Tiit Sibul, näituste korraldaja
1912. aasta vanavara kogumisretkel Setomaale pani Edgar Eisenschmidt oma päevikusse kirja kõige muu hulgas ka mõned tähelepanuväärsed read naiste vanema rõivastuse kohta. Olohkuva külas kõneles perenaine Issaki Palaga (Пелагия Исаакова) talle järgmist: „Wanast köedeti kõrik ümbre perse ja sõs mindi gulänije pääle. Jõhwine sõgel köideti perse pääle pussu kinnipidamise jaoks – pussusõgel wassa laiune näla nulgaline. [—] Laja wüöga mähiti kinni nagu tsuhknal um. Palaga ise ei ole mitte nõnda kandnud. Tema ema on nõnda riideid kandnud. Sukmani, kitasniku, rüüdi midagi ei olnud. Kõrik pandi otse hamme ümber.“.
Paistab, et Issaki Palaga jutustab siin Eisenschmidtile väga arhailistest rõivaesemetest – vaipseelikust (kõrik) ning tagapõllest (pussusõgõl). Võiks eeldada, et teated nende kandmise kohta oleksid vahendatud kas arheoloogia kaudu või oleksid oma laadilt oletuslikud, aga siinkohal on meil tegemist vahetu teadaandega või lausa isiklike mälestustega.
„Poissa kapuda’“. Sukad, meeste. Valmistatud Issaki Palaga poolt. Eseme vanus 20 a. 1912. a. Muuseumile müünud Issaki Palaga, Pankjavitsa v., Olohkuva k. Hind 60 kopikat. Koguja: Eisenschmidt, Edgar. ERM 6493.
Et kirjapandu täpsemini ajalisse raami paigutada ning ka Setomaa kontekstis lokaliseerida, selleks tasub heita pilk Palaga elukäigule.
Kirikumeetrika andmetest nähtub, et 1912. aastal on Issaki Palaga täpselt 60-aastane. Ta oli tulnud Olohkuva külla mehele juba 15-aastasena. Sündinud oli ta linnulennult umbes kümmekond kilomeetrit eemal asuvas Pokolduva külas. Tema ema, Jevdokia Afanassi tütar, kes „on nõnda riideid kandnud“, oligi pärit Pokolduvast ning abiellus 17 aasta vanuselt (aastal 1836) oma küla poisi Isaakiga.
Niisiis võime me Palaga poolt lausutu põhjal oletada, et 19. sajandi keskel võisid Setomaa mõnes paigas (käesoleval juhul Pokolduvas) olla kõrik (seelikuna) ning pussusõgõl veel tarvitusel või alles hiljuti kasutusest ära jäänud. Vähemasti mäletatakse sel ajal neid rõivaesemeid väga hästi, sest mälestus nendest pole kustunud ka pool sajandit hiljem – 1912. aastal. Isegi kui see fakt nende esemete kandmisest 19. sajandil tundub raskesti usutav või kahtlane, on juba ainuüksi suuline teadaanne sedavõrd arhailiste rõivaesemete kohta tähelepanuväärne.
Setu naine umbes 1850. aastast. Kunstnik Aarne Mõttus akvarell-kavandeid “Eesti Rahvariiete Albumi” jaoks. Koostatud 1926/27. aastal. ERM EJ 58:19.
Setode rahvarõivaloo ja selle uurimise alguses seisavad tavaliselt naiste pikkade käistega hame, nn valevarrukatega rüüd ja puusarätt. Palaga kirjeldatud kõriku kandmise viis ja pussusõgõl ulatuvad selgelt palju varasemasse aega.
Kuigi Eesti Rahva Muuseumis on hoiul ka mõned kõrikud Setomaalt, on korje kirjelduste järgi nende esemete puhul tegemist pulmatekstiilidega, mida kasutati umbes sedasi: „Kui peigmees tuli pruudile järele, laotas pruudi ema trepi ette hoovi peale kõriku (kõrig), mille iga nurga peale ja keskele peigmees pidi panema raha. Peigmees peatus enne sisseminekut kõriku peal ja kummardus jalgu pruudi vanematele.“ (Ilmari Manninen, Eesti rahvariiete ajalugu, 1927, lk 222).
Kõrik. Petseri. Dr. Ilmari Mannineni korjandus Setumaal 1924. a. jaanuaris. ERM A 295:31
Kui nüüd pidada silmas võimalust, et kõriku näol võib tegemist olla seelikuga, naissugu tähistava või sümboliseeriva rõivaesemega, siis paistab see konkreetne pulmarituaal muutuvat veelgi tähenduslikumaks.
“Kõrik”. Valmistatud arvatavasti Lobodka v. Popovitsa k. Eseme vanus 100 a. Muuseumile müünud Palaga Mihhailovna, Lobodka v., Usinitsa k. Hind 60 kop. Jaan Vahtra korjandus Lobodka vallast (Setumaal) 1913. a. Kõrik, sõba. ERM 10878.
Võimalus, et pulmas kasutatav kõrik ongi funktsioneerinud seelikuna (mitte need pole kaks erinevat tekstiili) on täiesti olemas. Kui me vaatame näiteks ERMis säilitatavaid Halliste sõbasid (ERM 1790 ja ERM 1797), mis on (vaip)seelikud, siis võib tõdeda, et vähemalt eseme mõõdud lubavad Setomaalt kogutud kõrikuid (90 X 262 cm ja 90 X 210 cm) kanda sarnasel viisil, nagu on kantud Halliste sõbasid (88 X 246 cm ja 97 X 227 cm).
Sõba, vaipseelik. Halliste. Ligikaudu 1800 a. rahvariided. Kogutud 1911. Koguja: Matto, Gustav. ERM 1790.
Juba eespoolgi tsiteeritud „Eesti rahvariiete ajaloos“ ütleb Ilmari Manninen otse: „Tagakantavaid põllesid eesti rahvariie ei tunne“ (lk 315). Kuigi ERMis ei leidu tõepoolest ühtegi kohalikku päritolu tagapõlle, on veenvaid tõendeid, et millalgi on selle rõivaeseme levikuala siia ometi (vähemalt Lõuna- ja Kagu-Eestisse) ulatunud.
Virunuka (Võrumaa, Varstu vald) kaevamistelt (1957-64, Silvia Laul) leitud tagapõlle jäänused ja rekonstruktsioon. Valmistas Jaana Ratas. Foto: Jaana Ratas.
Küll on ERMi eseme- ja joonistekogus arvukalt ersadele niivõrd eriomaseks peetavaid selle riideeseme eksemplare.
Tagapõll. Omanik Marfa Blažnova. Tehtud umbes 1930.a. Materjal: kanep, villane lõng, pärlid, litrid, nööbid, puuvillane riie. Kuibõševi oblast, Vana-Šentala raj ja küla. Joonistas Karin Kalman. 1985.a. ERM EJ 562:15.
Ersa tagapõlled koosnevad kahest osast: ülemisest, tikandite, helmeste, nööpide, litrite ja/või tuttidega ilustatud ristkülikukujulisest riidetükist ning alumisest, riidetüki allservast rippuvast narmaskorrast.
Tagapõll. Voldemar Rosenstrauch’il saadud Ufa (päritud Pensa) kubermangust 1914. a. Muuseumile üle antud 1915.a. ERM B 2:32.
Kui Palga räägib vaksalaiusest (umbes 20sentimeetrisest) neljakandilisest riidetükist, kas see on siis midagi ligilähedast ersa tagapõlle ülemisele osale, mis on samuti enamasti paarkümmend sentimeetrit lai? Või viitavad sõnad jõhwine ja sõgõl justkui hõredale ja õhulisele ehk siis narmastele ning pigem millelegi ersade põlle alumise osaga sarnasele? Siinkohal võib paraku ainult oletusi teha.
Tagapõll. Omanik Marfa Blažnova. Tehtud umbes 1930.a. Materjal: villane riie, lõng, nööbid, litrid, pärlid. Kuibõševi oblast, Šentala raj, Bagana küla. Joonistas Mare Hunt. 1985.a. ERM EJ 562:7.
Esmapilgul tundub justkui mõistlik arvata, et Palaga mainitud pussusõgõl on tagapõlle pejoratiivne nimetus, mis tekkis või anti tagantjärele, kui riideese ise oli hakanud juba kasutusest ära jääma ning oli iganenud või n-ö moest väljas. Kuigi tagapõllel võib täiesti vabalt olla seos naiste hügieeniga, on raske uskuda, et rõivaese just seda praktilist eesmärki täitis, nagu Palaga on kirjeldanud. Ilmselt on see nimetus ise vastava interpretatsiooni peale surunud.
Tegelikult paistabki nõnda olevat, et pussul pole pussuga mingit pistmist. Lembit Vaba, kes on uurinud läti laensõnu eesti murdekeeles, arvab, et pussu– sõnatüve taandumist lõunaeesti murretes on just „kiirendanud häiriv homonüümia peeretamist märkiva pussu-perega“ (Läti laensõnu eesti murdekeeles III. – Emakeele Seltsi Aastaraamat 35–42, 1989–1996, lk 106–108). Lembit Vaba argumenteerib, et pussu– lähtub läti pušķ-tüvest, mis on hulga tuletiste näol seotud pulmadega. Võimalikud lõunaeestilised pussu-sõnad märgivad kas vanapärase pulma tegelasi või mingit omaaegset pruudiehet. Lisaks toob ta ära meiegi kontekstis olulise teate Setomaalt: „…pussu/sõgõl neljanurgeline riidetükk (servadest helmestega kaunistatud), mida naised kandsid vanasti tagumiku peal: pussu sõglal helmekki veereh, sorakõsõ’, tuu ol’l’ ummõld viirt p’it’ih, k`õõsugumaist vä`rmi ol’l’ he`l’m’i.“
