Tekst: Stina Sarapuu (Eesti Kunstimuuseum)

Fotod: Jana Šakare, Marju Niinemaa

Augusti eelviimasel pühapäeval, mil Eesti oli parajasti taasiseseisvumispäeva tähistamas, kogunes ERMi viinaköögi katuse alla üks suurem seltskond, kel järgnevaks nädalaks sama plaan – võtta osa Balti museoloogiakoolist (BMS), mida raamistas teema „Information Management for Museums”. Juba neljateistkümnendat korda tõi kolme Balti riigi koostöös korraldatav museoloogiakool kokku pea 40 muuseumitöötajat Eestist, Lätist ja Leedust, eesmärgiga saada uusi teadmisi ja kontakte, õppida teiste tegemistest ning jagada enda kogemusi.

Esimene Balti museoloogiakool leidis aset juba 2004. aastal, mil kohtuti Lätis Siguldas arutlemaks muuseumide rolli üle kaasaegses maailmas. Ehkki teemad, osalejad ja lektorid on aastast aastasse erinevad, oli tänavu palju ka neid, kelle jaoks ERMis toimunud museoloogiakool esimene polnud. Nagu juba esimesel päeval selgus, oli tänavuste osalejate taust ja kogemustepagas üsnagi erinev. Esindatud olid nii kunstimuuseumid, ajaloomuuseumid, linnamuuseumid, vabaõhumuuseumid, isikumuuseumid kui veel mitmed teised. Ka muuseumis töötatud aastate poolest venis skaala võrdlemisi pikaks, hakates pihta värsketest alustajatest ning jõudes oma ala tippudeni, kelle jaoks on muuseumitemaatika juba kolmandat aastakümmet jätkuvalt köitev. Nädala vältel aset leidnud aruteludele andis osalejate erinev taust kahtlemata laiema kandepinna.

Loengus

Muuseumide infohalduse teemal olid lektoriteks Maija Ekosaari (Soome), Trilce Navarrete (Holland) ja Nicholas Crofts (Šveits). Ühisnimetajana võib välja tuua ICOMi rahvusvahelise alakomitee CIDOCi (mis koondab dokumenteerimisest, registreerimisest, kogude korraldusest ning digiteerimisega seotud küsimustest huvituvaid muuseumiinimesi), mille liikmeteks kõik eelmainitud on. Suured n-ö katusmõisted, millest nädala jooksul lähtuti, olid infohaldus, kogud, kogude korraldamise põhimõtted, dokumenteerimine ja digitaalne muuseum. Esmaspäevahommikusest poolfilosoofilisest küsimusest, milleks seda infohaldust muuseumile üleüldse vaja on, saadi üsna hõlpsalt üle, võttes aluseks CIDOCi välja töötatud põhimõtted, mille järgimine võimaldab muuseumil oluliselt efektiivsemalt funktsioneerida ja oma põhitegevusi täita (ning mis kõigile ICOMiga liitunud muusemidele kohustuslikud on). Piiratud mahu juures näib paslik ka siinkohal ära tuua Nicholas Croftsi välja pakutud minutiline nn liftitutvustus (elevator pitch) miks on infohaldus muuseumile oluline:

• Kogusid dokumenteerimata ei saa tagada nende turvalisust. Teadmata täpselt, mis kogusse kuulub, pole võimalik ka teadmine, et sealt midagi ühel või teisel põhjusel puudub.
• Kogusid dokumenteerimata pole muuseum võimeline tõestama oma omandiõigust.
• Kogusid dokumenteerimata väheneb oluliselt nende kasutuspotentsiaal nii kuraatoritele kui ka uurijatele laiemalt.

Tõdemus, et infohaldus on muuseumidele tõepoolest vägagi vajalik, juhatas sisse järgmise suurema teemaploki, mis keskendus CIDOC CRMi (Conceptual Reference Model) mudelile. Lühidalt öeldes on tegemist sündmustepõhise kirjeldusstandardiga infosüsteemidele, mis määrab selle, kuidas infot talletada nii, et see oleks üheselt mõistetav nii muuseumiinimesele, tarkvaraarendajale kui ka olukorras, kus erinevad infosüsteemid omavahel „suhtlema” on pandud. Nõnda võiks ära jääda paljud juhtumid, kus hoolikalt kogutud info digitaalses formaadis n-ö tõlkes kaduma läheb.

Grupitööl

Liikudes üksikult üldisele, andis teemale laiema raamistuse Trilce Navarrete käsitlus muuseumist kui inforuumist, mille kohaselt ei lasu raskuskese mitte lihtsalt objektil, vaid objektil kui info edasikandjal ning see, millist infot, mil moel ja kellele muuseum edasi annab, mõjutab otseselt muuseumikogude võimalikke tõlgendus- ja kasutusviise. Avatumast infovahetusest võidavad kahtlemata nii muuseumid ise kui ka laiem avalikkus.

BMSi eelnevalt mainitud teoreetiliste loengute ja arutelude tasakaalustamiseks olgu öeldud, et mitte kogu nädal ei möödunud ERMi katuse all. Tihedast programmist leidis igapäevaselt vähemalt ühe kui mitte kahe muuseumi külastuse. Nii jõuti nädala jooksul Eesti Põllumajandusmuuseumisse, Tartu Kunstimuuseumisse, Tartu Ülikooli Loodusmuuseumisse, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumisse, Seto Talumuuseumisse, Eesti Maanteemuuseumisse, Eesti Trüki- ja Paberimuuseumisse, Tartu Ülikooli Muuseumisse ning uude rahvusarhiivi NOORA hoonesse.

Ehkki järgmise aasta Balti museoloogiakooli teema pole veel selge, on juba praegu teada, et rotatsiooni korras on korraldamise järg jõudnud Leeduni. Kel tuleval kevadel uus üleskutse silma jääb ja teema vähegi kõnetab, tasub kindlasti kandideerida. Tulised arutelud, huvitavad loengud ja meeldiv seltskond on garanteeritud!