Tekst: Saara Mildeberg (TÜ etnoloogia magistrant; tekst kirjutatud TÜ etnoloogia osakonna kursuse “Argikultuuri muutumisprotessid Eestis” raames)

Foto: Arp Karm, Anu Ansu

Minu esimene külastuskäik Eesti Rahva Muuseumisse põhines omamoodi oksümooronil. Astusin rahvusriigi esindusinstitutsiooni, et süübida sügavamalt 20. sajandil aset leidnud privaatse ja avaliku sfääri tekke ja tasakaalumängudele keskenduvasse teemanäitusesse “Oma ase”.  “Oma ase” on Eesti Rahva Muuseumi püsinäituse “Kohtumised” alanäitus, mille kuraatoriteks on Anu Järs, Anu Kannike ja Karin Konksi. “Voodi seostub sünni ja surma, armastuse j a haiguse, omaette olemise ning külalislahkusega,” lubab teemanäitust tutvustav reklaamtekst Eesti Rahva Muuseumi veebilehel.

Ülevaatenäituselt “Ajarada” kõrvale keerates on leiab külastaja end vaid kahe vastastikku asetseva seinaga piiratud kõrge laega vahekäigust, kuhu on laiali pillutud seitse voodit, millest igaühe ümber keerdub teokarbina kõrge poolläbipaistvast mustast plastmaterjalist baldahhiin. Selline habras loor täidab kaht ülesannet: eraldamine ja informeerimine. Teistelt näitustelt kostvate helide, kaaskülastajate jutuvada ja välisvalgustuse eest pakuvad laest langevad keermed kehva kaitset, pigem tekitavad ruumi valguslahendusele tähelepanu pöörates õdususe asemel kohmetust ja ebamugavust. Eraldatud, aga mitte privaatne. Asemeid ümbritsevatele plastkardinatele trükitud kujutised, ajastu atmosfääri kujundanud sümbolid ja sõnumid annavad vihjeid pigem ametlikule kontekstile, mitte elanike isetegevusele või inimlikele suhetele.

Ringkäiku kronoloogiliselt alustades tutvun esiteks keermega, mille keskel on mustrilise tekiga kaetud puust voodi koos käsitsi valmistatud kätkiga. Seina ülaosasse on trükitud mustvalge foto, mille detailid kaovad kehva valgustuse varju. Ka hällilaul ja heietus, mis kõlaritest kostavad, jäävad alla kõrvalekspositsiooni mürale. Viimistletud kangastega kaetud ja korrastatud ase jätab ajatu mulje, lastes end seostada nii rohkem kui sada aastat tagasi valitsenud talupojakultuuri kui ka 21. sajandil taas pead tõstva rahvusromantismiga.

Kodutunde kodanlikud alged 19. sajandil

Privaatse sfääri areng 19.-20. sajandi Euroopas põhines industrialiseerumisel ja linnastumisel. Eesti kodukultuuri uuriv etnoloog Anu Kannike on täheldanud, et 19. sajandi Eestis pärssis Baltikumi eliidilt päritud konservatiivne maailmanägemine, taluühiskonna püsimine ja klassikihistuse puudumine Läänes toimuvate sügavamate maailmavaateliste struktuuride mõju, kuid ei jätnud siinset ühiskonda puutumata. Linnakultuuri tekkega kaasnes siingi individualiseerumine, perekonna ja kodu tõus fookusesse. Varem tootmisüksusena toiminud suurperekonnast sai tööstuse ja kaubanduse arenguga tarbimisele orienteeritud ja kindlate rollijaotustega kolmeosaline tuumikpere. Tekkisid uued kohustused, kombed ja tabud ning ametliku ja avaliku välismaailma vastandamine privaatse ja intiimse koduga. Ümber mõtestati ka sugudevahelised suhted, kuid Teise maailmasõja järgse ühiskonna struktuur, kus inimesi jätkuvalt vangistati ja küüditati ning Nõukogude Liidu sugusid võrdsustav ametlik poliitika toetasid usku, et Eesti naine ei jäänud vaid pelgalt pere koduhoidjaks, vaid püsis mehega võrdväärse töötajana avalikus sfääris, vähendades perekonna hierarhilisust.

Esemeid on näitusele pandud asemete ümber vähe, needki viitavad linnaelu ängistavale reglementeeritusele. Külmades toonides kohtvalgustid välistavad igasuguse turvatunde tekke, luues metafoori 20. sajandi Eesti magamistubade atmosfäärile. Küüniliselt võib sellist seadet selgitada arutlusega, et kodu kõige intiimsem koht ei olnud enamikul 20. sajandist päris privaatne: sajandi alguse talumajas ja linnakitsikuses oli magamistuba jagatud ruum, omariikluse ajal lainesid kodanlikud kauni kodu ning kombekuse käsud ja keelud ka magamistuppa.

Propaganda ja protest 20. sajandi privaatsfääris

Kultiveeritava teadliku kodukujundamise hulka kuulus Eesti vabariigi ajal, eriti 1930ndatel aastatel ka puhtuse ja praktilisuse propageerimine.

1920.-1930. aastate linlase korterit esindab näitusel raudvoodi, mille kõrval on kohustuslik rätik, emailkauss ja kann, mis täideti uute hügieeninormide järgimiseks veega. Seinu katavad motiveerivad piltidega loosungid: “Rõõmuga ärka!”, “Ole puhas!”, “Tere hommikust!”, “Kes puhas ja karske, see terve ja värske.” Leidub ka keerukamad illustratsioone, näiteks rahvarõivastes ema, rätik üle käe, manitsemas üsna õnnetu näoga kaussi põrnitsevat poisikest: “Täna tuleb tädi!”. Tutvustamaks uut tüüpi kerget ja madalat sisustust, esitletakse kõrvalkeermes detailselt ka elutuba. Kapp, laud ja toolid selle ümber on joonistatud kangale, käega katsutav ja peale istutav on kušett, mille kõrval jagab suur raado õpetusi sisekujunduse— nii esemete kui koloriidi— kohta.

Kõrvalkeermes samuti 1930. aastaid esindaval madalal kušetil lebab rahvusmustris vaip, kõrval disainitud riiul-laud 1934. ja 1936. aastatest pärit ajakiri “Kaunis kodu” 1934. ja 1936. aasta väljaannetega, millest viimase vahelt on käsitööhuviline elanik välja võtnud mustrilehe. Ka valgusti osas ei ole tehtud järelandmisi: seegi ei ole suvaliselt valitud, vaid lausa kolme lambiga.

Väikeste vahemaade, klassikihistumise vähesuse ja tihedate sugulussidemete tõttu oli Eesti linnakultuurgi maalähedane, kollektiivi ning traditsioone väärtustav, samas kui linnastumise puhul aktuaalseks saanud kolimine muutis arusaama kodust dünaamilisemaks: kodutunne koondati sümbolitesse, mida sai vastavalt elufaasi vajadustele kaasas kanda ja põlvkondade vahelgi edastada.

Privaatsfääri arengu puhul oli 20. sajandi Eestis pärssivaim jõud nõukogude aeg, jätkuvalt takistades sotsiaalset kihistumist ning limiteerides eluruumide omandamist ja ning nende vaba struktureerimist. Nõukogude liidu kollektiivikultuse ajal oli magala eesmärk pakkuda ajutist peatuspaika, et pärast und taas ühiskonda oma kohust täitma naasta. Visuaalsed vihjed näitusel kinnitavad: tegelik elu erines alati avalikus sõnas propageeritavast. Just nõukogude ajal said populaarseks Eesti vabariigi ajal propageeritud uued kodukujundamise ideed. Traditsioonilisest kodukujundusest sai protest ja kaitsemehhanism nõukoguliku vastu, seda toetas kollektiivne naturaalmajanduslik praktika.

1970. aastatel ehitatud paneelmajadest on ERMi toodud tugitool ja kummut vaibakesega, millele on välja laotatud hulk plekist rinnamärke erinevatelt spordivõistlustelt ja vabaajaüritustelt. Tagasihoidlik ja ebamugavust tõotav ase, ajalehtedest tapeet ja paljas, kuplita lambipirn, mis laest tolkneb, kannavad üht mõtet: defitsiit. Kodu, mis oma privaatsuses ühiskonnale vastandub, sai olla eelkõige vaimne kants, mis põhines mitte niivõrd füüsilisel kohal ja selle materiaalsel kujundusel, kui seinte vahel esinevatel emotsioonidel, inimestel, suhtlusel ja tegevustel.

Individuaalne ja isikupärane 21. sajand

Plahvatuslikud muutused toimusid Eestis 1990. aastatel, kui uue riigistruktuuriga kaasnes rahva hoogne linnastumine ja üleminek turumajandusele. Varem kättesaamatud Lääne tarbekaubad said materiaalse eneseväljenduse lahutamatuteks osadeks ja autoriteetide mitmekesisus ühiskonnas ja ajaloos tähendab elustiilipõhiste valikute tähtsuse kasvu igapäevaelus. Üleilmastumine ja kapitalism on edukalt privaatsfääri sulandunud: tänast kodu defineerib selle liikmete tootev ja tarbiv tegevus, kui kodukujundajad sobitavad globaalse masstoodangu unikaalsesse lokaalsesse keskkonda (Kannike 2002: 35). Kodu korraldamise, korrastamise ja majapidamistoimingute kaudu luuakse ja väljendatakse identiteeti, kusjuures magamistuba on kodu intiimseimaks paigaks.

Sinistes toonides lastetuba viitab soostereotüüpe usaldades juba taasiseseisvunud Eestis sündinud poisikesele, kelle mänguasjakast ja seinad eksponeerivad kapitalistliku maailma võlusid. Siia on kogutud viimase kuuekümne aasta Lääne lemmikkangelased: Miki Hiir, tähesõdade Yoda, merineitsi Ariel, Tom & Jerry, Ämblikmees, terve Muumitrollide pere ja kaaskond, põrsas Peppa, lõvikuningas Simba, kung-fu panda, Angry Birds. Kaisuloomaks kaelkirjak ja padjal lapsi kandvad kured, tekil kodumaine Lotte-koer sõpradega pilvedes rändamas. Mänguasjakastis jääb silma rong Toomas ja üks ambivalentne traktor. Säärast küllust võib tõlgendada nii vanemate kompenseeriva käitumise kui lihtsalt kapitalistliku maailma ülekülluses ekslemisena.

Vastandina lastetoale on nutivoodi stiilselt kasin. Minimalistlik disain ja üleinimlik laius viitavad privaatsfääri defineerimise keerukusele infoajastu, sotsiaalmeedia ja migratsiooni kontekstis. Siin satun tunnistama kuue 70ndates aastates külastaja lühikest fotosessiooni. Kui seltskonna ainus meesisik naljatleb nelja naise seltsis voodil poseerides “Millal ma viimati nelja neiuga voodit jagasin?”, siis fotograaf Vaiki ei ühine sõbrannadega ka pärast pikka keelitamist. Kõnekas seik päästab 20. sajandi voodikultuuri näituse põhjal jäänud staatilisest muljest. Siiski jätan madratsite proovimise Kuldkiharakestele ning vahekäigu, kuhu võõrad asemed üles tehtud, taas selja taha.

 Näitusel “Oma ase” ei ole peategelasteks põnevate karakterite mälestusesemed, mis meenutavad läbielatud erakordseid sündmusi või üldrahvalikke elamusi, vaid igapäevaelu stabiilseim element. Rahva esindusmuuseumis privaatsfääri õhkkonna loomine on lahendatud ambivalentsusega, milles on raske leida pidepunkti. Eriti kuna väljapanek on üles ehitatud kaht niivõrd laetud ekspositsiooni ühendavasse käiku. Mida pakub võimsatest isiklikest lugudest koosneva “Paralleelilmade” ja “Ajaraja” sündmustepõhise kronoloogia vahelisesse käiku seatud “Oma ase”? Mõninga eneseirooniaga: avalikkusele koostatud aastasaja kokkuvõtte minimalistlikkus on eneseväljenduse fetišeerimisega harjunud vuajeristile šokeeriv. Privaatsuse eeldus pole üldsuse eitavast survest sündiv eraldatus, vaid indiviidi isiklik valik.

Viited:

Gullestad, Marianne (1999). Kodukujundus kui rahvakultuur. Anu Järs, Anu Kannike, Heiki Pärdi (toim). Skandinaavia kultuurianalüüs. Studia ethnologica Tartuensia nr 3. Tartu: Tartu, Ülikooli etnoloogia õppetool, lk 128-161

Jaago, Tiiu (2002). Kodu mõiste muutumisi 20. sajandil. Jaago, Tiiu & Kõiva, Mare (toim). Dialoog privaatse ja avaliku elu vahel. Inimese ja keskkonna suhete peegeldus pärimuses. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum & Tartu Ülikool, lk. 88-98. Kasutatud 06.08.2017 http://lepo.it.da.ut.ee./~tjaago/05kodu.htm#Kodust

Kannike, Anu (2002). Kodukujundus kui moe ja traditsiooni dilemma. Kodukujundus kui kultuuriloome. Tartu, Eesti Rahva Muuseum, lk 11-78

Löfgren, Orvar (2015 (1978)). Koduloojad. Frykman, Jonas, Löfgren, Orvar. Kultuurne inimene. Keskklassi eluolu ajalooline areng. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 113-192