Lea Kreinin
Tänu Euroopa Liidule on piirid lahti ning kõigil soovijail võimalik reisida ja elada välismaal. Šotimaale on eestlasi sattunud viimasel ajal päris palju, eelkõige seetõttu, et sealsete ülikoolide põhiõppes ei küsita Euroopa Liidu kodanikelt õppemaksu, nagu mujal Suurbritannias. Brexiti tõttu pole veel teada, kuidas edaspidi hakkab olema, aga praegusel hetkel on suuremates Šoti ülikoolilinnades tekkinud noorte eestlaste ja eestimaalaste kogukonnad, loodud üliõpilaste seltse ja klubisid. Osa eestlasi muidugi ka töötab Šotimaal, peamiselt põllumajanduses ja toiduainetetööstuses. Võrreldes Londoniga on Šotimaa eestlaskond aga siiski üsna pisike.
See on alati nii olnud. Pärast teist maailmasõda hakati Saksamaal olevaid sõjapagulasi erinevate tööskeemidega värbama teistesse riikidesse ning Suurbritannia oli esirinnas. Vallalisi noori naisi vahendas skeem „Balti Luiged“ ning pisut hiljem hakati mõlemast soost töölisi Suurbritanniasse saatma „Läände, Hei!“ skeemiga. Tööle saamiseks tuli läbida põhjalik tervisekontroll. Värvatud pidid teatud kindla aja töötama eelnevalt kokku lepitud (kohaliku elanikkonna poolt täitmata jäänud) ametikohtadel, peamiselt meditsiiniasutustes sanitaridena ning tööstusettevõtetes, põllumajanduses ja kaevandustes lihttöölistena. Niipea kui kohustuslik aeg läbi sai, koondusid eestlased suurematesse tööstuskeskustesse, kus sai rahvuskaaslastega koos aega veeta, rahvatantsu ja koorilaulu harrastada. Eesti seltside eestvõttel rajati kohalikud Eesti Majad, kus töötasid ringid, pühapäevakoolid ja korraldati üritusi. Šotimaal, suurematest keskustest kaugel aga hääbusid needki paar pisikest seltsi, mis vahetult pärast eestlaste tulekut mõnel pool loodud said.
Eesti lapsed Šotimaal 1940. aastate lõpus. Foto: erakogu.
Teavet Šotimaa eestlaskonna eluolu kohta pärast sõda saab ajalehest „Eesti Hääl“, mis hakkas ilmuma juba 1947. aastal. Sealt sai muuhulgas teavet eestikeelsete jumalateenistuste ja muude kogunemiste kohta. Lugejad saatsid lehele uudiseid toimunust. Nii saame teada uuele kodumaale jõudnud sõjapagulaste kohanemisraskustest ja probleemidest, kuid ka lõbusatest sündmustest nende elus. Näiteks kirjeldatakse ühes artiklis, kuidas kohalik naisorganisatsioon Mishant Inn Women’s Guild korraldas pagulastest põllutöölistele tutvumisõhtu, kus häbelikud eestlased alguses kuidagi peotuju sisse ei olevat saanud, kuid õhtu lõpuks eestlastest „sulased“ Šoti taluperenaistega päris krapsakalt tantsu olevat löönud. Ajaleht kirjeldab ka seda, kuidas viiekümnendate aastate alguseks Šotimaa eestlaskond kriitiliselt vähenenud oli – põhiliselt rännati edasi ülemeremaadesse, kus olid paremad võimalused elus läbi lüüa, sest Suurbritannia polnud pagulaste lootusi täitnud. Rännati ka sugulaste-tuttavate juurde suurematesse eestlaskonna keskusse, et võtta osa omakeelsest seltsielust. Paguaste pärastsõjaaegset elu-olu Suurbritannias on oma raamatutes väga elavalt kirjeldanud Elin Toona.
Glasgow eestlaste jõulupuu 1950. aastatel. Foto: erakogu.
Mõned vanema põlvkonna eestlased hoidsid ka võõrsil au sees traditsioonilist talupoeglikku elustiili – nii on teada, et üks abielupaar pidas kõrvalises Šoti maakohas talu, kasvatas sigu ning ei tunnistanud selliseid tänapäevaseid mugavusi nagu elekter või televiisor. Paljud eakamad pagulased ei õppinud ära ka inglise keelt ning ei taotlenud Suurbritannia kodakondsust, vaid jäid surmani kodakondsuseta isikuteks. Need, kes otsustasid Šotimaale edasi jääda, elasid lõpuks suhtelises isolatsioonis. Polnud ju tol ajal tänapäevaseid vahendeid sidepidamiseks ning eestlastest sõpru-tuttavaid, kes Suurbritannia lõunapoolsetes paikades elasid, nähti harva. Hoolimata tänapäevaste suhtlusvahendite puudumisest levis info eestlaskonna üritustest hästi ning ka Šotimaa eestlased osalesid aktiivselt suurematel kohtumistel ja saatsid oma lapsi Eesti laste suvelaagrisse. Pärastsõja-aegsete lapsed aga kohanesid uues ühiskonnas kiiresti ning paljud neist kaotasid oma eesti keele ja juured.
Pärast Eesti taasiseseisvumist ning eriti pärast meie vastuvõtmist Euroopa Liitu, on eestlaskond Šotimaal jällegi kasvama hakanud. Eestlased elavad seal siiamaani ilma ühise traditsioonilise seltsita ning hoiavad sidet peamiselt Facebooki gruppide kaudu. Aeg-ajalt saadakse kokku ja tehakse koos midagi vahvat. Šotimaal liigub vahetevahel ka Eesti kultuuri- ja kunstirahvast ning tänu nüüdisaegsetele infokanalitele on võimalik ennast selle kõigega kursis hoida. Mulle tundub, et eestlased eelistavad siiski väiksemat seltskonda ning enamasti ei korraldata suurüritusi ja kokkutulekuid, vaid kohtutakse mõne sõbraga ning aetakse „Eesti asja“ väiksemas seltskonnas.
2009. aastal püstitati Glasgow ülikoolis Robert Burnsi sõnadega laulu Auld Lang Syne laulmisel Guinnessi rekord, laulu lauldi korraga 41 keeles, sealhulgas ka eesti keeles. Eestlaste võistkond.
Eestlannast kunstniku Evi Carmichaeli töid eksponeeritakse Edinburghis iga-aastastel kunsti suurnäitustel. Foto: Lea Kreinin.
Eestlaste piknik 2010. a juunis Glasgow ülikooli taga. Foto: Lea Kreinin.
Aktiivsemad ja ettevõtlikumad eestlased on asutanud Suurbritannia põhjaosas ka firmasid – tuuakse maale Eesti tooteid, valmistatakse eestipäraseid toidukaupu ning osutatakse erinevaid teenuseid. Tulevik on mõnes mõttes ebakindel, sest Ühendkuningriik hääletas Euroopa Liidust väljaastumise poolt. Küll on aga võimalik see, et Šotimaal tehakse järjekordne iseseisvusreferendum ning euromeelsetel šotlastel õnnestub iseseisva riigina euroliitu edasi jääda. Seda, mis Šotimaal juhtuma hakkab, näitab tulevik.
