Kaarel Tarand, avalike suhete juht
Muuseum pole glamuurne. Muuseum pole kohustuslik. Ilmselt aina suurem osa riigi poliitilisest juhtkonnast/klassist suudab oma õnneliku ja jõuka elu nii ära elada, et nad muuseumisse ei sattu. Või kui, siis ametiisikuna näiteks mõnd nurgakivi panema või linti lõikama ja nõuniku kirjutatud lauseid deklameerima. Et siis hiljem omasuguste hulka naastes imestada: „Krt, aru ma neist ei saa, mis asja nad seal ajavad ja sellise haleda raha eest. Mingi bisness see küll ei ole. Waste of space nii majad kui inimesed!“
Museoloogi, ajaloolase, kunstiteadlase, etnoloogi, etnograafi, pedagoogi ja muu muuseumi taustaga inimesi erakondadesse ei kuulu. Kui kuuluks, siis peaks neilt muidugi nõudlikult küsima, et kus nad siis magasid, kui erakondade kultuuriprogramme valimisteks kirja pandi. Et miks nad oma valdkonna lauseid sinna sisse ei saanud. Ei nad maganud, lihtsalt muuseumide ja riigijuhtimise vahel valitseb paks ja kuulikindel klaassein. Me näeme üksteist, aga valitseja suhe muuseumitöötajasse läbi selle klaasi on palju hõredam kui muuseumitöötaja klaasitagune suhe eksponaati vitriinis. Sest tema jaoks on vitriinis oleval museaalil oma lugu ja hing. Ses esmanimetatud suhtes muuseumitöötaja hingestatud ja mõtestatud, oma looga kodanikuks ei kvalifitseeru.
Kõik need kurvad, ent mitte sugugi üllatuslikud järeldused tegin lugedes ja otsingumootoriga läbi kammides erakondade valimisprogramme märtsis toimuvateks riigikogu valimisteks. Küll oleks tahtnud, et rammusasse stagnatsioonirahusse suikunud parlamendierakondadele kinda visata lubanud parlamendivälised oleksid kasutanud oma võimalusi neis niššides, kus suured töö tegemata jätavad, aga nii ei läinud.
Vabaerakond, Roheline Erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Iseseisvuspartei, Eestimaa Ühendatud Vasakpartei ja Rahva Ühtsuse Erakond muuseume oma programmides ja lühemates valimisplatvormides ei ole nimetanud. Kaudsete signaalide järgi võib justkui aimata, et kui oleks nende teha, küllap nad siis kultuurile üldse ja kõrgharidusega kultuuritöötajatele natuke praegusest rohkem raha annaksid. Karta võib aga, et kui see tõe tund ja võimu päev kätte jõuaks, siis oleks nende eestoas palgele trügijaid kuhjas koos ja muuseumid jääksid ikkagi kaugeks kõrvaltvaatajaks.
Niisiis on neljal erakonnal muuseumide kohta üldse midagi öelda. Kolm neist ehk kõik peale Keskerakonna lubavad toetuda parlamendis aruteluta heaks kiidetud kultuuripoliitika arengusuundadele aastani 2020, mis teatavasti oli muuseumide osas lahjam leem kui Siberi laagrites vangidele pakuti – huviline saab seda meenutada siit (punkt 34):
https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3140/2201/4002/RKo_lisa.pdf#
Oma lubadust kirja pannes parteid ilmselt ei meenutanud, mis seal arengusuundades muuseumide kohta oli, vastasel korral peaks muuseumidele määratud suund olla aktiivne haridusasutus ju kuskil kas või mõne vihjena programmist välja paistma. Aga ei. Mitte mingit vihjetki sinna suunda pole. Selle asemel punnitavad nii Reformierakond kui ka IRL muuseume tihedamalt hoopis muinsuskaitsega siduda. Selle idee algne tõukejõud ei ole mitte murda barjääre loomuliku sisemise ühtsuse teelt, vaid hoopis vajadus järjekordsete haldusmuutuste käigus ülejäävatele inimestele (muinsuskaitse inspektorid) kuskil struktuur ja tubane töökoht leida (ja miks siis mitte muuseumis, need asjad algavad ju samade tähtedega m ja u).
Instinktiivselt peaks kultuuritöötaja hoidma vasakule, kui loodab palgatõusu. Sotsiaaldemokraadid pakuvadki tulevaseks kultuuritöötaja miinimumiks kõrghariduse puhul riigi keskmist. Sama latikõrgust taotleb ka IRL. Mõlemad on aastaid koos Reformierakonnaga väiksemana valitsuses olnud ja eeldades soovi siirust peaks järelikult põhiline palgatõusu pidur olema just viimased 15 aastat kultuurielu administreerinud Reformierakond. Varem lubasid nemadki kultuurisektoris palgatõusu, on aga nüüdses programmis leidnud palju vaimukama mittesiduva sõnastuse, kui teatavad, et kavatsevad „saavutada kultuuritöötajate sissetulekute võrreldavuse haridustöötajate, sealhulgas treenerite, sissetulekutega töökohtade objektiivse hindamise alusel“. Mida see küll võiks tähendada? Võrreldavad on me palgad iga muu sektori palkadega ju praegugi – on väiksemad. Kui aga Reformierakond me nappi raha “objektiivselt hindama“ asub, võib karta, et töö muuseumis muutub üldse vabatahtlikuks heategevuseks. Nagu alguses öeldud, nad ei käi muuseumides ega tea, mida siin tehakse. Kuidas nad küll saaksid selles teadmatuses midagi objektiivselt hinnata?
Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid soovivad muuseumidele head teha, lubades tasuta sissepääsu (õpilastele) või vähendades muuseumipiletite käibemaksu (vastavalt 5 ja 9% peale). Väga tahaks parteirahvast informeerida, et juurdepääs näitustele ei ole juba ammu majanduslike barjääride taga. Kõigis muuseumides on hulgi tasuta külastuspäevi, rohkesti soodustusi õpilastele jne. Vähem kindlustatud elanikel pole kaugemalt muuseumi kohale võimalik jõuda pigem vaba aja puuduse ning suurte transpordi- ja elamiskulude tõttu, mitte piletihinna pärast. Ja mida see inimese jaoks ikka muudaks, kui praegusest piletihinnast kaoks näiteks kümnendik? Kas tõesti on seni inimeste jaoks olnud otsustav näiteks Kumu külastusest loobumisel täispileti hind 6 eurot – et kui see oleks 5.50, kohe läheks? Väheusutav.
Üks originaalne, tõsi, mitte küll otse ja ainult muuseumide pihta käiv mõte IRL programmis leidub. Nad nendivad, et „kultuuriministeeriumi roll on olla altpoolt tulevate valdkonnapõhiste algatuste administratiivne tugistruktuur“. Sellist toetajat ehk teenrit on kõigis loomevaldkondades kaua taga igatsetud. Aga selle asemel on meil initsiatiivitu, kuid siiski võimaluse tulles nürilt võimu nautiv ja valitsemisalast tulevatele häältele kurt administreerimine. Kas ja kuidas see muutuks, kui IRLi liige kultuuriministri portfelli haaraks? Kas tõesti kaoks jabur meelelahutuslikkuse pealesundimine ning fanatismini küündiv isemajandamise saavutamise nõue? Vaevalt küll, ka IRL näeb muuseume pigem ettevõtlus- kui haridussüsteemi osana, kui lubab toetada „muuseume Eesti ekspordipotentsiaali kasvatavate ekspositsioonide ettevalmistamisel“. Seda lahingülesannet ei oska esimese ehmatusega kohe kuidagi mõtetega sisustada.
Enne mahukaima maiuspala ehk Reformierakonna lubaduste juurde jõudmist veel üks väike reministsents sotside kapsaaiast. Mullu kevadel, kui nad üle hulga aja jälle valitsusse pääsesid, kirjutati nende soovil koalitsioonilepingusse veider lubadus: „Pooldame MTÜ Vene Muuseumi tegevuse jätkamist Eesti Rahva Muuseumi koosseisus“. Sellesse „koosseisu“ pääsemise tuumaks oli vajadus luua ERMi meie doktorikraadiga teaduritega võrreldes topeltpalgaga töökohad paarile imekaunile, ent muuseumitööks ettevalmistuseta Vassilissale, mis aga pole tänaseni õnnestunud. Ja nii ongi valimisprogrammis uus ja kangem lubadus: „Toetame Vene muuseumi ja teiste Eesti rahvusvähemuste kultuurikeskuste väljaarendamist“. Need teised rahvusvähemused on oma kultuurikeskused täitsa vabalt juba ise välja arendanud, ainult suur ja eriline vene rahvas miskipärast ei suuda seda. Riik peab tegema. Aga ellu sellised leiutised ei ärka, peksa või palu.
Reformierakonnal on arvuliselt kõige rohkem kultuurivaldkonna lubadusi, samas on raske unustada, et just Reformierakond on Raivo Palmaru väikese vahepalaga (2006) valitsenud kultuuriministeeriumi juba aastast 1999. Kõik, mida välja suudetakse mõelda, võiks olla ka realiseeritud. Aga ei, nad suudavad ikka üllatada.
Esimene ja kõlavaim plaan on Reformierakonnal kavatsus „avada Eesti Rahva Muuseumi uus maja ja saavutada selle ekspositsioonile rahvusvaheline tähelepanu“. Raske on välja mõelda, miks seda paratamatult 2016. aasta sügisel juhtuvat asja veel partei jõuga peaks tagant tõukama. Kui see on vihje sellele, et kellele kõige rohkem avamispeo kutseid peaks saatma, siis vihje pole arusaadav. Otse tuleb küsida! Ohutumat ja turvalisemat lubadust on programmist võimatu leida. Sama hästi võiks olla programmis kirjas, et avame Pärnu jõe veele tee Liivi lahte.
Edasi tuleb paar rahalubadust järjekorras ootavatele Tallinna muuseumidele (Vabaõhumuuseum ja Ajaloomuuseum) ning kavatsus viia lõpule nn muuseumireform ehk muuseumidest sihtasutuste moodustamine. Selles lubaduses väärib tähelepanu viide „põhjendatud võrgule“. Kes põhjendab, kuidas põhjendab? Kus on analüüs selle kohta, kes ellu jäetakse, kes seina äärde seatakse?
Ka viimane lubadus – jätkata muuseumikogude digiteerimist – on ohutu, sest see on vähemasti riigimuuseumidele juba seadusega pandud kohustus. Reformierakond paljastab ka asja mõtte: digiteeritult avalikuks muutuva vara peale saab siis erasektor hakata äppe tegema. Ja kui juba äpp olemas, pole kaugel ka ingelinvestor, kelle tiivul purjetatakse otse Räniorgu ja õnne tippu.
Kultuuripoliitika arengusuundades on märgitud, et muuseumid kujunevad/kujundatakse mäluasutusteks. Seega peaks muuseume kuidagi puudutama ka mälupoliitika. Erinevalt teistest parteidest on Reformierakonnal selle kohta eraldi peatükk „Rahvusliku mälu hoidmine ja edasiandmine järgmisele põlvkonnale.“ Kui selles sisalduvad haralised punktid ühte lausesse kokku võtta, saame järgmise tulemuse: juut ja Peipsi vanausuline tähistavad pühas hiies Eesti Vabariigi 100. ja Eesti Kongressi 25. sünnipäeva, arutades sel puhul kommunistide ja natside kuritegusid, mille nad õhtu lõpuks inimsusevastasteks kuulutavad.“ Just nii kandubki eestluse mälu põlvest põlve!
Palju õnne, muuseumirahvas, meid on märgatud, kuid õnneks vähe. Kui parteid muuseumielu samas vaimus veel rohkem programmiliselt korraldada tahaks, vaat siis oleks hädapäevad käes.
