Siret Saar, koguhoidja

Eesti rannakülades on ehitatud erilisi laevu – norilaevu, nendega käidi kaemas karile jooksnud või tormi tõttu randunud laevu. Noridega mindi avariile külje alla ja hakati laadungit maale vinnama, kui laadung maal, võis laev kõrgemale kerkida ja karilt vabaneda. Enamasti aga ei olnud õnne vabaks saada ja siis raiuti kõik kõlbulik (mastid, vaiad, köied) maha. Vahel ei jõutud kaupa maale lastida, see loobiti merre. Hiljem saadi siis samal kohal meresaaki (nt kohviube, suhkrut, kivisütt).

„Norimeestele maksti avarii tööde juures korralik tasu – tunni ja päeva viisi, vahest 30 kopikat tunnis. Buxhoevden oli tavaliselt see, kes ise kauples töö endale ja maksis meestele oma poolt kokkuleppel. Mis mehi aga eriti avarii juurde meelitas, oli, et saaks “suurlaeva raami” (kraami). Tihti küll tuligi selle “raami” pärast kohtus aru anda, tuli randrüütlite käest püssipäraga selgagi saada, aga ikka käidi “suurlaeva” pääl. – Reedika Mart pääsnud kord vihatsi vantide kallale ja raiunud neid veel vihasemalt. Suures raiumise hoos ei märganudki, et raius ka selle vandi, kus peal ise istus, ja kukkus ülevalt laeva parda peale kahteratsi ja lõi m… koti lõhki. Linnas haiglas opereeriti teine muna välja, Mart elas mitu aastat ühe munaga.“ (ERA II 255, 427/40 < Kihelkonna khk., Ranna k. – Jakob Laul < Aleksander Laul, 66 a., Peeter Elk, 75 a. Undva k. (1939). http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/eluolu/elu1/155.html)

Noril pidi olema täisvarustus, alates ankruga ja lõpetades põhjakiikriga. Põhjakiiker on umbes pool meetrit pikk puutaru, mis valmistati õõnsast puust, või neljast lauast kokku löödud kast. Hõlpsamaks tegutsemiseks olid põhjakiikrid varustatud käepidemetega. Alumises otsas oli sissekititud klaas, sellega vaadati nori pardalt alla merepõhja ja kui vrakk oli leitud, siis juhatati “loosakid” ja konks õigesse kohta ja hakati tükke rebima.

Olen hoidlaekskursioonide ajal inimeste käest alati huvi pärast küsinud, kas nad teavad, mis riistapuu see on, senini pole kiiret ning õiget vastust saanud, kõige huvitavamad pakkumised on olnud väikse kassi pesa (vastuse uudsust vabandab pakkuja noorus – 5 aastat), hiirelõks ja akvaarium.

Reigi kihelkonnast pärit kiikri ülemise otsa 2 vastandlauda on lõigatud pealt nõgusaks ja ühe külge on jäetud puunäsa, mille küljest arvatavasti hammastega kinni hoitud kiikri vees olles (näsa on närimisjälgedega). Fotol ese ERM A 492:173

Kiikrit tarvitati hukkunud laevade varanduste ülesleidmiseks merepõhjast. Kiiker hoiab veepinna virvenduse ära ja võimaldab selgemini põhja näha.

Lisaks selle kasutati neid ka kalapüügil. “Vee kiikret olla pruukinud vanaste kalamehed mõrra vaiade sisse-tagumise juures, et merepõhja vaadelda, kas ta kivine on või ei. Et vähegi tuulese ilmaga merepõhi silmaga vaadeldes ei paista, olla kiikre ots vette pandud ja selle läbi vaadeldud. Kodune töö. Olla moest kadunud, kui mõrra vaiadele rauast kaitse otsi olla tegema hakatud. Vahel olla ka vee kiikri abil ahingaga kalu raiutud.” (A 426:3181)

Kogutud 1925. a Reigi kihelkonnast. “Käesoleva kiikriga on aastat 15 tagasi üks uppunud Mudaste küla poiss Mudaste rannast välja otsitud: roosilised sukad paistnud kiikriga kõige enne kätte.” Fotol ese ERM A 317:10

ERMi kogudes on 5 põhjakiikrit, neist 4 Reigi ja 1 Kihelkonna kihelkonnast, valmistatud 1840.–1880. aastatel.