Siret Saar, koguhoidja

 28. juulil möödub Esimese maailmasõja algusest 100 aastat. See ei ole juubel, mida tähistada, aga meeles võiks seda siiski hoida. Sattudes kokku sõdu puudutavate materjalidega, valdab mind alati ajalooline soovmõtlemine: kas oleks olnud võimalik 20. sajandi mõnda kõige vastikumat sündmust ära hoida või muuta pisut vähem eemaletõukavamaks. Esimene maailmasõda tõi kaasa bolševistliku revolutsiooni, kommunismi leviku, Teise maailmasõja, külma sõja … Ajalugu toimub, sündmused juhtuvad.

Mõned kuud tagasi jõudis ERMi arhiivkogusse 18 nummerdatud koolivihikut (Ak 27-14-7) – Raplamaalt pärit noormehe (snd 1892) päevikud ajavahemikust 10.08.1909–31.12.1915. Tegemist on vahetult kirja pandud materjaliga, millega ei kaasne „hiljem mäletamise taaka“; ülestähendatu ei ole mõeldud võõrastele silmadele, teadlikult midagi ei ilustata. See teeb materjali väga põnevaks, vahendamise aga eetilises mõttes raskemaks.

ERM Fk 2909:627. I maailmasõda, telegrafistide grupp vabal ajal teed keetmas. Läti, Olai. 1915. Fotograaf teadmata.

„Viige see simulant välja,“ ütles Bautze, kui oli veendunud, et mees on surnud. (Jaroslav Hašek “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil”, Tallinn: Eesti Raamat 1975,  lk 68)

 09.02. 1914 Heila oli mul kange hamba valu, ka kurk oli haige. Täna hommikul käisin „kolotkas“ aga mis see ikka aitab. Soldati haiguste vastu on kõigest kaks „imettegevad“ rohtu olemas: jodoform ja kastroliõli. Jodoformi määritakse peale ja õli antakse sisse, ehk jälle vahel ümberpöördult, kuida juhtub.

26.01.1914 Eile käisin komisjonis, tunnistasin, et südame kloppimise all kannatan. Tohter vaatas küll hulga aega läbi, aga ei ütelnud midagi, arvab muidugi, et ma vigurit teen. Pärast, kui ära tulin, siis langes minu meeleolu, ma tundsin, et sellega viimane lootus peasemiseks ära kadus. Kui piinlik, kui raske … Mis peaks mind aitama?

 „Teatan alandlikult, härra oberleitnant, olen kole rõõmus,“ vastas vahva sõdur Švejk. „Küll see võib tore olla, kui me mõlemad langeme sõjaväljal keisrihärra ja tema perekonna eest.“ (Lk 227)

 22.08.1914 Sõda! Kui õudsed tundmused äratab see sõna iga inimese südamesse, just kui raudne rusikas haarab rinnust kinni sind pigistates, ning tumedat valu süütates. /—/ ta ongi alanud. Sõda on lahti, sõja Jumal on omad tiivad üle terve Euroopa laotanud. Sajad tuhanded langevad tema külma kaissu, sajad tuhanded õnnetud emad saavad oma lapsi nutma. Juttusi on paljugi kuulda, aga kus on tõde? Räägitakse, et üleüldine Euroopa sõda on juba oma alguse saanud. Kuulu järgi olevat Austria Serbiale sõda kuulutanud muidugi venelane ei taha sealt erapooletuks jääda, ta segab end vahele, mille tagajärg muidugi see on, et sakslane oma väed Vene piirile koondab, seda aega ootab jälle prantslane, et Saksale endise arveid õiendada. Ka Italia ja Inglismaa leiavad põhjust, et endid hulka segada, siis vast terve Euroopa on sõja tules.

 11.09.1914 Iga päev sõidab meile Austria vangisi vastu. Mitmed kümne tuhanded saadetakse neid Siberisse. Nende välimus väga vilets just välja ei näe, nad on rõõmsad, et vangi sattusid, ainumas abinõu, mis neid surmast peastis. Aga näljased on nad, söömata, iga kord küsivad nad leiba vene soldatite käest.

 Kui ta peas otsast ära lendas, veeres see tükk maad ja karjus veel: „Täida, sõdur, käsku, täida oma kohust, olgu käsk mis tahes, hoolimata ohust!“ (Lk 249)

 16.10.1914 Ka nägin ma sõja ohvreid, maha maetud, kuid nõnda madalasse, et külamees teda uuesti matma pidi. Igal pool tee äärdes vedelesivad tapetud hobused matmata. Õhk oli lämmatav paha.

09.11.14 Sakslaste peale tungimised on endiselt ägedad. Olivad jällegi ühes kohas meie vägedest läbi tunginud, ning tulivad otse linna peale. Linna uulitsasse seati kuulipildujad üles.

 17.11.14 Seisukord on uuesti vilets. Sakslased tungivad uue jõuga peale. Täna juba pommitab linna. Vist tahab ta peakortlisse trehvata, kõik pommid langevad ümberringi. Kole on hävitus, mida pomm sünnitab. Siin lähedal langes ta ühte neljakordsesse majasse, katusest kuni maani tungis ta läbi. Ümberringi seisvatel majadel on aknad puha purustatud.

31.12.14 Tuhat üheksasada neljateistkümnes aasta, pea oled Sa möödas, tagasi tulemata … igavesti … Ajaratas, ümberkeerdes, ikka toob ta midagi uut, midagi uut …

1914. aasta mis tõid sa minule, mis tõid sa tervele ilmale?! Pisarad voolavad ojadena … sajad tuhanded saivad enneaegse haua … Sajad tuhanded õnnetud lamavad purustatud liikmetega haigemajades. Terve ilm on oma harilikust roopast väljas … hägab … hoigab …, kui haavatud metsloom hirmsates krampides.

 29.01.15 Ennemalt lugesin ma huvitusega ajalehte, aga enam ei taha … Vaevalt jõuan ma paar rida läbi lugeda, kui juba ärrituses ajalehe ära viskan, sest võimata on seda hirmust valet lugeda. Ja siis veel Vene pilke ……?! Seal räägib sarnaseid asju, et põlglikult naerma pean, ja need karikaturid on otse eemale tõukavad … Ma ei ole küll mitte Saksamaa austaja, ei, ma olen tõsine vastane, ning soovin, et tema jõud pea murtakse, kuid ma olen teotamise vastane, vale vastane. Räägi vaenlasest niisama austusega, kui omast, ära teota teda. Miks asjata vastase üle naerda, vale teateid laiali laotada? Tõde näitab, et Saksa soldat igapidi ausam on võitlus platsil, kui Vene oma, seda tõendavad võitluse tagajärjed Pohlamaal, ning Ida-Preisimaal. Sakslased jätsivad eraisikud puutumata, kuid Venelased jätsivad oma järgi ainult varemed.

 08.12.14 Ja kas nõndamoodi sõditakse? Ei või ka mitte sarnasel asjaolukorral sugugi imeks panna, et venelased kaotavad. Siin puudub tõsine osavõtmine asjast, siin pole mitte terve rahva ega Venemaa huvid silmas, vaid igaühel oma isiklikud huvid, enamasti pöörased lõbud, ning joomine avalike naistega.

ERM Fk 2909:628. I maailmasõda, telegrafistide grupp mullamajakese ees.Läti. 1917. Fotograaf teadmata.

A s j a k ä i k: Jalaväelane Josef Švejk varastas jaama komandantuuri piirkonnas Isatarcsas Istvani abielupaari maja tagant Istvani abielupaarile kuuluva ringijooksva kana ja peeti kinni kana omaniku poolt, kes tahtis temalt kana ära võtta, millisele toimingule Švejk pani vastu ja lõi kana omanikule Istvanile parema silma pihta. (Lk 567)

04.08.15 Siis jooksevad perenaise kanakesed ümber. Mida teha?! Soldati loogika: Kui mina ei võta, siis võtab seda teine. Ning paar külaeidekese kanakest kinnitasivad meite õhtu sööki. Keedan suppi ning mõtlen: Siin see mahajäetud küla, mõne päeva eest elas siin rahulik elanik oma perekonnaga, aga kus on ta nüüd? Ta pidi oma terve varanduse maha jätma ning põgenema hirmsa sõja eest. Siin tema majas talitab võõras omavoliliselt. Aga mis siis kui ka minu vanemate majas sama saatus valitseb.

Ta oli nii halastamatult loll, et ohvitserid läksid temast kaugelt mööda, sest nad ei tahtnud kuulda tema suust, et tänav jaguneb sõiduteeks ja kõnniteeks ja et kõnnitee on sõiduteest kõrgem paneel, mis asub piki majade esikülgi. (Lk 215)

 26.01.1914 Üleüldse on see rood enam rohkem haritlastest koos, aga on ka sarnaseid vene jobukaid palju keda lugema ja kirjutama õpetatakse.

14.02.1914 Missugune sigadus. Mina kui postiametnik, pean siin kõige halatumad tööd tegema; põrandad pühkima, ning sülje kaussa puhastama; ja veel kelle käsu peale?! Minu jumal! Haleda kirjakandja käsu peale! Ma ei tahaks seda uskuda. Sarnane isik julgeb minuga sarnaselt ümber käia, kes harilikus elus minu sõnakuulelik ori peaks olema. Siin on ta aga isand ja veel sarnane, kes oma õigust õige karedalt tarvitab.

Tema edasine kõne kukkus välja umbes nii, et kõik need mehed hallides mundrites pidid suurima rõõmuga tapatalgutesse minema üksnes sellepärast, et rindel pidi olema välipost. Kui granaat kisub mõnel mehel mõlema jalad alt, siis võib ta rõõmuga surra, kui ta vaid meenutab, et tema väliposti number on seitsekümmend kaks ja et seal lebab võib-olla kodunt kallite mahajäänute käest saadud kiri ja pakk, mis sisaldab tüki suitsuliha, pekki ja omatehtud kuivikuid. (Lk 652)

 09.12.14 Sain posti – 7 kirja toodi. /—/ Jüri kirjutab, et on aavata saanud Krakovi all. Aga Jumal tänatud mitte väga raskesti – pahema käe veikene sõrm ära. /—/ Eduardi käest sain 2 kirja. /—/ Tema elu seisukord on muidugi ka kaunis raske. Räägib, et pommid kui varesed ümber pea lendavad. Annaks Jumal, et tal õnne oleks. Ka August kirjutab praegu Ida Preisimaalt. /—/ Kirjutab, et just kõige esimestes võitluse liinil pole käinud, aga suurtükki kuulid lennata üle pea, tema seltsiline /eestlane/ olla aavata peast saanud juba, olevat seltsis kusagil mulla vallis olnud.

 14.01.15 Vähi kirjutab kodupoolsetest uudistest. Ka teadustas ta neiukese Abrami kohta midagi. Üleüldse, nagu näha, elab see neiu kaunis lõbusat elu. Kõik tema kirjad, kõik tema tõotused on tühised. Muidugi ma ei pane sugugi seda pahaks, kuid siisgi imestan, kuida võib lihtlabane küla plika, nõnda sugune võrukael olla. Ta paistis tõsine, ilmsüüta küla plika olema, aga eksitus … Saatsin temale kauni kirja, võtsin kõik tõeterad Vene ning Eesti kirjandusest välja. Muidugi ei mõista ta selle kirja peale midagi vastata.

ERM Ak 27-14-7 Katkend päevikust nr 18. (02.12.1915).