Egle Mikko, Tartu Kõrgema Kunstikooli vilistlane

Kui eelmises loos (https://blog.erm.ee/?p=10619) võidutses jutt, siis siin annan konserveerimistöö käiku edasi fotodega, et saaksite nautida seda imelist ikooni. Nagu mainitud, oli eesmärgiks ikoon konserveerida ja tagada selle säilimine, mis oli omakorda määrav konserveerimiskontseptsiooni paikapanekul. Eeldades, et ikoon paikneb edaspidi kontrollitud keskkonnas, lähtusin konserveerimisel minimaalse sekkumise põhimõttest. Seega tegin ainult vajalikke parandusi puidu struktuuris ja maalingupinna puhastamisel. Kuna ikooni kahjustused on osa selle loost, ei parandanud ma sellel olevaid lõhesid ega kadusid.

Ikoon on valmistatud 19.–20. sajandi vahetusel. See on lepapuidust, mis on pehkinud, habras ning tugevate bioloogiliste kahjustustega. Traditsiooni kohaselt kasutavad ikoonimaalijad maali alusena kaua hoitud ja kuivatatud puitu – sellest sõltub maali säilimine ebastabiilsetes keskkonnatingimustes. Selle uueaegse kirikumaali puhul on aga puit olnud toores ning pole saanud eelnevalt kuivada. Puidu suur niiskusesisaldus on loonud sobivad tingimused mädandavatele seentele ja sellisele kahjustavale mardikale nagu mööbli-toonesepp (Anobium punctatum).

Maaling on teostatud temperatehnikas gesso’ga kaetud puuvillast lõuendile (traditsiooniline on linane), mis on enne liimis immutatud ja pingutatud puitaluse külge. Tõenäoliselt on liimimisel kasutatud loomset liimi (traditsiooniline on kalaliim, mis keedeti kokku tuuraliste ujupõitest). Ikoon kujutab Jumalaema (Theodokost), kes hoiab Jeesuslast oma vasakul küljel, osutades parema käega Jeesuse poole, mis on sümboolse tähendusega religioosses tekstis: „Mina olen tee ja tõde ja elu“ (Johannese evangeelium 14:6).

Kaks figuuri. Kanutifotolabor

Neitsi Maarja pruunikasmust loor on kaunistatud peenete kuldsete joontega (kullaefekti annavad lakitud hõbelehed). Looril on kolm tähte: neitsi märgid otsaesisel ja õlgadel. Jeesuslaps õnnistab parema käe kolme . Vasakus käes peaks Jeesuslaps hoidma rullitud pärgamenti, kuid sellel ikoonil ei ole seda käe juures oleva kahjustuse tõttu näha või ei ole seda üldse. Nii nagu neitsi Maarjal, on ka Jeesuslapse rüül kullajoontele efekti andmiseks hõbelehed lakitud. Ikoon on maalitud ülima täpsusega, kasutades hulgaliselt udupeeni jooni ja detaile.

Hõbedaleht , kus on lakk maha kulunud. Kanuti fotolabor

Kaunid udupeened jooned Jeesuslapse kulmudel ja kiharatel. Kanuti fotolabor

Ikoonil on näha ka signatuuri: puitaluse tagaküljele on kraabitud meistri initsiaalid, mis paistsid välja UV-lambi all tehtud fotodel (foto 2). Ikooni signeerimine ei ole tavaline, kuna selle maalija peab järgima karme reegleid, mille kohaselt meistri isiklik jälg on ebavajalik ning takistab ülima transtsendentaalsuse saavutamist.

Kuna ma ei ole signeeritud ikoonidega kokku puutunud, võtsin ühendust Tallinna Ikoonimuuseumi kuraatori Juri Manuiloviga, kes arvas nii: „Vanausuliste ikoon. Oma ranguse poolest võib olla tehtud feodosejevlaste jaoks. Samasuguseid ikoonilaudu kasutati Frolovi töökojas. Samas see pole kindlasti selle koolkonna ikoon. Peipsi külades maaliti ikoone ka enne Frolovi. Äkki on see mõne Peipsiveere meistri töö varasemast ajast. Selliseid initsiaale ei ole ma ikoonidel varem näinud.“

Signatuuri väljailmumine lisab konserveerimisele uue ülesande: selle säilitamise ning võimaliku eksponeerimise pärast konserveerimistööde lõppu.

Konserveerimistööd

Puidustruktuuri tugevdamiseks valisin immutamise konserveerimises tunnustatud akrülaadiga Paraloid B72. Alustasin nõrga tolueen-paraloid B72 lahusega (2%). Nõrgemad alad immutasin astmeliselt tugevama lahusega (paraloid B72 tolueenis, 5%–10%). Lahust kandsin peale taguse kaudu pintsliga ning sekundaarse meetodina kasutasin süstimist pärast seda, kui alus sai esmase immutuse. Oluline on immutamise juures alust pidevalt niisutada (pritsides), et lahus imbuks ühtlaselt ja sügavale.

Ikooni immutamine tagantpoolt. Foto: Egle Mikko

Niisutamisel oli näha ka hallituskahjustusi. Foto: Egle Mikko

Immutada tuli ka külgedelt. Esimeses immutamise staadiumis oleks selline lähenemine olnud riskantne, sest puit oli nõrk ja pudisev. Foto: Egle Mikko

Pärast puidu immutamist, mis võttis kolm päeva, saavutasin soovitud tulemuse. Puit oli tugevam ja märkimisväärselt raskem (kokku võttis see endasse 65,9 grammi ainet) ning selle hõrekonstruktsioon pidas nõelsurvetestil vastu. Seejärel valmistas Indrek Tirrul ikoonile uued põõnad, et maalingu pinda toestada ja puitosad kokku liita. Samuti valmistas ta raami, mis teeb ikooni transportimise ja eksponeerimise tunduvalt mugavamaks ning ohutuks.

Ikoon raamiga. Kanuti fotolabor

Ikoon tagant, lepapuidust põõnad ja pärnast raam. Vanad põõnad säilitatakse koos ikooniga. Kanuti fotolabor

Maalingu konserveerimine toimus konserveerimis-ja digiteerimiskeskuses Kanut Eesti Vabaõhumuuseumi konserveerimisosakonna juhataja Marike Lahe juhendamisel. Puhastasin selle käigus maalingu pinna põlenud ja tahmunud lakist (esmalt eemaldasin profülaktilisel eesmärgil paigaldatud loorpaberi maalingu pinnalt, foto 8) ning kinnitasin lahtised tükid kalaliimiga, et need ikooni liigutamisel kahjustada ei saaks ja ära ei kaoks. Maalingu pinna katsin pärast lakist puhastamist dammarlakiga, et kaitsta seda võimalike kahjustuste eest.

Ikoon peale loorpaberi eemaldamist destilleeritud veega. Kanuti fotolabor

Tahmunud laki eemaldamine atsetoon-etanooli 1:1 lahusega. Kanuti fotolabor

Sissepoole kooldunud lõhe serv. Kanuti fotolabor

Kooldunud serva sirgeks vajutamine kalaliimi ja kuumaspaatliga. Foto: Egle Mikko

Viimane etapp: kuldnimbuste puhastamine. Foto: Egle Mikko

Ikoon enne ja pärast konserveerimist. Kanuti fotolabor

Allikad:

• Quenot, M. 1991. Ikoon. Aken kuningriiki: Üldandmeid ikooni kohta, 82–83.
• E-kirjavahetus Ikoonimuuseumi (Vene 6, Tallinn) kuraatori Juri Manuiloviga 4. aprill 2017.