Gümnaasiumiõpilastest said ERMis kuraatorid

Oleme üheksa noort Hugo Treffneri gümnaasiumist ning 29. mail avasime Eesti Rahva Muuseumi osalussaalis oma näituse “Õitsev (aju)vabadus. Noorte elust ja olust 1990. aastate Eestis” (loe lisa).

Eelmisel aastal võttis muuseum meie kooliga ühendust ning pakkus võimalust kooliõpilastel oma näitus üles panna. See projekt usaldati meie klassile ning meie üheksakesi haarasime võimalusest kinni. Saime suvepuhkuseks mõtlemisainet, mis meid üheksakümnendate puhul kõnetab ning teha eeltööd enda mõtetes. Tõsisem töö algas aga augustis. Nimelt 31. augustil, mil me korraldasime enda esimese pika töökoosoleku, teadmata tol hetkel veel, et sama pikad koosolekud ootavad meid ees terve õppeaasta vältel. Esimesel korral kaardistasime ajurünnaku käigus märksõnu, mis meile selle kümnendiga seostuvad.

Lisaks valmistas osalussaali toonane produtsent Jaanika Jaanits meid ette eelseisvaks intervjueerimiseks. Saime kõik endale ülesandeks teha järgmiseks kohtumiseks kaks prooviintervjuud, et saada kätte intervjueerimise käigus valdav tunne ja raputada maha esmane kartus selle protsessi ees. Kõik tõdesid, et intervjueerimine oli põnev ning olid valmis alustama tõelise info kogumisega. Enne veel soovisime aga kümnendisse veel sügavamale kaevuda. Me uurisime tolleaegseid ajaleheväljaandeid. Näiteks lugesime läbi Eesti Naise 90ndate numbrid, paljud Postimehe numbrid ning tutvusime ka ERMi arhiivis olevate Korrespondentide vastustega. Uurimise käigus kujunesid meil välja valdkonnad, mis meile enim huvi pakkusid. Otsustasime keskenduda pigem kultuurile ning igapäevaelulistele sündmustele. Leidsime, et need on teemad, mille tutvustamiseks pole koolitundides piisavalt aega, kuid mis on siiski olulised.

Pärast mõningat uurimist olime valmis koostama intervjuude jaoks küsimuskava. See tuli päris mahukas – pea kaks A4 küsimusi. Leppisime aga kokku, et enda eesmärgiks ei võta me kõikide küsimuste küsimist intervjueeritavate käest, vaid nagu professionaalsed intervjueerijadki, oleme paindlikud ning käitume vastavalt intervjuu sujuvusele. Intervjuudega soovisime koguda emotsioone ja mälestusi, mis pärinevad tol ajal elanud noorelt, et seeläbi ajastut veelgi paremini mõista.

Lehtede värvirohkuse keskel alustasime sügisel intervjuude läbiviimist. Kuna me soovisime tabada 90ndate aastate noore perspektiivi, valisime intervjueeritavateks inimesed, kes tol ajal olid vastavas vanuses. Samuti tahtsime katta intervjuudega kogu Eestit. Päriselt intervjueerimise kogemus oli sama põnev kui prooviintervjuu korral. Kuid seekord oli asi ametlikum. Sõlmisime intervjueeritavaga lepingu ning kogu protsess nägi välja nagu oleksime olnud ehtsad folkloristid.

Pärast intervjuude teostamist hakkasime nendest välja noppima meie jaoks huvitavaid mõtteid, teadmisi ja põnevaid lugusid. Detsembrikuus toimus suur kodeerimispäev, mil töötasime läbi kõik intervjuud ülima täpsusega.

Tööpäeva tulemusena valmis mõistekaart, mis sai meie üheks ideede säilitamise tugisambaks.

Pärast väikest talvist puhkust alustasime jaanuaris taas tööd uue hooga ning ka uue juhendajaga, kelleks oli osalussaali produtsent Kata Maria Saluri. Siis kohtusime ka esmakordselt Tartu Kunstikooli õpilastega, kellega enda tekkinud ideid jagasime. Talve jooksul toimusid erinevad koosviibimised ning tasapisi hakkas välja kooruma ettekujutus, mida me kindlasti enda näitusele tahame. Alustasime ka enda ideede reaalset teostamist. Otsisime endale appi inimesi, kes meid tehniliselt aidata võiksid. Näiteks konsulteerisime fotograafiga, et teha ülesvõte näitusel oleva fotoseina jaoks. Samuti pidasime läbirääkimisi programmeerijaga, et pakkuda näitusekülastajatele võimalust panna enda teadmised proovile muusika- ja mälumängus.

Näitust hakkasime üles seadma 23. mail. Siis käivitus hoogne ehitustöö näitusesaalis. Meie näitusel on kahekorruseline ehitis, mille ehitusmehed vapralt teostasid. Alguses olid nad selle suhtes küll veidi skeptilised, kuid meie idee viisid nad siiski laitmatult ellu.

Ehituse juures olime ka ise abiks. Tegime värvimis-ning tapeetimistöid. Samuti oli meie kanda igasugune paigutamise osa. Seadsime valmis vitriine, kinnitasime postkaarte, kujundasime.

Viimased asjad said paika vaid loetud tunnid enne avamist. Oli imeline näha seda suurt ja ajamahukat tööd oma silme ees, olles ümbritsetud inimestest, kellega koos see kõik teoks sai. Terve päeva oli hinges soojus ja rõõm ning lõpuks saime oma näitust ka perele ja sõpradele näidata.

Foto: Berta Vosman

Tagasiside on olnud üüratult positiivne ning see tasub nähtud vaeva kuhjaga ära.

Selline ainulaadne kogemus rikastas kõvasti meie kogemuste- ja oskustepagasit, saime osa muuseumitöö telgitagustest ning tunneme nüüd ERMi tagaruume peaaegu sama hästi kui Tartu tänavaid. Oleme üüratult õnnelikud, et kooliaasta alguses sellist võimalust käest ei lasknud ning raskuste kiuste võidukalt valmis näituseni jõudsime. Suur tänu Eesti Rahva Muuseumile, kes meile sellise suure projekti usaldas. Samuti meie tänusõnad kõigile asjaosalistele, kelleta see näitus poleks sündinud.

Meie näitus on avatud 14. oktoobrini, olete oodatud!

Lisa kommentaar