Martin Beek, üliõpilane ja Fenno-Ugria Noored esimees
Kui laskuda kirjanduslikesse liialdustesse, siis tol reedesel õhtupoolikul on Eesti Rahva Muuseumi Hurda saali õhk ootusärevusest paks. Rahvas siseneb saali, sealhulgas ka siinolevate ridade tagasihoidlik kirjutaja. Inimesi on kohale tulnud igasuguseid: on vanemaid, on nooremaid, sekka ka mõni äraeksinu mingilt muult ülakorrusel toimuvalt ürituselt. Loodetavasti ei ole keegi siiski kohale ilmunud üksnes saali eesotsas laual ootava koogi ja veini pärast. Kuid ärgem peatugem triviaalsel. Öeldakse sissejuhatavad sõnad ja film algab. Või noh, tegelikult on ekraan endiselt must ja kõlab vaid kitarrimuusika ja siinkirjutaja mälukõrv tahab sinna juurde panna ka lehma ammumise (võimalik, et seda siiski ei olnud). Ärevus kasvab veelgi. Ja nüüd see algab päriselt, koos pildiga ja puha.
Filmi operaator ja teine autor Maido Selgmäe. Foto: Indrek Jääts
Indrek Jäätsu ja Maido Selgmäe etnoloogiline film „Läbi vepslaste maa: 50 aastat hiljem“ kõnnib sama rada, mida 50 aastat varem (nimigi ütleb, eks ole) kõndisid filmitegijate kunagised kolleegid. See suuresti võssakasvanud rada kulgeb läbi vanade vepsa külade, heites vanade fotode ja kirjelduste abil aeg-ajalt pilke ka minevikku. Kui 50 aasta eest oli tegu veel täies elujõus küladega, siis praeguseks on paljud neist hääbumas. Mõned on täiesti maha jäetud, et asenduda näiteks mõne rikkuri jahimaja ja Eiffeli torni miniatuurse puust koopiaga. Teised on vähem, kolmandad rohkem alles. Endisaegset hiilgust ja rahvarohkust siiski silma ei hakka. Kõige selle juures jääb meelde nii Vepsamaa kaunis loodus kui ka vepslaste imeline puitarhitektuur. Paraku näeb filmis ka mõlema kurba käekäiku.
Kaader filmist
Ennekõike räägib film aga vepslastest, rahvast, kes kunagi Vana-Vene riigile aluse pani ja kelle keelt, kultuuri ja keda ennastki ähvardab nüüd kadumine. Näeme vepsa keele suhteliselt nõrka positsiooni ning kuuleme lugusid ka solvavast kohtlemisest ning vepslastele antud halvustavatest nimetustest. Sellisel taustal on mõistetav ka inimeste soov võimalikult kiiresti venelaseks saada. Samas näeb filmis ka vepslasi, kes oma vepsluse üle uhked on ja kes näiteks ka Leningradis tudeerides uhkusega vepsa keelt pruukisid. Esmajoones näeb aga inimesi ja killukesi nende lugudest. Kuuleb ka vepsa keelt. Veel enne filmi lõppu võib näha ühes suuremas asulas (mille nime siinkirjutaja kahjuks ei mäleta) toimuvat vepsa pidu. Peetakse kõnesid, lauldakse nii vepsa kui vene keeles ja ilmselt ka süüakse ja tantsitakse ja veedetakse lõbusasti aega. Paraku on see pidu vahest paljude Venemaa põlisrahvaste kultuuri võrdpilt. Tantsida ja laulda võib, aga sellega asi ka piirdub. Võib-olla aga tantsust ja laulust ei piisa.
Kaader filmist
Lõpuks film lõpeb, nagu head asjad ikka. Indrek Jääts annab filmi kohta selgitust ja vastab vaatajate küsimustele. Küsimusi on, nagu ikka, seinast seina. Siinolevate ridade autorile aga tikub pähe küsimus (mida ta tol hetkel ei esita, sest küsimus tekib palju hiljem, nii nädal peale üritust), kas film on mõistetav ka ilma selgitavate kommentaarideta, nii-öelda konteksti tundmata? Ja kas peaks üldse olema? Sest kui kõik filmid muudkui konteksti seletaksid, äkki jääks sisuks eneseks vähe ruumi? Olles näinud seda filmi aga Tartu esilinastusel koos kõige saatvaga (nagu Jäätsu kommentaar ja ka eelpool mainitud kook ja vein), võin öelda, et hea oli. Vaadakem!
