Perenaine on ju enda kodu tervishoiuminister!

Ülle Jukk, kirglik toidublogija (http://peenrarott.blogspot.com/) ja toidukultuuri ajaloo huviline

Nii ütles Linda Petti oma 1993. aastal ilmunud „Perenaise leksikonis“.

Vaadates autori nime raamatukaanelt, ei mõtle me kuigi tihti, kes ta oli, kuidas ta kirjutas. Kui autor on lugejaga kaasaegne, siis on enamasti kasvõi pisukenegi ettekujutus olemas, kuid inimeste puhul, keda meie seas enam pole, naudime enamasti kirjutatut, mitte ei juurdle autori hingeelu üle.

Linda Petti, kes sündis samal aastal, kui loodi Eesti Vabariik, elas liiga vara ehk mõtles oma ajast ees olles. Samal aastal sündis veel Elle Reeder, Salme Masso oli veidi vanem, Laine Remmelgas aga noorem, Hilda Ottenson kuulus peaaegu eelmisse põlvkonda. Igaüks neist leidis Eesti kokandusmaailmas oma koha. Minu põlvkond mäletab veel neid nägusid ajakirjadest või saatest „Vaata kööki“, nooremate jaoks õhkub tolleaegsetest kokaraamatutest kas nostalgiat või tunduvad need lihtsalt igavatena. Peegeldab ju iga kokaraamat oma ajastu võimalusi, nii tooraine valikus kui selle lugeja jaoks apetiitseks muutmisel. Aga mida sa muudad, kui raamatus on vaid kümmekond fotot!

Foto: Ülle Jukk

Hoolimata sellest, et Linda Petti oli uurinud vitamiinide mõjusid, kehutas teda tagant huvi toidumaailma vastu laiemalt. Ilma temata poleks olemas pommut – baklažaani kodusemat vastet. Ilma temata oleks aken maailma raiutud väheke hiljem, pean siin silmas 1990. aastate teisel poolel ilmunud erinevaid rahvuskööke tutvustavaid retseptiraamatuid.

Loendades oma toiduainete lemmikkombinatsioone, alustas ta nimekirja rukkileivast ehk kõige parem on soe leib värske või ja soolaga. Hoolimata lootusest leida kunagi poelettidelt mandleid, unistas ta tõelisest maaköögist, kus pliidil keevad mulgi kapsad või hernepuder. Ega muidu oleks Linda Petti valinud oma roosõielistele pühendatud raamatu sissejuhatuse eessõnaks prantsuse mõttetera, et maa põlise kultuuri tunnuseks on raamatud ja hea söök.

Ometi oli Linda Petti puhul tegemist tõelise daamiga (no kuidas veel nimetada kübaraga prouat oma pruuni saepuruplaadist töölaua taga, säravi silmi porruvart käes hoidmas!), kelle kireks sai gastrosoofia. Selle sõna mõtles ta ilmselt ise välja,  tähenduseks midagi gastronoomia ja filosoofia vahepealset. Reaalsuses tähendas see põhjalikku süvenemist mitte ainult Eesti toidukultuuri. „Olen rohkem idealist kui süvauurija“, iseloomustas ta ennast.

Tegelikult kirjutas ta oma raamatuid teises keeles kui tema kaasaegsed. Lugejana tunnetan ma justkui autori vestlust lugejaga ehk tuues paralleeli kaasajaga, sobiks ta ideaalselt tänapäevasesse blogimaailma. Hoolimata sellest, et mahlase kirjastiiliga saatetekstid on kirja pandud oma paarikümne aasta eest kui mitte varem, pole neis põrmugi vanamoodsust või piiratust, otse vastupidi – tunda on vaimustust, tunda on peent huumorit.

Linda Petti armastas kvaliteetset toorainet, Linda Petti armastas võid. Sestap sobib selle kinnituseks tema 1992. aastal ilmunud raamatus “Roosõielised Linda Petti köögis” leiduva rammusa mandlikoogi (jah, mandlid on nüüd saadaval!) kevadine edasiarendus.

Foto: Ülle Jukk

Rammus mandlikook

Linda Petti 1992, edasiarendus Ülle Jukk 2012

150 g võid
1 dl suhkrut
3 muna
2 dl jahu
1 dl jahvatatud mandleid või mandlijahu
1–2 rabarberivart
mandlilaaste

Vahusta pehme või suhkruga, lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Lisa õhulisele võivahule jahud, sega ühtlaseks ja vala hoolikalt võitatud või küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi. Viiluta rabarber ja puista tainale, lõpuks riputa peale mandlilaaste. Küpseta 200 kraadi juures 35–40 minutit, kuni kook on läbi küpsenud.

Loe pikemalt Linda Pettist ja tema kaasaegsetest Ülle toidublogist Tiramisust ja Fata Morganast (al 04.06) ning ERMi digitaal- ja eriarhiivi hoiuhalduri postitust Linda Petti materjalidest ERMi kogudes “Rohkem kui 1000 sõna ehk retro-kokkamine”.

Leave a Reply