Anti Lillak, muuseumiõpetaja
Fotod: Arp Karm

Muuseum on hea koht, kus aeg korraks maha võtta ja mõtiskleda olulistel teemadel. ERMi muuseumitund „Kes või mis on eestlane?“ pakub näiteks võimalust arutleda selle üle, kes me oleme ja milliste sümbolite abil me loome oma minapilti. Osalejad saavad ülesandeks leida näituselt „Kohtumised“ viis eset või nähtust, mis iseloomustavad nende meelest kõige täpsemalt eestlasi, eestlust või Eestimaad. Need asjad joonistatakse suurele paberile ning tutvustatakse neid seejärel teistele.

Lisaks praktilisele otstarbele anname me igapäevastele asjadele tihtipeale ka sümboolseid tähendusi. Paljud neist on saanud rahvuslikeks tunnusmärkideks. Aga millised asjad täpsemalt? Kui pikk on üldse meie rahvuslike sümbolite nimekiri? Vaatame lähemalt, mida muuseumitunnis on näituselt välja valitud.

Liidri kohta hoiab konkurentsitult enda käes esimene sinimustvalge lipp, mis avaldab sügavat muljet juba ainuüksi suurte mõõtmete tõttu. Muidugi läheb lipu lugu inimestele ka väga hinge, käies käsikäes rahva enda lähiajalooga. Nõnda pole imestada, et Eesti lipp jõuab peaaegu iga muuseumitunni töörühma plakatile. Reeglina kujutatakse seda kanooniliselt sinimustvalge trikoloorina, ent kord otsustas paar noormeest, et vajavad lipu joonistamiseks vaid roosat ja lillat vildikat, nii et tulemuseks sündis roosa-lilla-roosa Eesti lipp. Autorite interpretatsioonis oli tegemist aga endiselt sinise, musta ja valgega.

Ootuspärased on ka kolme lõviga riigivapp, mille kujutisi leidub näitusel „Riik ja rahvas“ paljudel au- ja teenetemärkidel; rahvuslind suitsupääsuke ning rahvuslill rukkilill, millest muuseumis küll eraldi juttu pole, ent mis on meie aja noortele ja vanadele muutunud kaljukindlaks eestluse sümboliks.

Näitusel „Taluelu-taluilu“ köidavad meeli kaunid rahvarõivad. Neid kujutatakse plakatil kas terve komplektina või valitakse mõni detail: murumüts, kirivöö, sõlg vms. Eks ole ju rahvarõivad tänapäevalgi lahutamatuks osaks laulu- ja tantsupidudest, mis on ise samuti väga populaarsed rahvuslikud sümbolid. Aga kuna eestlased on läbi aegade olnud lisaks kangetele lauljatele ka kõvad töömurdjad, siis on meie sümboliteks kindlasti ka talutööriistad alates rehast, labidast ja sirbist ning lõpetades pilkupüüdva aurumasinaga. Sellesse nimekirja võib lisada veel traditsioonilise rehielamu (mille makett asub tegelussaalis) ja viljapõllu, mis haljendab ajarajal betoonkarbis kui tilluke talveaed.

Sümbolite loomine on pidev protsess ning vanade armsaks saanud asjade kõrvale kerkib pidevalt uusi. Eesti saavutused tehnoloogia vallas toetavad ka meie rahvuslikku uhkust. Skype’i ja EstCube’i puhul on inimeste eelteadmised enne muuseumisse tulekut päris korralikud ning seega valitakse need võrdlemisi tihti muuseumitunnis eestlust esindama.

Alati on põnev, kui viie eestlast iseloomustava asja seas, mis välja valitakse, on esindatud ka mõni esmapilgul ootamatuna mõjuv ese või nähtus. Nõukogude ajal käepärastest vahenditest kokku monteeritud muruniiduk on just üks taolisi haruldusi. Aga minu küsimuse peale, millest selline valik, andsid rühmatöö tegijad väga loogilise vastuse – muruniiduk tähistab eestlaste nutikust. Keskaegsed sõjariistad jällegi pajatavad Eesti karmist minevikust, millest meie rahvas on raskusi trotsides läbi tulnud. Paaril korral on valikusse sattunud isegi Kukruse emand oma muljetavaldava ehtekomplektiga. Mainitud on ka kratte – käepärastest vahenditest meisterdatud vanaaegseid olendeid, hõlptulu toojaid ja saamahimu sümboleid.

Esitatud valik pole kaugeltki ammendav, kuid kõikide valitud esemete/nähtuste mainimine venitaks loetelu päris pikaks. Eks saame näha, millised esemed satuvad eestlasi ja Eestimaad kõige paremini esindama järgmistes muuseumitundides. Igatahes on lootust, et nimekiri läheb veelgi kirevamaks ja põnevamaks. Ning kes teab, võib-olla muutub mõni praegu tavatuna tunduv ese juba lähiajal meie üldtunnustatud sümboliks.

Fotodel: Räpina Aianduskooli integratsioonikursuse rahvas muuseumitunnis „Kes või mis on eestlane?“.