Ülle Jukk, kirglik toidublogija (http://peenrarott.blogspot.com/) ja toidukultuuri ajaloo huviline
Peame iseenesestmõistetavaks, et Peipsi ääres juuakse teed. Arvestades rahvuste ja kultuuride kirevust, pole see siiski üheselt käsitletav. Vahet tuleb teha, kas teed joodi raviotstarbel või rituaalse toiminguna.
Raviteena tuntakse Eestis hulgaliselt erinevaid taimi, põlvest põlve anti edasi õpetusi, kuidas üks või teine taim aitab erinevate tõbede vastu. Osasid ravimtaimi on kasutatud ka igapäevase tee valmistamiseks, näiteks talvel külma leevendamiseks või ka ajaviitmisjoogi keetmiseks. Viimast küll mööndusega, et üht või teist taime ei tohiks liiga kaua järjest tarvitada. Siiski, inglaslik kellaviieteekomme ei ole eestlaste hulgas levinud, teed joodi pigem külalistega või näiteks õhtusöögi lõpetuseks.
Seevastu vanausulistel kujunes teejoomisest rituaal. Vanausuliste jaoks olid võõra päritoluga uuendused ebasobivad, see käis näiteks nii kohvi, tee, tubaka kui isegi kartuli kohta. Tuginedes Setu- ja Peipsimaa elu-olu uurinud Elisabet Richterile¹, hakkasid vanausulised kalja asemel teed jooma 19. sajandi I poolel. Ühe põhjendusena toodi, et rohke kalasöömine tekitab janu. Poole sajandiga võeti komme omaks ja 19. sajandi lõpuks oli teejoomine tavaks muutunud. Üksnes eriti usklikud tarbisid suure paastu ajal suhkruga tee asemel rosinatega kuuma jooki, et tunnistada teejoomist kui pattu.
Teed valmistati 3-4 korda päevas: hommikul, ennelõunal ja lõuna ajal, vahel lõuna- ja õhtusöögi vahel ning õhtul. 19. sajandi keskpaigast alates hakkasid majadesse ilmuma samovarid ning niimoodi teejoomise rituaal juurduski. Vett võeti reeglina järvest, väikeses kannus valmistati kange tõmmis – zavarka ning tolleaegsest „kiirkeedukannust” valati kuum vesi peale. Selleks, et tuline jook ei põletaks suud, valati seda osade kaupa sügavale alustassile, mis jahutas ning muutis teejoomise meeldivas ajaviiteks. Zavarka jaoks teesegu valimisel oli oluline, et ta maitse seistes ei halveneks. Üheks viisiks oli lisada mustale teele erinevaid taimi või marju/puuviljatükke. Zavarka võib valmistada ka üksnes ürtidest, ilma musta tee puruta. Levinuim tooraine oli metsmaasikalehed, must sõstar (lehed, varred, pungad), kuivatatud õunad. Kui viirused küljes, siis tehti taimeteesid. Tee juurde ei võetud tavalist suhkrut, vaid keedeti piimaga läbi, niiviisi olevat see kasulikum.
Külalistele pakuti alati teed. Vastuvõtuks piisas teest ja keedusuhkrust. Õigesti valmistatud helepruun koorekomm on nii õrn ja siidine, et valgus kumab suhkrutükist lausa läbi ning karamellitükk murdub suhkrutangide vahel neid vaid vaevu puutudes. Suhkrutükk pistetakse põske või keele alla, võetakse teelonks peale ja juuakse niimoodi hulk teed ühe suhkrutükiga. Tee kõrvale pakuti ka moosi ja kuivikuid (barankasid), samuti pirukaid. Elisabet Richter võrdles Peipsiääre teejoomiskultuuri suisa itaallaste ja soomlaste kirega kohvi vastu, see oli tema jaoks niivõrd muljetavaldav.
Lohusuu Ivani tee
Lohusuu hakkajad naised võtsid mõni aeg tagasi kätte, korjasid Lohusuu nn vene külast erinevaid vanu traditsioonilisi retsepte ning koostasid esmalt õhukese retseptiraamatukese. Nüüd, 2017. aasta suvel, valmis aga 100 retseptist koosnev kogumik.² Loomulikult tuntakse ja kasutatakse ka sealkandis nn ravimtaimeteesid. Levinud on must sõstar, vaarikas, kibuvits, murakas, kanarbik, pärnaõied jne. Nende kõrval on erilisel kohal aga põdrakanep. Fermenteeritud ja kuivatatud tee säilib 3-5 aastat ning seda võib väga edukalt tarvitada musta tee asemel.
Raivo Kalle, Renata Sõukandi järgi on põdrakanepi kasutamise kohta enne Teist maailmasõda vähe andmeid. Ühel juhul on Vilbaste kogunud nimetuse kaporuski tee.³ Põhjus selles, et tavaliselt öeldakse, et „Koporski tšai ehk Ivan-tšai ehk Russkii tšai on traditsioonilne vene tee, mida tunti juba 13. sajandil enne musta tee levikut.” Tee on eriline lille-, puuvilja- või kommiaroomi poolest, mille ta saab fermenteerumise käigus. Protsessi ajal on võimalik teesegust „kujundada” roheline või must tee.
Vadjalastega asustatud Kaporje ala kuulus Novgorodi koosseisu. 13. sajandit iseloomustab intensiivne sõjategevus. Ala vallutanud ristirüütlid rajasid oma puitlinnuse, mis aga Aleksandr Nevski poolt 1241. aastal tagasi vallutati. Kaporje puhul oli tegemist Suur-Novgorodi loodepoolse eelpostiga. Legendi järgi raviti põdrakanepiga sõdurite haavu ja anti juua sellest valmistatud teed. Tee tuntus kasvas ja ivani teest kujunes üks olulisemaid Venemaa ekspordiartikleid. Seda transporditi laevadega üle kogu maailma ning ta oli sama kuulus, kui pärsia vaibad, hiina siid või damaskuse teras. Piiri taga kutsuti seda vene teeks.
XIX sajandiks oli ivani teest kujunenud india tee võimas konkurent, Inglise teekompaniid kartsid konkurentsi ning nende huvides oli suurendada oma importtee osa. Esimene mailmasõda lõpetas ivani tee ekspordi ning Kaporje, mis oli oluline teetootja, sai sellega hoobi. 20. sajandil loodi Kaporjese siiski teaduslik tootmiskeskus, mis tootis vanade vene retseptide alusel jooke, mille põhikomponendiks põdrakanep.
20. sajandil uuriti NSVL-s palju põdrakanepi kasulikke omadusi, eeskätt on see taim tuntud oma põletikuvastase toime poolest. Sajandi teisel poolel töötati välja preparaat „Hanerol”. Tänapäeval arvatakse, et põdrakanepi puhul on tegemist ühe võimsama ja universaalsema taimega. Lisaks raviomadustele ei tekita tees leiduvad alkaloidid inimesel joovet, vaid tõstavad tuju ning teravdavad mõistust. Lisaks on tee kofeiinivaba.
Ivani tee seos Peipsimaaga?
Raamatus „Eesti looduslikud toidutaimed” öeldakse, et põdrakanepi laiem kasutus eriti Virumaal, aga ka mujal Eestis sai alguse pärast Teist maailmasõda. Siiski, põdrakanepi võrsete söögiks ja lehtedest tee tegemist kohtas baltisaksa kirjanduses juba 19. sajandil. Samas võib üsna julgelt spekuleerida, kuigi see vajab kindlamat tõestust, et ivani tee on tegelikkuses ugri-mugri jook, kuna Peipsimaal paiknes samuti vadjalaste asustus ning pole välistatud, et põdrakanepi kasutus siin lähtub vanadest teadmistest, mis on jõudnud tänasesse päeva läbi Lohusuu naiste ja omamoodi kokkusattumiste.
¹ Елизавета Рихтер. Кто и как жил на земле Эстонии : этнографические очерки. Таллинн, Александра, 1996.
² Lohusuu vanaemade retseptid. Peipsi köögi retseptid. Vene Kultuuriselts MTÜ Logovest, 2017.
³ Raivo Kalle, Renata Sõukand. Eesti looduslikud toidutaimed. 2013.
