Tiit Sibul, näituste korraldaja

Oli küll selline aeg ja selliseid kodusid, et kui sa olid külalisena koridoris sobilikud sussid jalga saanud, juhatati sind edasi elutoa diivanile istuma ning siis asetati põlvedele perekonnaalbum. Kõigepealt esimene, siis teised. Noh, neil võõrustajatel olid albumid muidugi piinlikult korras. Ei olnud nii, et vanatädi matuste, kartulivõtu ja võõraste tittede pildid oleksid läbisegi (ja needki nurkadest lahti). Oli hoopis süsteem. Albumis järgisid pildid kas kronoloogilist korda või olid temaatiliselt komplekteeritud (või mõlemat korraga). Isegi pildiallkirjad võisid olla.

Omamoodi helgest korralikkuse vaimust on kantud ka perekonna Krebs ja Lääts album – vast antud hetke värskeim tulme ERMis. Kuigi ka see album kujutab endast perekonnakroonikat, ei ole see mitte fotode, vaid piltpostkaartide kogu. Postkaartide adressaadid või saatjad on kandnud vastavalt kas perenime Krebs või Lääts. Tõe huvides tuleb kohe ära märkida, et osa kaartidest kõnelevad siiski vaid albumipidaja ilumeelest ja perekonnast pea üldse mitte, sest neid polegi saadetud – kaardid on postitamise mõttes nö kasutamata.

Postkaardid on albumi lehekülgedele seatud visuaalse pildimaterjali järgi: siin lehel etnograafilise sisuga postkaardid, seal loomapiltidega, ühel piiblistseenid, teisel linnavaated, sekka järjestikku kaheksa lehekülge kurnatud Napoleoni

kujutavaid postkaarte. Ilu laiutab kõikjal. Jääkaru on kõrvuti bernhardiiniga, Ajutise Valitsuse ministrid koos ärksate kultuuritegelastega, lapsed nutvad kooris erinevatel postkaartidel – kõik on õigesti.

Ükskõik, kas kaardi on saatnud ristiema, Julius või tädipoeg San Fransiscost, ükskõik, kas kaart on saadetud 1912. või 1938. aastal (vot sellesse ajavahemikku albumis sisalduvad ja saadetud postkaardid jäävadki.), lihtsalt, need kaks pilti, kus on maadlejad Jaan Jaago ja Georg Lurich, peavad olema kõrvuti. Mis võiks olla selgem?!

Kui albumis oleksid eksponeeritud esmajoones kaartide tagaküljed, siis peaks kõik olema muidugi hoopis teisiti, aga selle jaoks küll leiduks juba mõni teine album.

Aprill! Aprill! Aprill!

Kaartide hulgas leidub paar nö muhvilikku tervitust iseendale, aga väga terves lustlikus laadis. Üks pühade- ja uusaastatervitus, teine sünnipäeva oma.

Postitatud kaardid käesolevas albumis on suures plaanis ruumitud ja ajatud. Esindatud on postkaardinduse kvintessents: „Terviseid teile kõigile! Vanaemale ka palju terviseid!“, „Anna andeks, et ei ole kirjutanud. Mul ei ole uudist midagi.“, „Tahtsin pikema kirja kirjutada, aga ei ole siiamaani aega saanud, ei tea, kas saate kaardigi õigeks ajaks kätte.“, „Miks ei kirjuta Sa enam mulle, või ehk ei saanud Sa kätte minu viimast kirja, mis Sulle kirjutasin.“, „Mulle ärge midagi muud saatke kui liha, võid ja mune, ka leiba ei ole tarvis.“, lisaks muidugi veel tavapärased kalendri- ja tähtpäevade tervitused ja õnnesoovid.

Väga turvaline vaatamine oli.