Ebatavaline Kadripäev ERMis: hariti juuri, kasvatati tiibu ja visati õhku Aafrika vanasõnu

Aivi Ross, täiskasvanuhariduse koordinaator
Fotod: Berta Vosman

Kui ma kadripäeval ERMi jõudsin, olid Mondo tegevused juba pihta hakanud. Aafrikast pärit käsitöö ja ehted rõõmustasid silma, aga siiski ka rahakotti, vaatamata sellele, et eksootilist kraami müüdi õiglase kaubanduse hindadega. Restorani köögis toimetas Aleppost pärit süürlanna Nermiin ja läätsesupp, mille retsepti mult hiljem küsiti, juba podises pliidil. Õhtujuhid, lektorid, muusikud ja enam kui 160 registreerunud külalist olid ERMi poole teel.

Üks ilus Sudaani vanasõna ütleb nii: „Me soovime pärandada oma lastele kaks asja: esimene on juured ja teine on tiivad.” Ja selle ebatavalise kadripäeva askeldustes keereldes tabas mind mõnikord tunne, et 10-aastane lapselaps Mondo on võtnud aias juurikaid kõpitseval Suurel Vanaemal, 108-aastasel ERMil käest kinni ja viinud ta linnutiivul õppereisile (või koguni vabatahtlikuks?)  otse Aafrikasse või hoopiski kuhugi sinna Myanmari kanti… Ja suur vanaema kaeb lennukiaknast maid ja rahvaid, milliseid ta seni ainult Maailmafilmi ekraanidelt näinud on. Eks niisugune kujutluspilt tõukus suuresti asjaolust, et 1909. aastal asutatud Eesti Rahva Muuseumi üheks kutsumuseks on harida meie lapsi, tuues neid juurte juurde. Kadripäeval oma kümnendat sünnipäeva tähistanud MTÜ Mondo  missiooniks on aga jagada meie kogutud tarkusi, aga vahel ka annetatud kanu ja kitsi või ranitsaid kodust kaugel, maades, kus unistada ei julgetagi või puuduvad unistustel tiivad.

Sünnipäevakonverentsil „Hoolime haridusest“ kirjeldasid Mondo asutajad oma missiooni algust nii: „Meid inspireeris Onu Volgi värsiaabitsas M tähe all olev luuletus, mis ütleb, et maailm meie ümber muutub, kui me teda puutume ja me ise muutume, kui see maailm meisse puutub. See luulerida võtab hästi kokku Mondo olemuse, meie töö nii Eestis kui väljaspool Eestit. Eestlased on teatavasti eurooplaste seas kõige skeptilisemad arvama, et üksikud inimesed suudavad muuta maailma. Samas on Eesti ise muutunud väga kiiresti. Tervet maailma muidugi ei muuda, kuid väikseid muutusi saab teha igaüks, iga päev. Eelkõige iseendas, ja seeläbi ka mujal. Ning koostöös jõuame veelgi rohkem.”

Meil on hea meel, et Mondo oma konverentsi „Hoolime haridusest“ toimumise paigaks just ERMi valis, meiegi mõtted heategevuse tähtsusele suunas ja väikesi muutusi iseendas tegema inspireeris. Sest üks teine Aafrika vanasõna ütleb nii: „Kui tahad minna kiiresti, mine üksi; kui tahad jõuda kaugele, mine koos teistega.” Koos Mondoga jõudsime oma mõtetes sinna, kus kadrisandid pole kunagi käinud, aga Mondo vabatahtlikud ja koostööpartnerid on: meie õhtujuht Elina Reinold ja tema poeg Jakop käisid ära 5800 kilomeetri kaugusel Ghanas, et kohata oma toetuslast Richardit. Ja Sai Naw Kham reisis Tartusse enam kui 7000 kilomeetrit Myanmarist. Mondo sõbrad Madli ja Ivar jälle püstitasid absoluutse Eesti rekordi, tulles kohale 250 km kauguselt Hiiumaalt. Samas meie teine vabatahtlik õhtujuht Rein Pakk tuli otse Supilinnast, kust ERM on kiviga visata. Küllap on mõnigi meist käinud läbi isegi pikema teekonna oma sisemuses jõudmaks selleni, et meie,  tavalised Eesti inimesed, saame panustada kaugete paikade probleemide lahendamisesse.

Konverentsi avades meenutas ERMi direktor Tõnis Lukas lõbusat lugu koolipoisist, kes kunagi ammu, sügaval nõukogude ajal Aafrikasse kustukumme tahtis saata, ise salamisi lootes, et sealt siis banaane vastu tulema hakkaks. Kes see merkantiilne koolipoiss täpselt oli, jäägu siinkohal saladuseks, aga kuna konverents on järelvaadatav, siis uudishimulikumad võivad selle muidugi välja uurida: https://youtu.be/bLKywPN6mlA

Inspireeriva kõne pidas ka Rootsi organisatsiooni Gapminder üks asutajatest, Anna Rosling Rönnlund. Ta rääkis sellest, kui keerukas on inimestele serveerida statistikat maailmas toimuvast – kuiv ja igav statistika ei köida tingimata tähelepanu. Et maailmas toimuv päriselt „kohale jõuaks”, algatas Gapminder https://www.gapminder.org/dollar-street/ fotoprojekti Dollar Street Project. See on justkui pikk tänav, mille ühes otsas elavad maailma rikkaimad ning teises otsas maailma vaeseimad inimesed. Veebileheküljel ringi vaadates saabki tutvuda päris inimeste eluga, kes sellele virtuaalsele tänavale kokku on toodud. Meile näidatakse fotosid üle maailma, päris inimeste kodudest ja peredest. Saab uurida, kuidas pesevad tänava eri otstes elavad inimesed hambaid. Selgub, et suurel osal tänava elanikest käib hambapesu täpselt samamoodi nagu meil kodus! Kuid tänava päris lõpuotstes on siiski lood teised – kui pole raha hambaharja jaoks, kasutatakse oksakesi või  näppe. Kui Rootsis inimestelt küsiti, millises tänava otsas nad arvavad end elavat, vastas enamik, et tänava keskel: pole väga rikkad ega väga vaesed. Ometi on Rootsi tegelikult skaala peaaegu et kõige-kõige rikkamate otsas. Anna rääkis ka, kui erinev mulje võib inimesele jääda Hiinast või Nigeeriast, olenevalt sellest, millisesse kodusse ta satub. Sestap tasub hoiduda kuulutamast: „Nigeerias käib söögitegemine raudpotis ja lõkke peal!”, kuna sama sissetulekuga inimesed Hiinas, Palestiinas ja Peruus valmistavad toitu täpselt samal viisil, Nigeeria kesklass aga kasutab meie omadega üsna sarnaseid gaasipliite.

Anna jutust jäi kõlama kaks mõtet: hoolimata meie eelarvamustest ning meedias kajastavast on inimesed kogu maailmas tegelikult üsna sarnased ning kuigi meil on veel palju-palju teha, liigub maailm siiski paremuse poole ning väga palju head on saavutatud nii hariduse kui ka ülemaailmse võrdsuse osas.

Meie oma visionäär Marju Lauristin meenutas, et kui Rootsist pärit Bengt Gottfried Forselius ei oleks 17. sajandil rajanud koole eesti talulastele, ei kõneleks  me täna maailmaharidusest Eesti Rahva Muuseumis, sest muuseumi polekski. Marju Lauristin leidis ka, et igal Eesti koolil võiks olla partnerkool Aafrikas. Mind üllatas tema mõte, et hariduse edendamine Aafrikas nõuab küll väga palju hoolimist, avatust, soovi ja kontakte, aga mitte eriti palju raha. Ja tõsi on, et minnes ja viies haridust, saame me alati ka ise vastu haritust ja arusaamist.

Mondo sõber Ilmar Raag meenutas, kuidas ta omal ajal vaatas kadedusega pealt seda, mida Mondo teeb. Siis aga, Kaitseväe kaudu läks ta ÜRO rahukaitsemissiooni raames Mali Vabariiki. Seal kogetu põhjal rääkis ta mõtlemapaneva loo sellest, mis juhtub siis, kui  hõimuvanemad otsustavad oma lapsi kooli mitte saata (neil on selleks omad põhjused) ja kooli lähevad hoopiski orjade lapsed.

Loone Otsa sümpaatselt emotsionaalne ettekanne „Tuhkarahva muinasjutt“ sisaldas üllatavaid näiteid elust enesest, sellest, kuidas sünnib (või jääb sündimata) headuse triumf. Soovitan järele vaadata!

Süüriapärase õhtusöögi menüüd ma seekord kirjeldama ei hakka, sest  õhtusöögi proovikokkamisest kui eksootilisest eksperimendist ERMi köögis oli ühes varasemas postituses juba pikalt juttu. Läätsesupi retsepti oma sõpradele Viljandist ei ole mul veel õnnestunud hankida. Võimalik, et see on Süüria Maitsete firmasaladus. Ja õiglase kaubanduse šokolaadist valmistatud sünnipäevatort sai niisugune, et selle me arhiveerime! Tõsi, fotona. Nautige teiegi!

One thought on “Ebatavaline Kadripäev ERMis: hariti juuri, kasvatati tiibu ja visati õhku Aafrika vanasõnu

  1. Kadripäeva õhtupoolik oli justkui rännak kaugete maade taha, paika mis tundub nii kaugel, kuid samas ka väga lähedal. See oli rännak meie inimeste sekka.
    Suured tänud iga hetke ja iga sekundi eest, mil sain viibida koos teiega. Usun, et inimesed tajusid iga rakukesega Mondo südamega tehtud tööd ning ERMi sooja vastuvõttu. Selle kõige kirjeldamiseks lihtsalt ei jätku sõnu, seda peab kogema.
    Olge te hoitud ja olge te tänatud.

Leave a Reply