Lihtsad asjad II

Eelmine kuu rääkisid ERMi töötajad kirvest (http://blog.erm.ee/?p=9743), selle loo argiseks esemeks on aga sokid.

Kadri Vissel, koguhoidja

Suurem osa minu lapsepõlvemängudest leidsid aset „Võrukivi“ tellisetehase hoonete kompleksis. 1930ndatel ehitatud ja 1990ndate alguses suletud tehasehooned asusid minu kodutänava lõpus ja kuna meie tänaval elas väga palju samaealisi lapsi, oli, kellega ja kus seigelda ning mis seal salata, teinekord ka pahandustesse sattuda.

Igasugusteks „luurekateks“, „noolekateks“ ja muudeks seiklusmängudeks oli tegemist ideaalse paigaga. Me tundsime tehaseala kui oma peopesa. Teadsime kõiki teeradu, seda, kus olid lahtised uksed-aknad, kust tehase lao-, tootmis- ja kontorihoonetesse sisse pugeda. Teadsime, kust katustele pääses ja kus oli veel mahajäetud tellisehunnikuid, millest müüre ja varjendeid ehitada. Tihtipeale tuli põgeneda ka valvuri eest, kes veel mõnda aega peale tehase sulgemist seal vahti pidas. Mida aeg edasi, seda vabamaks asi muutus ja mõne aja möödudes polnud enam ka valvureid meie mänge segamas.

Tellisetehase kõrval asuvatel „savimägede“ nõlvadel käisime talviti kelgutamas. Seal oli erineva raskusastmega laskumisnõlvad. Kes tahtis, sai „hüpekatest“ alla lasta, kes tahtis, sai laugemalt nõlvalt alla tuhiseda.

Tegevusi ja mäge leidus igaks aastaajaks.

See võis olla üks 1993. või 1994. aasta eriti soe aprillikuine kevadpäev kui sõbrannaga tellisetehase kaalukoja vundamendi vahel ja selle keldrikorrusel mängisime. Põhimõtteliselt oli tegemist 3 m sügavuse täiesti avatud keldriauguga, kuhu kevadveed põhja olid kogunenud. Seal olid veel alles ka vanad kaalud ja rohkelt igasuguseid kive. Meie mäng seisneski lihtsalt kivilt kivile hüppamises ja põhieesmärk oli mitte vette kukkuda. „Koduks“ oli kõige suurem kaal ja seda ümbritsev vundament, kus „puhkamas“ sai käia. Tänapäeval kujutaks selline mängupaik ja ka mäng ise ilmselt puhast surmaohtu. Meil aga oli väga tore ja lõbus. Kuni sõbranna ühte jalga pidi vette kukkus. Et kodus sellise ebaõnne pärast mitte pahandada saada, oli meie jaoks tol hetkel kõige olulisem sõbranna sokk ära kuivatada. Istusime siis ühele suurele päikesest kuumaks köetud kivile ja asetasime soki sinna kuivama. Kuigi kivil kuivasid veelaigud hetkega, siis sokk ise nii kiireid kuivamise märke ei ilmutanud. Kasutasime siis kuivamisprotsessi kiirendamiseks erinevaid taktikaid. Küll me väänasime ja lehvitasime seda õnnetut sokki, kuid tulemus polnud ikkagi piisavalt kiire. Tahtsime ju edasi mängida. Mõtlesime edasi. Kuna niiskus kivi pealt kadus imekiiresti, siis võtsime appi teise kivi ja otsustasime sokki kahe kivi vahel taguma hakata. Iga piisk, mis soki seest kadus, tundus puhta võiduna. Loogiline ju! Selline plaan osutus meiesugustele osavatele ja igati arukatele lastele aga üheks suuremaks lapsepõlve läbikukkumiseks üldse. Õige pea märkasime, et sokk ilmutab pigem lagunemise kui kuivamise märke. Lähemal vaatlusel selguski, et auke oli rohkem kui sokki ennast. Saime mõlemad paraja ehmatuse osaliseks ja edasimängimisest ei tulnud sel päeval enam midagi välja.

Foto: Viktor Salmre 1980-1985. ERM Fk 2644:15894

Anu Ansu, fotograaf

Tegelikult tahaksin rääkida lugu hoopis sokis olevatest aukudest. Miskipärast on elus läinud nii, et sokis olevat auku häbeneme me sootuks enam kui näiteks püksipõlves olevat. Enamgi veel – pükstesse ja särkidesse erinevaid auke teha on isegi justkui moepärane.  Ajad on tulnud ja läinud, kuid augud sokkides pole ausse tõusnud.

Elasin aastaid valehäbiga sokiaukude suhtes. Peaaegu et võimatu oli teismelisena ette kujutada suuremat häbi, kui kuskile külla minnes, kingi jalast võttes, sokis auk juhtus olema. Soki ninas olevat auku andis hea õnne ja osavuse korral muidugi varbavahele krousida, kannas olevat auku sai talla alla libistada. Enamjaolt lõppes tohutult kavalal kombel augupeitmine sellega, et mingil heal ajahetkel sokiauk enam meeles ei püsinud ja see keset kõige ebasobivamat hetke, justkui väljalöödud hammas, vastu irvitas. Kusjuures olgu öeldud, et enamus ajast olid mul ju sokid terved. See viimane vabandav  lause näitab tegelikult, et päris üle pole ma sokiaugu teemast siiski saanud.

Valehäbist vabastavat kõnekäändu kuulsin ma kahjuks alles umbes viis aastat tagasi –  auk tuleb sokki  kandes, mitte riiulil olles.  Oh, kui oleks seda väärt ütlust vaid teismelisena teadnud…

Ülle Jäe, koguhoidja

Sokinalja on meie peres  saanud alates sellest ajast, mil vanem tütar nõudis, et jutustaksin talle muinasjuttu „Roosa sokike“. Nüüdseks on tütred suuremaks sirgunud ja Okasroosikese asemel kummardutakse Harry Potteri poole. Veebruaris käisin noorema lapsega väikesel linnapuhkusel Berliinis. Loomaaia ja muuseumite külastamise kõrvale mahtus ka üksjagu šoppamist.  Viimasel päeval leidis laps ühest odavpoest Potteri-teemalise sokikomplekti ja oli absoluutselt veendunud, et just need on tema täiuslikust õnnest puudu. Keeldusin kategooriliselt, sest mulle tundus, et tegemist on järjekordse mul-on-seda hädasti-vaja-aga homme-on-see-unustatud kaubaga. Liiatigi olime juba varem sokke ostnud ja kindlasti oleks pidanud ostma ühe komplekti ka vanemale õele ja siis oleks need pesus segi läinud ja…. Igatahes oli minul sedapuhku vastuväiteid rohkem, kui lapsel jätkus kannatust kaubelda. Nii me ilma Potteri-sokkideta koju lendasimegi. Aga kodus läks maru lahti – muidugi kaebas väikeõde suuremale, millest nad ilma jäid, ja ma sain teada, kui lähedal ma olin olnud kellegi eluunistuse  täitmisele. Täpsema olukirjelduse jätan koduseinte vahele.

Õnneks avanes mul juba paari nädala pärast võimalus ennast rehabiliteerida. Nimelt andis üks hea töökaaslane FB-s teada, et asub parasjagu Berliinis. Palusin siis temalt, et kui ta juhuslikult peaks sattuma ja kui suurt tüli ei tee…  Vahepeal mõtlesin välja, kuidas sokke jagada: vanemale tütrele Gryffindor ja Slytherin, nooremale Hufflenpuff ja Rawenclaw. Pärast selle lahenduse väljamõtlemist olin enda üle hirmus uhke! Ent tüdrukud tõmbasid minu suurepärasele plaanile kolinal vee peale ja jagasid sokid täpselt võrdselt: kummalegi igast paarist üks! „Aga kuidas ma aru saan, kumma sokid pesus on?“ –  „Emme, mis seal vahet on, sa ajad ju nagunii meie sokke kogu aeg segamini!“ Nii saabuski meie majja sokirahu. Õnneks ei ole minu pesumasin väga sokimaias; kellel nii hästi läinud ei ole, võib 9. mail julgesti tähistada kadunud sokkide mälestamise päeva. Ausõna!

Mariliis Vaks, restauraator

Sokid on popid. Viimastel aastatel on sokkidele ilmunud värvid, mummud ning triibud kahtlemata nende populaarsust tõstnud ja sokid on püksiserva või kingaääre alt leidnud kindla koha tänavapildis. Ka kingitusena ei tundu sokid enam nii igavad kui ehk mõni aeg varem ning olgem ausad, tegemist on ka väga universaalse kingitusega. Ühtlasi on äärmiselt hinnas isekootud soojad villasokid, kodukandi mustrid peal.

ERM A 1001:43 064370

Siret Saar, koguhoidja

Sokid toovad mulle meelde ühe väga karakteerse naise minu kooliajast. Ta andis põhikoolis kunstiõpetust ja käsitööd. Tegemist oli kunstnikuga, kes ei varjanud oma emotsioone. Vahel võis tunni alguses tahvlilt lugeda: „Olge lihtsalt vait ja tehke midagi. Mul on paha tuju.“ Ja see toimis, tänulikult ajasime vaikselt oma asju. Ta rääkis sageli põnevaid lugusid, vahel näitas oma maale või maalis ka ise kunstitunnis molbertil, kui meie oma natüürmorte sehkendasime.

Nn soki kudumise aastal kuulsime õpetlikku eelmise lennu sokikudumise saagat. Klassis oli olnud laisk neidis, kes leidis kogu aeg vabandusi, miks ta pole veel kudumist alustanud. Teised pusisid usinalt. Jõudis kätte hindamise päev. Nüüd olid kõigil sokid ette näidata, tõenäoliselt oli ka laisa tüdruku vanaema terve öö kudunud ja laual ilutsesid valged sokid efektse punase triibuga ülasääres. Ta sai hindeks kolme, sest asi oli kahtlane, aga kuna sokid olid oma lihtsuses kenad, läksid need kooli õpilaskäsitöö näitusele. Sealt edasi rajooninäitusele ja lõpuks pealinnagi… Mis on loo moraal? Ole julgelt rohutirts, sest sipelgad on ka nagunii olemas!?

 Arvi Tragel, näituste meister

Täna räägin sellise loo,

mis ei ole muti metroost,

ega põdra majast metsa sees,

vaid pesumasinast, kes tempe teeb.

Just! Pesumasin, olenemata  margist, sööb sokke. Ja ei midagi muud (kuuldavasti on sarnane nähtus laialt levinud). Huvitav, et teatud pesukordade ajal haihtuvad miskipärast just minu sokid. Ja nad ei kao paarikaupa, vaid ikka ükshaaval.

Asjaolude selgitamiseks olen uurinud pesumasinat seestpoolt, pesunöörile riputatavate tekikottide kõhtu jne. Ka naispere puhtsüdamlikud ütlused annavad tunnistust nende mitteosalemisest säärases ettevõtmises. Seega 50% kadumisjuhtumitest on saanud küll lahenduse, aga pesumasin on aeg-ajalt  ablas edasi ja sokikadumise müsteerium kestab.

Seetõttu olen tahes või tahtmata  hakanud oma sokitagavara tasapisi täiendama, hoolimata pärimistest, millal neid kanda jõuan.

Uue sokipaari võtan käibele siis, kui pesumasin järjekordselt kantava soki paariliseta jätab.

ERM A 961:138 ab 033011

Külli Lupkin, projektijuht

Usun, et enamik naisi on mingil eluetapil püüdnud aktiivsemalt tegeleda käsitööga. Kudumine on just sedasorti tegevus. Minu õel tuli see tuhin peale 16-aastaselt. Ta alustas kudumist sokkidest, tegi kuni kannani valmis, aga edasi enam ei osanud. See ju kõige keerulisem osa sokikudumisel.

Ta ei heitunud, vaid alustas uut, lootes ilmselt, et küll vahepeal kanna ka selgeks saab. Nii alustas ta vähemalt kuut sokki. Siis jäi asi seisma.

Kodus ära kolides võttis ta poolikud sokid ausalt kaasa koos varrastega kindla veendumisega, et kohe-kohe viib ta oma töö lõpule. Ta kolis neid sokke veel vähemalt kaks korda, kuni viimaks 40-aastaselt sai selgeks, et sokke ta edasi kuduma ei hakka, ja ta „kaotas“ need ära.

Siiski, lootus ei kustu kunagi. Vardad jättis ta alles.

Joonistas Kristjan Sisa 1997. ERM EJ 552:71

Kaari Siemer, hariduskeskuse projektijuht

Sokid on kuidagi nii enesestmõistetavad riietusesemed, et neist on lausa raske kirjutada. Siiski mõned meeldejäävamad neist:

1. klassi pilt. Seisan esimeses reas, valgete lehvidega patsid peas. Kohe näha, et ema on hommikul tüdrukut pildistamise jaoks kenasti sättinud. Valge pluus, sinine pihikseelik. Ja siis sokid. Või õigemini põlvikud – valged, põlvedeni, suure musta plekiga ülemises servas, mis annab märku valusast kukkumisest. Tõenäoliselt on peopesadki kriimulised. Aga õnneks püsivad minu põlvikud üleval erinevalt klassiõest, kelle üks põlvik on mõnusasti lonti vajunud.

Rästikud. Seda väljendit mäletan teismeliseeast. Rästikud olid meeste sokid, mustad või pruunid, (tavaliselt punase) siksakmustriga. Noorte seas need eriti populaarsed ei olnud, kuna sel ajal olid moes püksisääre alt vilksatavad kriitvalged sokid.

Ema ja vanaema kootud villased sokid ja säärised. Võrratute mustritega! Tuled talveõhtul mäe pealt kelgutamast ning sinu suusakampsun, karupüksid, müts, kindad ning säärised on ühtlaselt kaetud kõvastunud lumekorraga. Naabritüdruk roogib su trepikojas luuaga puhtaks, astud tuppa ning algab sulamine. Ema aitab märgi villaseid riided su seljast ära kiskuda. Õudne! Tänapäevased talverõivad selliseid emotsioone ei paku.

Ma ei ole kahjuks väga osav kuduja. Viimane paar villaseid sokke, mille oma kätega valmis kudusin, oli väga ilus – kirkavärvilised mustrid, kõik puha omalooming. Kuid kahe soki mõõdud erinesid üksteisest niivõrd, et jalga neid ei pandudki. Rändasid kohe hoiatava näitena perekonnaarhiivi.

Joonistas Reet Rast 1988. ERM EJ 464:16

Leave a Reply