Kaarel Tarand, avalike suhete juht

Nõukogude propaganda üks lemmikvõtteid oli võrrelda rahvamajanduse saavutusi ja muid andmeid 1913. aasta näitajatega, olgu kõne all televiisorite arv kodumajapidamistes või kirjaoskuse tase, ikka näitasid arvud nõukogude korra ülekaalukat paremust tsaaririigi ees. Kui kasutada sama võtet Eesti turismi kasvu kirjeldamiseks, on tulemus sama. Näiteks 1935. aasta esimese kaheksa kuuga külastas Eestit (piiriületuste järgi) 61 996 välismaalast, aga neist 43 053 moodustasid Lätist (ja valdavalt piiri isikutunnistuse alusel ületanud) pärit inimesed. Soomest tuli 6812, Saksamaalt 3351, Rootsist 2654, kõikjalt mujalt vähem kui 1000 külalist.

Aastane turistide voog 1935. aastal jäi alla 100 tuhande inimese. 2016. aastal aga ületas Eestit külastanud välismaalaste arv esmakordselt 2 miljoni piiri (majutuste arvestuses, ühepäevased külalised naabermaadest tuleks sellele lisada). Seega võib öelda, et võrreldes 1935. aastaga on turism Eestisse kasvanud mitukümmend korda.

Ka Tartus on turism tõusuteel. Ja ei saa olla päris juhuslik kokkusattumus, et külaliste arvu järsu kasvu algus 2016. aasta teisel poolel langeb kokku Eesti Rahva Muuseumi uue hoone avamisega. Loomult tagasihoidlikuna ei soovi muuseum mõistagi kogu kasvu enda nimele kirjutada, aga mingi osakese vahemikus 10–30% ikka. Oma aus osa on kasvus majutus- ja toitlustusettevõtetel ja küllap ka koordineeritumal turundustegevusel. Tallinn kui oma suurusjärgu turismiilm võrdluspiltidesse ei mahu, küll tasub Tartul oma edu hinnata võrdluses Pärnu ja kuuldavasti Euroopa kultuuripealinnaks pürgiva Narvaga, mille turundamises tänavu aktiivselt osalevad ka riigijuhid. Et statistikaameti turismiandmestikus Narvat eraldi välja ei tooda, sobib kõrvutamiseks ka terve Ida-Viru maakond.

Joonistelt on näha, et siseturismi arvestuses on Tartu pärast mõõna taas Pärnule järele jõudmas ning Ida-Virumaast tuntavalt ette jõudnud. Kõigi ööbimiste kokkuvõttes on vahe Pärnuga veel küll suur, kuid nii suht- kui ka absoluutarvudes on Tartu võrreldes 2011. aastaga seda oluliselt vähendanud. Kümnendi alguses moodustas Tartu turism Pärnu omast (majutuste järgi) 43,5%, mullu juba 61,5%. Turistide üldarvus jäädi 2011 maha 358 tuhande majutuse võrra, eelmisel aastal kahanes see näitaja 297 tuhandeni. 2018. aasta ei pruugi 7 kuu andmete järgi hinnates sama roosiline tulla, kuid igale suurele hüppele peabki järgnema uuel tasemel kohanemine ja väike hingetõmme, et buum mulliks ei muutuks. Samas pakub ERMile rahulolu teadmine, et suvekuudel 2018 kasvas väliskülaliste hulk mulluse suvega võrreldes 26%.

Kuid Tartul on endiselt veel palju teha, et pääseda väärikamale kohale EASi keskaparaadi loodud strateegiadokumentides ja veenda ka kodumaa elanikke senisest rohkem selles, et Tartu pole ühestki Eesti nurgast kauge koht ning et kui juba tulla, siis vähemasti kaheks päevaks. Kui kõik oleks juba tehtud, siis ei kõlaks mõneski lõigus nii aktuaalsena üle 80 aasta vanune tekst ajakirja Turismi Teataja nr 7/8 1935. aasta numbrist, mis väärib siin täies mahus uuesti esitamist. Nimemärgi Jüri Muul all avaldatud loos leidub nii rõõmu kui ka kurbusega äratuntavat ja seda eriti Rootsit kui veel Eesti turismiäri poolt vallutamata maad silmas pidades. 2017. aastal külastas Tartut ööbimisega 3423 Rootsi kodakondset ehk vaid 1,2% kõigist linna külalistest, mis on väga kahvatu tulemus nii Eesti põhja-, lõuna- kui ka idanaabriga võrreldes, kelle protsendid on vastavalt 14,6%, 8,7% ja 4,8%.

Kas on turistil Tartus midagi vaadata?

Ega Tartus pole turistil midagi erilist vaadata? küsides astub turistbüroosse rootsi turist.

Millistel andmetel seda oletate? küsib omakorda büroojuhataja.

Lihtsalt seepärast, et meie, rootslased pole midagi kuulnud Tartust kui turistide linnast.

Teie arvamust õigustab muidugi meie linna puudulik reklaam välismail. Kuid lubage küsida, kui kaua aega võite veeta Tartus, et linnaga lähemalt tutvuneda?

Mul on aega kaks tundi. Loodan, et sellest jätkub enam kui küllalt Tartuga tutvunemiseks.

Ons teil siis auto, et loodate nii kiiresti meie ülikooli linna läbi masindada? Või on teil televisia, et korraga suudate tungida kõikide meie muuseumite ja teiste asutiste kultuurvaradesse?

Seda küll mitte, aga ütelge siis otsekohe: kui palju siis peaks Teie arvates minema aega Tartuga ligikaudselt tutvunemiseks?

Soovitan Teile peatuda siin vähemalt kaheksa tundi.

[…]

Tartu astub ajalukku 1030, olles seega üle 900 aasta vana. Asulana on ta olnud aga üle 650 aasta. Sellest ajast kõnelevad meile Toome varemed. Oli aeg, kus kaaluti, kas määrata Liivimaa kubermangu linnaks Tartu või Riia. Viimane oli aga suuruse poolest ülekaalus ja sinna asus siis elama Liivimaa kuberner.

Meie maal on ilusaks kombeks teha jaanituld. See komme on säilinud esivanematest. Tartu Toomkirik hävines 1624. aastal jaanitule läbi.

Kas seda on hiljem katsutud veel seada korda?

Ei. Seitsmeteistkümnenda aastasaja lõpul lõhuti tornidki. Pärast asetati kiriku varemetesse ülikooli raamatukogu.

Ometi on ju veel praegu näha kivist kiriku varemetel puust kirik ühes torniga. Kas siis puust kirik ei põlenudki 300 aastat tagasi?

See pole mitte kirik, mida seal näete, vaid ülikooli veevärgi pump. Nähtavasti ei leidnud ülikooli arhitekt pumbale ideaalsemat kohta kui seda on Toomkiriku varemed.

See on omalaadiline grotesk, mida üldse olen Euroopas näinud – see veevärk kiriku varemetel. Aga võib ju olla, et Eestis on see omast kohast vaatamisväärsus.

Peale Toome varemete võin Teile näidata veel üheksa kirikut. Kõige vanem neist on Jaani kirik, kus omapärane oreli sisseseade, mis viib hääled läbi lae erilise puust toru kaudu altari ette. See on ainulaadiline Eestis. Kõige moodsem kirik on Pauluse kirik, kus altari maali asemel on asetatud prof. A. Adamsoni marmorist raidkuju.

Teil on isegi näha seal mälestussammas!

Ja. Tartus on üldse 16 mälestussammast. Niipalju ei leia Teie kusagil teises Eesti linnas, isegi pealinnas mitte.

Kas Tartus leidub ka muuseum?

Tartus on 7 muuseumi. Nende põhjalikuks läbivaatamiseks tuleks Teil vähemalt terve nädal kulutada, kuid lähme vaatame Eesti Rahva Muuseumi Raadil, mis annab teile täielise ettekujutise Eesti rahva elust ja olust.

Kuidas see tuleb, et Tartus on niipalju muuseume? Teie pealinnas on neid kaunis piiratud arvul.

Tartu on olnud vana kultuuri linn. Ta on ka ainukene ülikooli linn Eestis. Seepärast ongi loomulik, et kõik vaimutöö saavutused ja etnograafilised esemed on koondatud siia.

Kas võiks ka ülikooli näha?

Miks mitte. Eriti pakub see Teile huvi, sest ülikool võlgneb oma asutamise eest tänu Gustav Adolf’ile, kes heaks arvas Tartu ülikooli asutada. Tema mälestuseks on siia püstitatud veel hiljuti ausammas, milline tegelikult on valmistatud Teie kodumaal.

Kas teatreid ka Tartus on?

Siin on 2 teatrit: eesti teater „Vanemuine“, mille aias praegu õhtuti võite külastada aiakontserte. Teine on saksa teater, kus etendusi antakse ainult siia sõitnud näitetruppide poolt.

[…]

Kaheksa tundi on tõesti vähe, nagu ütlesite, et Tartuga põhjalikult tutvuda. Aga tänase päeva jooksul olen palju, väga palju õppinud tundma Eestit ja süvenenud tema minevikku. Kahjuks ei ole mul enam aega siia peatuma jääda, kuid ühte asja peab küll tunnistama: kas senini ei ole mõistetud Tartut turistidele näidata, või ei ole nemad mõistnud seda vaadata, muidu ei oleks võinud tekkida arvamine, nagu ei oleks Tartus midagi vaatamisväärset.

Ühele asjale, mis nõuab kiiret ja otsustavat sammu, pean aga küll teie tähelepanu juhtima: Tartu võõrastemajad on liiga primitiivsed nõudlikkudele turistidele. Kui suudate ses asjas midagi ette võtta ja ajakohast hotelli püstitada, siis võime kindlasti ennustada, et siia tuleb turiste enam kui loota võite.

Jüri Muul, Turismi Teataja nr 7/8, 1935, lk 77-79