Vaike Reemann, kuraator
Eesti Rahva Muuseumi vaibakogus on nüüd juba enam kui 3000 vaipa.
Pean tunnistama, et mõned neist on mu erilised lemmikud. Ja kõige armsamad pole tihti küll kõige uhkemate hulgast: sellisteks on paar tillukest katket, mille üksikust säilinud motiivist on aimata kangru fantaasialendu; metsailuga värvitud lõngadest kootud vaid paari säilinud kirjakorraga räbalake, millel looduse ja inimese looming mahedalt kokku kõlavad ja mõned tekid oma lugudega sellest, kuidas asjad inimeste saatust jagades on kõiksugu juhtumusi läbi teinud.
ERMi vaibakogu staarvaipade hulgast on ilmselt kõige sagedamini näitustel esinenud Vigala kandist pärit kangru Mõisa Anni kootud punane pulmastseenidega kaasavaratekk. Põhjuseks on nii säravad värvid kui ka pilkupüüdev kompa.
Eseme lugu (muuseumi kõnepruugi järgi legend) on 1939. aastal, kui tekk muuseumile osteti, kiiduväärt põhjalikkusega kirja pandud (vaata A 474:3 http://vaibad.erm.ee/), ometi tekitab vaibal kujutatu tuhat küsimust ning sissekootud stseenid ja figuurid seostuvad meistri keeruka elusaatusega. Vaip on kui pusle, millel osa juppidest on kaotsi läinud.
Peaaegu aasta tagasi jõudis mu postkasti e-kiri:
Tere!
Sooviks osta vaipa http://vaibad.erm.ee/index.php?Itemid=53&option=com_zoo&view=item&category_id=126&item_id=541 kuna see kuulus minu vanavanaisa Eduard Mõisa õele Ann Mõisale. Kas vaip veel alles?
Lugupidamisega!
(Nimi)
Vastasin kohe:
Tere!
Rõõmustan teie sõnumi üle väga – paari kuu eest üritasin Geni moderaatori kaudu Ann Mõisa eluaastaid tuvastada ja sain teada, et Vigala kandis on samanimelisi mitmeid. Nüüd loodan südamest teie abil andmeid täpsustada.
Mõisa Anni vaipa on hoolikalt hoitud nagu kallisasja. Eks ole ju muuseumid seatud ja kutsutud rahva ja riigi pärandvara hoidma. Seda ei müüda, ega kingita vaid püütakse teha kõik, et säilitada põlvest põlve ja kauemgi veel.
Teie vanavanatädi Mõisa Anni vaibalooming on tõeliselt imeline: värvirõõmus, kompositsiooni ja mustri poolest pillavalt fantaasiarikas. Tema pulma- ja kaasavaravaipadel on stseenid, mis kui jutustaksid Lugusid. Kas perekonnas mäletatakse lugusid Annist?
Peaaegu kogu teave Mõisa Annist ja tema kootud vaibast, mis muuseumil olemas, on andmebaasis ka kirjas: “ERMi vastuvõetud 1939/40a. “Vaiba on kudunud Velise-Päärdul Soopa talu saunanaine Ann Mõis. Ta olevat olnud vallasema – missugune seisus tol ajal Läänemaal väga põlatud olnud. Asudes saunahütti elama, hakanud ta innuga kuduma – ilma et ennem kusagil oleks õppinud/millega seletatav ka kõne all oleva vaiba naiivne muster/. Hiljem olevat ta siiski kuulus kuduja olnud. Minu ema Ann Alavina, sünd. Kroll, oli tellinud temalt teki 55 a. tagasi, makstes tööraha 3 rbl. Emale oli see nn “kaasavaratekk” ja tema käes oli see 40 a. kuna mina teki endale tõin 15 a. tagasi, kust see nüüd E.R.M.– sattus. See oleks siis kõik.” Teinud Ann Mõis Vigala khk. Velise v. Päärdu k. Soopa t. Müünud pr. M. Kalda, Väike-Maarja, Aia tn 5, 17.V 1939. Hind 80.- kr. Vanus omandamisel 55 a.”
Eesti Rahva Muuseum, hulk vaibahuvilisi ja tudengeid loodab koos minuga, et leiaksite aega vaibameistrist teada olevat kirja panna. Et Mõisa Ann muutuks legendist reaalselt elanud inimeseks.
Ootusärevalt ja tänuga!
Mu kiri tuli tagasi kui kohaletoimetamatu. Olgu siinne kirjutis veel üks korduskatse.
Mõisa Anni vaip inspireeris mu noori kolleege ja nüüd on ERMI müügiletis ostuootel pusled, mida jõuluks kingikotti pista. Vaibapilti kokku seades on mõtlemisainet küllaga: kes on need käed-puusas-naised, miks ühest mehest on vaibal vaid saapad, kas õnnetäht tõi õnne ka kangurmeistrile?
Eesti Rahva Muuseumile oleks aga väga toredaks jõulukingiks, kui noor sugulane või keegi, kes Mõisa Annist rohkem teab, meiega oma teadmisi jagaks.
Kaunist jõuluaega soovides
Vaike Reemann
ERMi vaibaandmebaasi sisukuraator
Vaibapusle ERMi e-poes leiate aadressil: http://www.erm.ee/et/pood/meened/muud-tooted/ermi-vaibapusle
