8 mm filmid. Ajalugu, vananemine ja säilitamine

Tekst: Karoliine Korol, konservaator

Mullu sügisel alustas ETV uue põneva saate „8 mm ELU“ näitamist, mis pandi kokku televaatajate koduvideotest. Üleskutse tuua ERRi telemajja vanu filmilinte kestis vaid kaks nädalat, kuna juba selle ajaga kogunes tähelepanuväärne hulk materjali. See on kindel märk, et meie maal leidus palju amatöörfilmitegijaid. Saate näol on tegemist armsa meenutusega möödunud aegadest, sündmustest ja tegevustest. Tänapäevastele noortele täiesti tundmatu formaat on uuesti päevakorda võetud. „8 mm ELU“ ajendas kindlasti paljusid pööningutele-keldritesse-kolikambritesse tormama, et vanu filmilinte taasavastada. Leidnud vanad ülesvõtted üles, võis nii mõnigi otsija saada ebameeldiva üllatuse osaliseks – aastakümneid täiesti kasutamata seisnud filmilindid on muutunud kasutuskõlbmatuks. Need lokivad, on kokkutõmbunud ja lehkavad äädikasarnaselt. Mis nendega ometi juhtunud on?

Järgnev postitus annab põgusa ülevaate 8 mm filmilintide ajaloost, valmistamismaterjalidest, vananemisest ning sellest, mismoodi neid säilitada tuleks, et jäädvustatud ajalugu kaotsi ei läheks.

Ajalugu

Koduvideote ajalugu algas 1920ndatest. 1923. aastal ilmusid 35 mm filmilintide kõrvale kasutajasõbralikumad 16 mm lindid Cine Kodak kaamera (Foto 1) jaoks, mida sai hiljem vaadata Kodascope projektoriga. Kaamera, mida tuli filmimise ajal käsitsi kaks tiiru sekundis vändata, kaalus pisut üle kolme kilo. Mugav võimalus tähtsaid sündmusi jäädvustada oli aga kättesaadav vaid vähestele. Kaamera, projektor ja statiiv maksid kokku 335 dollarit, mis oli 1920ndate kohta väga suur summa, kui arvestada, et Ford T (Foto 2) eest küsiti 550 ja keskmine aastapalk oli 1407 dollarit.

1923-1927-ford-model-t-6m197402100009
Foto 1, 2: Cine Kodak kaamera ja 1923. aasta Ford T.

1932. aastal võttis olukord Ameerika amatöör-filmimeeste jaoks oluliselt parema suuna – müügile ilmus Cine Kodak Eight. Tegemist oli filmikaameraga, mis kasutas spetsiaalset topeltperforeeringuga 16 mm filmilinti uudsel viisil: kõigepealt jooksis lint filmimise ajal ühtepidi lõpuni; seejärel pandi lint uuesti kaamerasse ning tegevus jäädvustati teisele poolele. Film täis, lõigati see spetsiaalse lõikajaga käsitsi pooleks (Foto 3). 25 jala (7,62 m) pikkusest filmist sai 50 jala (15,24 m) pikkuse filmi. Kuna 8 mm filmi kaadri suurus on veerand 16 mm omast, sai filmida neli korda pikema video. Kiiresti saavutasid uued lindid menukuse ning 1950ndateks oli filmikaamera puhkusereiside ja perepidude tavaline kaasosaline.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Foto 3: 16 mm lint lõigatakse kaheks.

1965. aasta aprillis muudeti koduvideote tegemine veelgi paremaks – müüki tulid Super 8 kaamerad (Foto 4) ühes 8 mm Super filmiga. „Super“ oli mitmel põhjusel uudne. Esiteks oli see täies pikkuses järjestikku kasutatav – enam ei pidanud filmipoole kaamerast välja võtma ja ümber keerama. Samuti ei olnud enam tarvis linte pooleks lõigata. Uuel lindil olid palju väiksemad ja harvemad perforeeringud, mis asetsesid kaadrite keskel, muutes kaadrid stabiilsemaks ja oluliselt suuremaks kui standardse 8 mm puhul.

pathe_ds8-btl_pro_grey
12

 

 

 

 

 

 

 

Foto 4: 1965. aastal Prantsusmaal toodetud kaamera (Pathé DS8/BTL Professional Reflex). Kõrval on näha standard 8 mm ja Super 8 mm filmide erinevusi.

Materjal ja selle vananemine

Võib olla kindel, et 8 mm filmilindid ei ole valmistatud nitrotselluloosist. Üldiselt on need tehtud tselluloosestritest. Millisest täpsemalt, selgub filmi dateeringust. Kui film on valmistatud enne 1937. aastat, on tegemist tselluloosatsetaadiga. 1937. aastast algas tselluloosdiatsetaadi kasutamine, mille 10 aastat hiljem (1947) eelnevatest tselluloosestritest kõige stabiilsem tselluloostriatsetaat välja vahetas. Alates 1960ndatest tootis Fuji 8 mm Single filmilinte ka polüestrist, kuid Kodak ei ole seda kunagi teinud. Atsetaatfilmi võib ära tunda äädikalõhna järgi, mis on põhjustatud vananevast materjalist eralduva äädikhappe poolt.

Tselluloosatsetaatfilmi struktuur moodustub läbipaistvast tselluloosatsetaatpõhimikust, millele on kantud želatiinemulsiooni kiht, mis sisaldab värvipigmente või mustvalget kujutist tekitavaid hõbedasoola osakesi. Kuigi arvati, et tselluloosatsetaatfilmid säilivad igavesti, ilmnes, et tegelikult ei ole need nitrotselluloosist kuigivõrd stabiilsemad. Küll aga ei ole tselluloosatsetaatfilmid tuleohtlikud, vananemine toimub võrreldes nitrofilmidega aeglasemalt ning eralduvad happelised ühendid ei ole nõnda tugevatoimelised ja inimtervist kahjustavad kui nitrofilmidest eralduvad lämmastikuühendid.

Atsetaatfilmi põhimik koosneb tselluloosi polümeerahelatest, mille külge on ühendatud atsetüülrühmad. Kuumuse, niiskuse ja hapete juuresolekul toimub atsetüülrühmade eraldumine polümeerahelast, mille tulemusel satuvad plastikusse vabad äädikhappeühendid. Vananemise jätkudes liiguvad happelised ühendid materjali pinnale ning lenduvad sealt gaasiliste ainetena ümbritsevasse õhku. Just nende lenduvate äädikhappeühendite tõttu võib vananeva tselluloosatsetaatfilmi juures tunda äädika lõhna. Antud vananemisreaktsiooni nimetatakse „äädikhappe sündroomiks“ (vinegar syndrome) ning see on enamasti esimeseks tõsiseks märguandeks, et filmilindi vananemine on täie jõuga käimas.

Vananemise jätkudes hakkavad plastikus vabalt liikuvad atsetüülrühmad lõhkuma tselluloosi polümeerahelat, põhjustades põhimiku hapraks muutumist ning kokkutõmbumist. Põhimikku kattev želatiinikiht on mõõtmetelt küllalt stabiilne, mistõttu see eraldub ja hakkab kokkutõmbuva kihi peal lokkima, moodustades enda alla „kanaleid“ (channeling). Tegemist on äädikhappe sündroomi järel teise enamlevinud tselluloosatsetaadist filmilintide kahjustusega.

Et filmilint oleks elastne ja mõõtmetelt stabiilsem, lisatakse polümeerile erinevaid pehmendeid. Tselluloos-atsetaadi polümeerahela lagunemine vabastab ahela küljest lisaks atsetüülrühmadele ka pehmendid, mis kogunevad mullikestena emulsioonikihi alla või kristalliseeruvad filmi pinnal. Kui filmilindil on näha selliseid kristalle, on teada, et selle degradatsioon on juba kaugele arenenud. Ka pehmendite kadu põhjustab põhimiku kokkutõmbumist ja haprust.

PA251111Pehmendite eraldumine pinnale ning materjali happeliseks muutumine on autokatalüütilised ja kumulatiivsed protsessid, st kui vananemine on juba alguse saanud, mõjuvad vananemisel eralduvad ained edasisele vananemisele katalüsaatoritena, põhjustades filmilindi üha enam happeliseks muutumist ja kahjustumist. Tuleb arvestada, et äädikhappe sündroom on „nakkav“, käivitades kõrvalolevatel vähem kahjustunud filmilintidel keemilise vananemisreaktsiooni. Seetõttu tuleb kahjustunud filmilindid paremini säilinud filmidest eraldada.

Foto 5: Kokkutõmbunud tselluloosatsetaatfilmilint.

Värvifilme ohustab lisaks eelnevale ka värvi luitumine. Värvid, mida värvilintidel kasutatakse, on keerulised orgaanilised molekulide ühendid, mis võivad väga lihtsalt oma tooni muuta, kui filmilindis toimuvad struktuurimuutused. Vananenud värvifilmid muutuvad üldjuhul toonilt lillakaks, kuna kolmest värvitoonist – tsüaan, kollane ja magenta – on viimane kõige paremini vastu pidav.

Atsetaatfilmidel võib esineda ka bioloogilisi kahjustusi. Nende ilmnemiseks peavad aga keskkonnatingimused olema soodsad. Mikroseente korral tähendab see õhuniiskust üle 60%. Mikroseente esmaseks toiduks filmilintidel on materjali pinnal tihtilugu leiduv mustus (sõrmejäljed, tolm).

Säilitamine

Kõige kindlam lähenemine vanade jäädvustuste säilitamiseks on digitaliseerimine. Hea uudis on see, et alates käesolevast aastast pakub Eesti Rahva Muuseum 8 mm filmide digitaliseerimisteenust. Loomulikult kaotab 8 mm filmilintide vaatamine arvutist teatud määral oma võlu, kuid tuleb endale teadvustada, et tselluloosatsetaatfilmilindid ei säili igavesti.

Korrektsed säilitustingimused on filmilintide vananemise takistamiseks äärmiselt olulised. Säilitusruum peab olema pime, akendeta, stabiilsete tingimustega, hästi ventileeritud ja jahe. Pakendatud filmirullid asetatakse riiulitele horisontaalselt. Üksteise peale ei tasu kuigipalju karpe laduda, kuna alumisele filmikarbile langev raskus võib selle kaane liiga tugevalt sulgeda ning õhuvahetust takistada.

Tselluloosatsetaatfilmide säilitamisel on iga kraad jahedama poole positiivne – iga 5°C temperatuurilangust pikendab filmide eluiga peaaegu kahekordselt. Toatemperatuuril 50% RH juures säilivad atsetaatlindid u 100 aastat. Seevastu säilitades filmilinti 0°C juures, kus RH on 40%, võib selle säilivus ulatuda lausa 1000 aastani. Liiga kuiv keskkond (RH <15%) võib põhjustada filmilintide kokkukuivamist, liigniiske jällegi hallitusseente tekkimist. Parim RH on 25–30%. Tähtis on hoida stabiilset temperatuuri ja RH-d, kusjuures õhuniiskuse stabiilsus on isegi olulisem. Temperatuur võib kõikuda maksimaalselt 1ºC tunnis, RH 5% päevas.

Filmilinte võib säilitada originaalkarpides (juhul kui need ei ole vananenud) või karbi puudumisel puhverdatud mustas paberis, plastik- või pappkarbis. Pikaajaliseks säilitamiseks oleks hea kerida filmilindid suurematele rullidele (200 ft või 400 ft). Mida suurema diameetriga on rulli südamik, seda parem on see ümberkeritud filmile. Et ruumi kokku hoida, võib mitu filmi ka üheks liita ning samale rullile kerida. Liimides eri filmid üheks, tuleb nende vahele ühendada rakordiosa, mille peale on permanentse peeneotsalise markeriga märgitud, mis film järgnevalt jooksma hakkab.

Atsetaatfilme ei tohi pakendada õhutihedalt. Vastasel juhul hakkab eralduv äädikhape filmi kahjustama. Filmikarpi, olgu see siis metallist, plastikust või papist, on soovitatav lisada molekulaarfiltreid (molecular sieves) ja hapnikuabsorbente (Ageless®). Molekulaarfiltrid imavad endasse äädikhapet ja niiskust. Kõik sildid ja muud kõrvalised esemed tuleb karpidest eemaldada ning säilitada eraldi ümbrikes.

Külmutamine

Esemete külmutamise all mõistetakse nende paigutamist keskkonda, mille temperatuur jääb alla 12°C, ulatudes kuni -18°C-ni. Külmutusvõimalusi on mitmeid: tavaline külmkapp, kirstu põhimõttel külmik, spetsiaalne museaalide säilitamiseks mõeldud külmik või lausa külmkamber. Valitud külmik peaks reguleerima ise oma temperatuuri nii, et ei tekiks kondensvee külmumist. Külmikute puhul tuleb arvestada, et need toodavad soojust. Seega peab alati kontrollima, et eralduva soojuse hulk oleks võimalikult väike. See on oluline, kui külmik paigutatakse hoidlaruumi.

Külmutamisel tuleb suurt tähelepanu pöörata filmirullide pakkimisele. Pakend kaitseb materjali järsu temperatuurimuutuse tõttu tekkiva kondensvee eest. Samuti on pakend oluline säilitamaks filmi ümber kindlat mikrokliimat, kuna külmikus võib RH järsult kõikuda (tunni aja vältel võib RH külmikus tõusta 65%-lt 85%-ni). Filmikarpide kaas tuleb õhukindluse tagamiseks teibiga ümbritseda. Seejärel pannakse karp tugevasse minigrip-kotti, mille avaus vajutatakse kindlalt kokku ning suletakse lisaks veel teibiga. Kotile tõmmatakse ümber teine minigrip-kott, mille suu samuti teibiga suletakse. Välimine kott kaitseb filmi kondensvee ja võimalike tekkivate kriimude ja lõhede eest, kui esemed külmikus üksteise vastu nihkuvad.

Mida vähem jääb pakendisse õhku, seda parem, kuna jahutamisel kondenseerub õhus olev niiskus välja veena. Kottidesse jäänud õhk teeb ka pakendite mahu suuremaks. Seetõttu peaksid kotid, millesse ese paigutatakse, olema võimalikult parajad. Esemete pakendamisel tuleb jälgida, et ruum, kus see tegevus toimub, oleks küllalt madala suhtelise õhuniiskusega (alla 50%).

Külmutamismeetod on mõeldud eelkõige nendele filmirullidele, mille seisund on kriitiline ning mida pikema ajavahemiku jooksul tarvis kasutada ei ole. Järsud temperatuurimuutused filmi edasi-tagasi tõstmisel külmikust toatemperatuurile ning materjali võimalikud kahjustused selle rabedas olekus on liialt suur risk neile lintidele, mida kasutatakse mõnekuuse intervalliga. Enne sügavkülmutatud filmi käsitsemist, tuleb see paigutada külmkappi (pooleks tunniks). Seejärel tuleb lasta sel pakendit avamata toatemperatuuril soojeneda (u 3 h). Kindlasti ei tohi enne filmi ülessulamist seda kottidest välja võtta.

Kasutatud materjalid

About the USA, http://usa.usembassy.de/etexts/his/e_prices1.htm, vaadatud 12.12.14.

Bigourdan, Jean-Louis; Coffey, Liz; Swanson, Dwight, The Home Film Preservation Guide, http://www.filmforever.org/filmforever.pdf, vaadatud 15.12.14.

Fisher, Monique, A Short Guide to Film Base Photographic Materials: Identification, Care, and Duplication, Northeast Document Conservation Center, https://www.nedcc.org/assets/media/documents/05PH_01FilmBaseGuide.pdf, vaadatud 15.12.14.

Kodak, Cinema and Television, http://motion.kodak.com/motion/Products/Production/Spotlight_on_Super_8/Super_8mm_History/index.htm, vaadatud 12.12.14.

Konsa, Kurmo, Audiovisuaalsete dokumentide säilitamine, Tartu, 2005, lk 28, http://digiveeb.kul.ee/public/uudised/Kurmo_Konsa_jaosmaterjal.pdf, vaadatud 15.12.14.

Library Preservation at Harvard, Acetate Film Deterioration: Diagnosis and Storage, http://library.harvard.edu/sites/default/files/HLPS_acetatefilm.pdf, vaadatud 16.12.14.

Messier, Paul, Preservin Your Collection of Film-Based Photographic Negatives, Rocky Mountain Conservation Center, http://cool.conservation-us.org/byauth/messier/negrmcc.html, vaadatud 15.12.14.

National Park Service Museum Handbook, Part 1. Museum Collections, lk 840, http://www.nps.gov/museum/publications/MHI/MHI.pdf, vaadatud 12.12.14.

Shashoua, Yvonne, Conservation Of Plastics. Oxford: Elsevier, 2008, lk 180–184.

Tomingas, Ivi; Purde, Mare, Rahvusarhiivi juhised. Fotode, filmide, heli- ning videosalvestiste säilitamine. Tallinn: Rahvusarhiiv, 2003, http://www.ra.ee/public/Juhised/foto-film_2003.pdf, vaadatud 15.12.14.

Voellinger, Theresa A; Wagner, Sarah S, Cold Storage for Photograph Collections – An Overview. – Conserv O gram, August 2009, Nr. 14/10, http://www.nps.gov/museum/publications/conserveogram/14-10.pdf, vaadatud 15.12.14.

Voellinger, Theresa A; Wagner, Sarah S., Cold Storage for Photograph Collections – Vapor-Proof Packaging. – Conserv O Gram, August 2009, Nr. 14/12, http://www.nps.gov/museum/publications/conserveogram/14-12.pdf, vaadatud 15.12.14.

Voellinger, Theresa A.; Wagner, Sarah S., Cold Storage for Photograph Collections – Using Individual Freezer Units. – Conserv O gram, August 2009, Nr. 14/11, http://www.nps.gov/museum/publications/conserveogram/14-11.pdf, vaadatud 15.12.14.

Fotode allikad

Foto 1: http://www.geh.org/fm/precin/htmlsrc5/me13000702_ful.html, vaadatud 15.12.14.

Foto 2: http://auto.howstuffworks.com/1923-1927-ford-model-t1.htm, vaadatud 15.12.14.

Foto 3: http://ian-partridge.com/tranp3.html; http://www.geh.org/fm/precin/htmlsrc5/me13000702_ful.html, vaadatud 15.12.14.

Foto 4: http://www.super8data.com/database/cameras_list/cameras_pathex/cameras_pathex.htm; http://www.dvdyourmemories.com/wp-content/uploads/2011/01/12.jpg, vaadatud 15.12.14.

Foto 5: http://www.filmforever.org/filmforever.pdf, vaadatud 15.12.14.

2 thoughts on “8 mm filmid. Ajalugu, vananemine ja säilitamine

  1. Viide: 8 mm film | Rahvusarhiivi ajaveeb

  2. Nimetet saatest ajendatuna tekkiski mõte oma 8mm filmikogu ära digitaliseerida. Vaatasin läbi kõikvõimalikke tehnilisi lahendusi ja lõpuks otsustasin “teha pauku täiesti uutmoodi” – otseprojektsioonina kaamera täiskaadersensorile. Tulemus pole veel ideaalne (valgust on ika veel liiga palju), aga lootust on ja järeltöötluses on käsitöö vajadus minimaalne.
    Esimesi tulemusi võib näha siin
    http://www.martinvarik.com/foorum/viewtopic.php?f=5&t=185

Leave a Reply