Svetlana Karm, teadur
Maarja Vaikmaa, sisuturunduse spetsialist

17. juulist 3. augustini 1978 toimus ENSV Riikliku Kunstiinstituudi (praegune EKA) ja ENSV Riikliku Etnograafiamuuseumi (praegune ERM) ühisekspeditsioon Murmanski oblasti Lovozero asulasse saamide juurde. Sellega sai alguse tänaseni kestev EKA soome-ugri suviste ekspeditsioonide traditsioon.

Paralleelselt Veljo Tormise regivärsilistest rahvalauludest tõukuva loomingu ning Lennart Meri reisikirjade ja dokumentaalfilmidega läänemeresoome rahvastest kujunes Kaljo Põllu korraldatud ERKI ekspeditsioonidest hilisnõukogude kontekstis üks olulisemaid ettevõtmisi soome-ugri pärandi uurimisel ja väärtustamisel.[1]

ERMi kogus olevatest ekspeditsiooni juhi ja ERKI joonistuskateedri dotsendi Kaljo Põllu hilisematest komi (1981, ERM AK 19-36-34) ja udmurdi (1980, ERM AK 19-36-39) välitööpäevikute sissejuhatustest võib lugeda, et Kunstiinstituudi uurimiskäikude eesmärgiks oli:

1. NSV Liidu loode- ja põhjapiirkonna rahvaste tarbeesemete, rahvarõivaste ja ehitiste joonistamine kohapeal, vastavas etnilises keskkonnas;
2. kogutud materjalide alusel lühiuurimuste kirjutamine;
3. saadud teadmiste ja oskuste ärakasutamine plaaniliste õppeülesannete ja iseseisvate loominguliste tööde teostamisel.

Kogu õppeekspeditsioon teenis aga kokkuvõttes üldist kasvatuslikku eesmärki – arendada üliõpilaste praktilist kunstilist ettevalmistust igakülgselt arenenud loominguliseks isiksusteks kujunemisel.

Ekspeditsioonil osalemine oli vabatahtlik, kuid koosseisu vastuvõetuna muutus aastapikkuse programmi täitmine kohustuslikuks. Õppetöö oli aasta lõikes jaotatud järgmiselt:

• suvel toimus välitöödel rahvakunstiesemete joonistamine ja mõõdistamine;
• sügisel esitati suvel tehtud tööd hindamiskomisjonile;
• talvel loeti uurimisteemaga seotud kirjandust ja valmistati ette fotonäitust ning
• kevadel valmistuti Üliõpilaste Teadusliku Ühingu konverentsil esinemiseks.

Ühtlasi tuli üliõpilastel järgemööda täita ka välitööpäevikut, kus sõnaline ja sisuline interpretatsioon oli vaba, kuid eelkirjutajate stiili jäljendamist ja memuaaride kirjutamist ei soositud. Igas sissekandes pidid olema kajastatud päeva tähtsamad sündmused, looduskirjeldus, põliselanikega kohtumiste kirjeldused ning üldisemad võrdlused ja arutlused.

Esimesse, 1978. aasta uurimisretke meeskonda kuulusid lisaks ekspeditsiooni juht Kaljo Põllule ka ERKI tekstiilikateedri dotsent ja tekstiilikunstnik Anu Raud koos üliõpilastega ning ERMi teadusosakonna juhataja Heiki Pärdi, kes päevikusse (TAp 726) reisimuljeid ja tähelepanekuid tähendas. Järgnevalt mõned katked tema päevikust koos fotodega.

Kaaslastest:

„ERKIs kohtusin esmakordselt oma tulevaste reisi- ja töökaaslastega. Jutt oli üldiselt lühike, põhiliselt kutsuti meid kokku taktikalisil kaalutlusil nagu ütles meie juht K. Põllu. Mu kaaslaste hulgas on nii mees- kui naishingi, enamasti minust mitu head aastat nooremad. Suurem jagu neist õpib või õigemini õppis I kursusel. Nende jaoks on Lapikäik õpipraktika. Mul ja muuseumil vedas, et saan nendega kaasa sõita. Esiteks sellepärast, et K. Põllu on seal käinud, tunneb olusid, inimesi, teiseks sellepärast, et muuseumi joonistekogu saab ilmselt väga hea täienduse.“

Varustusest:

„Kuni rongi väljumiseni [Tallinnast] sain ajada omi asju, sest oli vaja veel ühtteist sirgeks ajada enne sõidu algust: näiteks osta kingitusi laplastele, „nätsu“ lapi poistele jmt. Mis puutub meie varustusse, siis see on kaunis aukartustäratav. Kõik, mis mahtus, on pakitud seljakottidesse, sest ees seisab ju mitu lühemat jalgsimatka koos ööbimisega telkides. On ka sellist kraami, mida seljakottidesse ei mahu nagu tudengite joonistuspaberid, mida on igaühel üsna kena hulk. […] Lovozeros tuleb võib-olla telkides magada, kuna Põllu kirjale oli vastatud, et öömaja ei garanteerita. […] 16.42 hakkasime tasa-tasa Lapimaale liikuma. Vagunis end sisse seades tundus meil varustust veelgi enam olevat, seljakotte andis pakivõrkudesse tõsta – pool vagunit sai täis.“

Saamidest ja elu-olust:

„Laplased (mulle on see nimetus kodusem) tegelevad peamiselt põhjapõdrakasvatusega (siin kolhoosi „Tundra“ keskus), jahindusega, kalapüügiga, naisi on ametis kodutööndusartellis. Viimases tehakse rahvakäsitööesemete aineil mitut liiki tarbeesemeid […]. Neid on ka teistel tegevusaladel. Saami elamist vaadates jääb mulje kui võrdlemisi segamini ja lohakil olevast asjast. Vist tuleb see sellest, et nad on ikkagi olnud kogu oma ajaloo vältel rändlejad ja pärispaikne elu ei ole neile veel omaseks saanud. Majade ümbrus on kuidagi paljas, ei lilli, ei puid, ei õue, ei aeda. Meile harjumuslikku loomapidamist ei ole, kuna puuduvad looduslikud eeldused. Tohutult on koeri. Kartulit kasvatatakse peenra peal nagu meil lilli või sibulat. Ega neist majadest väljastpoolt just eestlase jaoks väga õdusat muljet ei jää, komide majapidamised on meie silmale ja hingele lähedasemad. […] Laplaste elamud on küllalt standardsed ehitused […] Kindlasti on rõhtpalkehitusele ette juurde tehtud esik, mis küljelt uksega avatav. Maja ees trepi ees tihti puust põrand, teel väravast selleni lauad või restid maas. Voodriga maju on väga vähe.“

„Laplased ei ole välimuselt sugugi mongoliidsed nagu paistis kirjandust lugedes või siis on nad segunenud. Need laplased igatahes on samapalju mongoliidid kui eestlased, mitte enam.“

Nagu Pärdi ka viitas, sai muuseumi joonistekogu tõepoolest väga hea täienduse – kokku 126 joonist riietusest, peakatetest, arhitektuurist, esemetest ja anumatest. Kõik 1978. aasta etnograafilised joonised on leitavad Eesti muuseumide veebiväravas (muis.ee). ERMi kogudes on soome-ugri ekspeditsioonidel tehtud jooniseid kokku ligi 5000. Siin mõned “isutekitajaks”.

Jooniseid:

____________________________________________________________________________________________________

[1] Kaljundi, Linda (2018). Eestlased kui soomeugrilased. Vikerkaar, nr 1–2, 95–106.