Tiina Vint, Tartu Ülikooli muuseumi peavarahoidja

Elada tuleb meil siiski inimmaailmas,

mis sunnib meile peale valikupiinad,

vältimatud vead, suurema vastutuse,

kuid annab see-eest südametunnistuse,

geniaalsuse ja kõik selle, mis teeb inimesest inimese.

(Juri Lotman)

Kuidas hinnata asjade väärtust? See küsimus vaevab mind ja mu kolleege pidevalt. Kas meie hindamiskriteeriumid on õigustatud? Kas me oleme asjadele hinnangu andmisel liialt subjektiivsed? Kas on võimalik ette näha esemetele omistatud väärtuse muutumist ajas ning kas selline ettenägelikkus on üldse vajalik?

Materiaalse kultuuripärandi säilitamisel on oluliseks valikukriteeriumiks just asjadele omistatud väärtus. Asjad, millel on meie jaoks suur väärtus, tuleb alles hoida tulevastele põlvedele. Pikaajaline säilitamine nõuab tohutult ressursse, alates nõuetekohastest hoidlatest ja lõpetades väga kuluka konserveerimise ning restaureerimisega. Meie jaoks väärtuslikud asjad leiavad pidavat tähelepanu ja kasutust: uurime, paneme näitustele, säilitame. Asjad, millel meie jaoks väärtust ei ole, väärtusetud asjad, jäävad meie tähelepanuta, kõrvaldatakse ja nad hävivad.

Maailm muutub pidevalt ja pidevas muutumises on seegi, kuidas me asju väärtustame. Muutmatuks ei jää ka juba varem asjadele antud väärtus. Kõrgelt väärtustatud kogud võivad aja möödudes muutuda väärtusetuks ning sattuda prügimäele. Asjadele omistatud väärtus ongi see, mis mõjutab nende muuseumikogusse tulemist ja sinna jäämist.

http://muis.ee/museaalview/362602

Muuseumi kogude täiendamisega kokku puutuvad inimesed tegelevad pidevalt esemete väärtuse hindamisega. Muuseumi igapäevatöös tuleb enne esemete museaalideks vastuvõtmist nad hindamiseks ette valmistada ja komisjon otsustab, kas asjad on piisavalt väärtuslikud, et neid vastu võtta. Iga uus museaal kogus toob endaga kaasa suure ressursikulu, nii et seda enam on väga tähtis õigesti hinnata, mida me vastu võtame. Kuidas ikkagi hinnata asjade väärtust? Eestis tuleb museaalideks võetavate asjade juures hinnata  ajaloolist, ühiskondlikku või kogukondlikku, teaduslikku ja esteetilist väärtust. Silmas on vaja pidada ka eseme päritolu, legendi, dokumenteerituse astet; iseloomulikkust, tüüpilisust, rariteetsust; seisundit, terviklikkust; kasutatavust näitusel, teadustöös, haridustegevuses. Nii on see kirjas määruses. Kui asjadele saab omistada neid väärtusi, saame näiliselt nad ilma suurema vaevata kogusse arvata. Ometi pole see nii lihtne – määrus meile hoidlapinda ei anna.

Suureks toeks asjade väärtuse üle otsustamisel on kindlasti muuseumide kogumispõhimõtted. Nii võib juhtuda, et Eesti ühes muuseumis väärtuslikuks peetud objektid osutuvad teises väärtusetuks.

Eseme väärtus ei ole kindel ja ajas muutumatu. Selle hindamisel on võimalikult hea tulemuse saamiseks vaja kaasata eksperte. Muuseumi asjade puhul on hindamisel kasulik appi võtta neid eksperte, kellel puudub seos muuseumiga. Inimeste taust annab erineva teadmise. Hindamise juures on heaks aluseks see, kui oleme iseenda jaoks sõnastanud, mida me kogume; mida peame enda jaoks väärtuslikuks. Kõike koguda ei saa. Kindlate piiride olemasolu lihtsustab meie tegevust, ükskõik kas neid piire seab kogumispoliitika muuseumis, huvi kindlat tüüpi asjade vastu või midagi muud. Mida täpsemalt need piirid on sõnastatud, seda paremini nad meid väärtuste hindamise juures toetavad. Asja väärtust saab hinnata võrdluses teiste asjadega. Saame hinnata, kas esemel on suur, keskmine või madal väärtus riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasemel. Milline on eseme tähtsus organisatsiooni, rühma või kogukonna vaatenurgast. Kindlasti tuleb väärtuse hindamise juures arvestada sellega, kas samaväärseid esemeid on olemas ja säilitatakse teistes mäluasutustes. Mida täpsemalt on sõnastatud väärtused, seda kergem on eset hinnata. Kui esemel puuduvad väärtused, mis me oleme varem paika pannud, on seda kerge lugeda meie jaoks väärtusetuks.

Väga keeruline on hinnata eseme väärtust, kui sellega kaasnev info on napp ning seda pole võimalik hindamiseks antud aja jooksul suurendada. Ehkki ese ei pruugi praegusel hetkel olla hinnatud, võib hilisem uurimine selle väärtust suurel määral tõsta. Samas on detailne uurimine väga kallis ja pole mingit kindlust, et selle käigus saab väärtust muutvat infot. Hinnanud eset mitme oma ala asjatundjaga, on võimalik anda tõepärane hinnang eseme n-ö võimaliku väärtuse kohta. Nimetagem seda kas või ekspertide kõhutundeks.

http://muis.ee/museaalview/2887247

Väga oluliseks peame viimasel ajal esemeid, millel on lugu. Meile on tähtis asjade emotsionaalne väärtus, kogukonna antud hinnang esemetele. See mõjutab seda, kas ja kuidas on võimalik asja kasutada näitustel. Looga esemed tekitavad praegusel ajal vaatajas huvi, andes neile võimaluse nendega suhestuda.

Muinsuskaitsjad peavad suureks lisaväärtuseks, kui objekt on säilitatud in situ. Kui suuremõõtmeliste objektide ja arhitektuuriga seotud detailide säilitamine nende algses kohas on ühiskonnas laiemalt juba omaseks saanud ja me ei kipu enam alati kõike väärtuslikku muuseumidesse kokku vedama, siis võiks ehk seda mõtet laiendada interjööride väikematele detailidele ning säilitada neidki algses asupaigas. Säilitada hruštšovka, kus on alles kõik alates postkastidest ning lõpetades vanniahjudega; korteritena, mis on täis sektsioonkappe, lühtreid? Selline ülesanne pole ühelegi muuseumile jõukohane. Samas on peale kasvanud uus põlvkond, kes seda väärtustab, ja mõttemänguna tundub võimalik, et sellised asjad säilivad tulevastele põlvedele ka oma algses asupaigas. Nüüdseks pole ilmselt kahjuks sellist hruštšovkat enam olemas ja kindlasti vajab niisugustes tingimustes elamine suurt tahet ning muuseumispetsialistide tuge.

http://muis.ee/museaalview/332796

Kuna asjade väärtus muutub, pole nende hindamine oluline mitte ainult uute võimalike museaalide, vaid ka olemasolevate puhul. Siingi on abiks kindlaks määratud tunnused, mille abil otsustada. Kui ese on oma tähtsuse ja tähenduse kaotanud, saab muuta tema kasutamist. Viimasel ajal on muuseumides aina rohkem tegeletud kollektsioonide hindamisega. Põhjused on erinevad, näiteks arvatakse väärtusetu kogudest välja, et teha ruumi uutele, tähtsamatele esemetele. Või jaotatakse esemed tähtsusastmetesse. Kollektsiooni liigitamine väärtuste kaupa võimaldab planeerida säästlikumat hoiustamist. Näiteks saab säilitustingimuste parandamist alustada ruumidest, milles olevad esemed on hinnalisemad; teavitada päästeametit, et ohu korral päästetaks esmajärjekorras väärtuslikumad esemed jne.

http://muis.ee/museaalview/1262041

Kuidas siis hinnata asja väärtust? Kindlat mõõdupuud siin abiks võtta pole. Jääb vaid soovida, et meil oleks tarkust sõnastada hindamisalused, mis aitaks teha tulevasi põlvi rahuldavaid valikuid.