Kõigi lippude isa läbis tervisekontrolli. Eesti esimene sini-must-valge lipp on taas teel Raadi püsiekspositsiooni

Kaarel Tarand, avalike suhete juht

Fotod Arp Karm ja Berta Vosman

Tänavu 4. juunil ehk riigipühaks kuulutatud lipupäeval tähistab Eesti esimene, ajalooline sini-must-valge lipp oma 130. sünnipäeva. Tehniliselt sündis lipp mõnda aega varem, sest juba 7. aprillil (vana kalendri järgi 26. märtsil) 1884 andsid lipu valmistajad selle Eesti Üliõpilaste Seltsile üle, seega oli tegu naiste talvise näputööga toonase Tartu tähtsaimas ja külalislahkeimas eesti kodus dr Karl August Hermanni juures. Sünnipäevaks aga loetakse kuupäeva, mil üliõpilastel tekkis esimene vaba ja turvaline võimalus väljasõidul Otepääle lipp ka kombekohaselt pühitseda. Ilma ja teeolusid, aga miks ka mitte õppetöö kalendrit silmas pidades pole ime, et väljasõit lükati aega, mil kuueväel reisida sai, talupojad olid teeäärsetest kõrtsidest kevadistele põllutöödele lahkunud ning teed hobuvankriga sõidetavaks tahenenud.

EÜSi lipp on muuseumis pea ainus museaal, mis ei kuulu Eesti Rahva Muuseumile, vaid mida hoitakse ERMis deponeerimislepingu alusel ja sättega, et omanik võib soovi korral lipu alati minema viia. Lipp paigutati ERMi alalisele hoiule juba 1930. aastatel ning seoses riigikorra vägivaldse muutmisega tekkis 1940. aasta juunis tõepoolest vältimatu vajadus rahvuslik peareliikvia muuseumist kiires korras ohutusse paika toimetada. Just tänu toona Karl Auna juhtimisel toimunud kiiroperatsioonile ongi lipp tänaseni üldse säilinud. Pole küll vähimatki põhjust arvata, et möödunud sajandi halvimad leheküljed Eesti ajaloos võiksid korduda, kuid pidades silmas perspektiivi, et ajalooline lipp jõuab tagasi aukohale ERMi püsiekspositsioonis, kavandavad EÜS ja ERM uue ja täpsema deponeerimislepingu sõlmimist lähikuudel. Kuni selle allakirjutamiseni oleks lipust kui püsiekspositsiooni osast ning muuseumi uue hoone lipusaalist kui pühamust 100 protsenti kindlas kõneviisis rääkimine ajaloo käigust etteruttamine.

ak0099

Peatükis „Ajaloolised mälestusmärgid“ sätestab Eesti Üliõpilaste Seltsi kodukord: „S-i ajaloolise lipu väljatoomine tema hoiukohast, väljashoidmine ja tagasipaigutamine toimub pidulikult. S-i ajaloolise lipu väljatoomisel, väljashoidmisel ja tagasipaigutamisel on lipu juures alaliselt kuue liikmeline esindus, kuhu kuuluvad S-i esimees või abiesimees, kirjatoimetaja, laekahoidja (või kahe viimase asemikud) ja kolm lipukandjat tegevliiget.“ Pildil paremalt kolmas EÜSi esimees Karli Kütaru.

Loomulikult on lipu võimaliku eksponeerimise eelduseks see, et tervislik seisukord seda võimaldab. Märtsi lõpul toimuski lipu seisundi eksperthindamine. Ja kuigi lipu igakordne lahti- ja kokkurullimine spetsialistide õrnade käte vahel kahjustab lipukangast ehk ainult mikroskoopilisel määral, nõuab mõistliku ettevaatuse põhimõte rullimistööde tegemist nii harva kui võimalik. Pärast lipu väljavõtmist peidikust Lääne-Mardi talu korstnajalas, kus reliikvia elas üle Nõukogude okupatsiooni, tehti esmased hooldus- ja restaureerimistööd Kanuti ennistuskojas. Toonase konserveerimise juht, Kanuti esemete konserveerimisosakonna juhataja Heige Peets oli nüüdki kohal ja kinnitas, et kunagise hoolealuse seisund pole 20 aasta jooksul halvenenud.

12

Kogude hooldustalituse juhataja Eve Kasearu.

Võimalust kasutades teostati lipu seisundi hindamisega paralleelselt ka mullu jõustunud muuseumiseaduses ette nähtud digitaliseerimine, see tähendab, et lippu pildistati muuseumide infosüsteemi jaoks. Lipust on aegade jooksul tehtud küll hulgi pilte, kuid pildistamine muuseumide digitaalse ühendkogu jaoks on midagi muud kui lahinglipu ja tema vahtide jäädvustamine dünaamilises võitlusolukorras.

9

Fotograaf Arp Karm tööpostil.

Läbi aegade on rahvuslipu kasutamisega kaasnenud kohati kirglik mõttevahetus lipusinise „õigest toonist“. Kõik, kel seni on olnud õnne esimest lippu näha, teavad, et selle sinine siil erineb tunduvalt sellest, mida riigikogu iseseisvuse sünni järel riigilippu sätestades nimetas kord rukkilille-, kord taevasiniseks. Kõik katsed määrata lipusinise värvikoodi Pantone tabeli järgi on jäänud ebatäiuslikeks.

ak0159

Minotec DC OÜ juhatuse esimees Toivo Varjas teeb moodsa spektrofotomeetri abil kindlaks, kui valge on lipuvalge füüsikaliste näitajate järgi.

Koostöös valguse ja värvi mõõtmisele spetsialiseerunud ettevõttega Minotec DC OÜ teostati lipu kõigi kolme värvilaiu spektrofotomeetriline mõõtmine. Selle tulemused annavad meile varasemast hoopis selgema vastuse küsimustele, kui sinine on sinine, kui must on must ja kui valge on lipu valge osa. Kui sinise osa suhtes on olnud kõhklusi varemgi, siis kindlasti on paljudele tulevikus üllatuseks see, et lipu valge kangas pole sugugi kirgas ja särav, nagu seda tuntakse tänapäevastest pesupulbrireklaamidest. Pigem nimetaks praegune vaataja seda beežiks, kollakashalliks või …

Enne lipu jõudmist ERMi püsiekspositsiooni selleks ajaks maailmas parima kättesaadava tehnoloogilise toega nii valgus-, niiskus-, soojus- kui ka turvarežiimi osas, peab leidma vastuse nii mõnelegi lipu tervisega seotud küsimusele. Kuidas näiteks suhtuda restaureerimisel lisatud kangaribadesse, millega toestati lipuvarda rõngaste rebenenud kinnituskohti? Kas need peaks uuesti eemaldama? Kas valge lipulaiu rebendeid peaks uute õmblustöödega turvama või oleks tegu põhjendamatute täiendustega tulevikus ainult lebavas asendis püsivale originaalile?

Ja lõpuks jääb ikka ja alati üles põhiküsimus: kas ja kuidas on rahvas selle lipu all oma lipu ja ajaloo vääriline?

One thought on “Kõigi lippude isa läbis tervisekontrolli. Eesti esimene sini-must-valge lipp on taas teel Raadi püsiekspositsiooni

  1. Leidsin mõni aeg tagasi ühe vana raamatu vahelt laualipu, mille värvide järgi otsustades oleks Eesti algupärased lipuvärvid: hall, must, kollane.

Lisa kommentaar