Siret Saar, koguhoidja
„Raske käsi pandi tema õlale, madal hääl ütles: „Te olete mõrtsukas!““. Nii algab Vilde jutustus üllast tohtrist Anton Medingust.
Hiljuti sain esimest korda teha muuseumide andmebaasi mõrva sündmuse. Kes oli mõrtsukas? Mis täpselt juhtus? Miks juhtus? Seda ei ütle madalal häälel keegi. Alles on ainult naabrite pajatus 1919. aastast, mille vanavarakorjaja on mantlit Eesti Rahva Muuseumile kogudes kirja pannud. Tavaline sinine kulunud palitu, aga millise mehe oma see oli!
„See kogu asju on Harkust vana peremehe pärandusest oksjonil ostetud. Omanik Juhan Ein tapeti oma kodus jõulukuul 1918. a 69 aasta vanaduses ära. Mõrtsukad olid seda vististi saagi mõttes teinud, sest juba enne sõda teati rääkida, et vanal Einil on 10 000 marka pangas hoiul. Oma raha hoidnud ta mitmes raamatus 5 ja 10 rubla viisi. Veel viimasel ajal oli ta tubli tervise juures, pidas üksinda kohta (22 tiinu) päevilisi abiks võttes. Õde, kes ka üle 60 a vanaks saanud, oli vennal põllul abiks – koguni härjaga paarisikkes adra ees. Õel Ruutal olnud üle 40 seeliku hoitud ja vennal sokke ja kindaid kotitäis, mis mehel tõsta. Oksjonile pääsesid omakeste hoole kaudu ainult need siin. Kumbki nendest ei olnud abielus. Vennal küll olnud mõte abielusse astuda, ka olnud sõrmused valmis, kuid see pole õnnestunud (tüdruk läinud ennem teisele). Sellest jätnudki selle mõtte.“
Mina usun, et härjaga adra ees olnud õde vimma ei vedanud ning on süüst puhas.
ERM A 509:6200 (Foto: Berta Vosman)
