekaalulisus, vaimne tervis või üksindus jms. Seda teemat ei saa jätta tervishoiu ja meditsiini valdkonna lahendada, vaid vaja on ühist pingutust, mis ühendaks ühiskonna erinevaid osi. Lähtudes vaateviisist, et tervis on kogu ühiskonna ühine väljakutse, ongi lahenduste leidmisesse asunud panustama ka muuseumid.

Euroopa muuseumidel on palju käimasolevaid programme, nagu näiteks Liverpooli muuseumide programm „House of memories“, mis õpetab dementsushaigete hooldajaid kasutama erinevaid mälu toetavaid ressursse ja neid muuseumikeskkonnast igapäevategevusse integreerima. Näitena võib tuua aga ka Eesti Rahva Muuseumi, kus hariduskeskus on käesoleval aastal katsetanud koostööd Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinikuga, ja esimesed kogemused kinnitavad, et selline koostöö võiks jätkuda (koostööst saab lugeda siit). Lisaks otsestele teraapiategevuse suunalistele programmidele on muuseumides levinud näiteks ka erinevad kunstidega seotud tegevused, mis on suunatud kõigile ja mille abil julgustatakse inimesi oma väärtusi ümber hindama ning oma tervise eest ise vastutust võtma.

Huvitav on vaadata, kuidas Eesti muuseumid sellise ootuse omaks võtavad ning kas see tähendab pigem seda, et lähiaastatel tullakse välja mõnede uute tegevuste ja teenustega, või õpivad muuseumid paremini selgitama seda, et igasugune kultuuriline tegevus või kultuurist osa saamine on juba iseenesest tervist toetav.

Olulise teemana kerkis esile ka muuseumide ja raamatukogude roll avaliku ruumi pakkujana ja kohtumispaigana. See viitab sellele, et muuseumi ei nähta vaid kultuuripärandit hoidva ja minevikuga tegeleva institutsioonina, vaid tajutakse ka potentsiaalse ühiskonnas kaasarääkijana. Muuseumid ongi asunud üha enam tegelema ühiskonnas ja ümbritsevas kogukonnas ettetulevate küsimustega, hõlbustades dialoogi ja aidates pidada vahel ka keerulisi vestlusi. Selles töös luuakse sidemeid kogukondade ja kogukonnaorganisatsiooniga, võttes ise kas partneri või inimesi kokku toova platvormi rolli. Kogukonnale olulised teemad muutuvad ajas, see on omakorda väljakutseks muuseumidele, mis peavad olema suutelised pidevalt ootustele reageerima ja muutuma.

Oodatult veidi vähem tekitas võimalikest tulevikuteenustest huvi võimalus panna oma laps muuseumi juures tegutsevasse eelkooli või sõimerühma. Inimestelt küsiti seda eesmärgiga uurida laiemalt vastajate valmisolekut tarbida muuseumides teenuseid, mida üldjuhul muuseumidega ei seostata.

Lastehoiuteenused ei ole kuigi levinud ka rahvusvaheliselt, kuid esindab siiski muuseumide rolli kasvamist hariduse valdkonnas. Kõige enam kohtab muuseumides ilmselt lühiajalist lastehoiuteenust, mille puhul on muuseum eesmärgiks seadnud ilmselt hoopis täiskasvanuile võimalikult hea külastamiskogemuse pakkumise, võimaldades laste hoidmine samal ajal kellegi teise hooleks anda. Samas on katsetatud ka pikemaajaliste lasterühmadega muuseumide juures, seda just näiteks Lääneriikide suurlinnades, kus kogukondadel on ebavõrdne juurdepääs kultuurile või ka lapsehoiu teenusele. Kuigi Eestis on muuseumihariduse tähelepanu suuresti koolidele ja seejärel ka täiskasvanutele suunatud, võib tulevikus tähelepanu pöörata ka koolieelikuile.

Joonis 4. Muuseumide tulevikuteenused. Kas Te külastaks mõnda Eesti muuseumi, kui seal oleks võimalik …? % kõikidest vastajatest, n=2000

Kultuuriministeeriumi ja EASi tellimusel viis uuringu läbi uuringufirma Kantar Emor.

Joonised:  Kantar Emor

Uuringu meeskond:

Gerda Möller (Kantar Emor)

Pille Runnel (Eesti Rahva Muuseum)

Mai Põldaas (Tartu Linnaraamatukogu)

One thought on “Muuseumid terviseoaasideks?

  1. Väga hea uuringu kokkuvõte, Pille. Eriti meeldis mulle see, et külastajad tahavad, et muuseumid oleksid tegevad tervise edendamisel ja kokkusaamiskohana. Näiteks Vabaõhumuuseum on suure territooriumiga muuseum ja me oleme investeerinud suure raha välisvalgustusse, et inimesed saaksid tulla ka pimedal ajal sportima. Seega arvestame siia sportima tulnud seltskondi ja Rocca al Mare Kooli õpilasi, kelle mõned kehalise kasvatuse tunnid ulatuvad ka meie radadele, oma külastajaskonna hulka. Nii saame teada, kas meie arengusuund leiab kasutamist. Leiab küll. Kahjuks käskis aga meie sihtasutuse nõukogu need külastajad arvestusest välja jätta. kuna need inimesed ei tulevat ju ekspositsiooniga tutvuma. Seda, et meie ekspositsioon pole üksnes hoonete interjöörid, vaid kogu territoorium on eesmärgipäraselt kujundatud näituseruum, on muidugi asjatundmatul inimesel raske mõista. Külastaja aga mõistab, et vaatamata siin ümbruskonnas olevatele rohketele metsaradadele, on just Vabaõhumuuseumis hea ja turvaline spordiga tegelda.

Lisa kommentaar