Tekst ja fotod: Marian Kivila, Pärnu Muuseumi arendus- ja turundusjuht
Näitus «Andy Warhol: Elu pärast supipurki / Filmid, videokunst ja installatsioonid 1963-1986». 14. juuli – 14. august 2016 Pärnu Muuseumis.
Üha enam tundub, et suurte kunstnike loomingu eksponeerimine väiksemates linnades ei ole enam harukordne juhus. Võiks pigem öelda, et tegu on kunstimaailmas üha enam populaarsust koguva trendiga. Samal ajal, kui Pittsburghi muuseumi kogude põhjal valminud Andy Warholi filmilooming täitis Pärnu Muuseumi ajutiste näituste saali, võis Rootsis Värmdö linnas asuvas Artipelago muuseumis tutvuda Warholi visandite, maalide ja muu pärandiga. Pärnu Muuseum sai toimunud näituse asukoha valikul määravaks esiteks seetõttu, et üks näituse kuraatoritest (Marian Kivila) töötab Pärnu Muuseumi arendus- ja turundusjuhina ning teiseks tänu sellele, et erinevalt paljudest teistest näitusepaikadest, kasutab Pärnu Muuseum näitustel turvatöötajaid. Turvanõuded näitusele olid tavapärasest kõrgemad, ning Pärnu Muuseum vastas nii kaasaegsete näituseruumide kui turvateenuse poolest ehk kõige paremini Warholi kodumuuseumi poolt esitatud nõuetele.
Tasub ka rõhutada, et näitus «Andy Warhol: Elu pärast supipurki / Filmid, videokunst ja installatsioonid 1963-1986» näol ei olnud tegemist valmis rändnäitusega, vaid selle koostasid näituse kuraatorid Marian Kivila ja Sandra Jõgeva. Näitusele eelnes töö Pittsburgi muuseumi fondides ning fookus otsustati sättida just audiovisuaalsele kunstile.
Kuigi möödunud sajandi legendaarseim popkunstnik on laiadele massidele tuttav eelkõige Campbelli supipurkide või Marilyn Monroe ikoone kujutavate seeriate kaudu, keskendus antud näitus Warholile kui Lääne eksperimentaalkino pioneerile. Tema loomingust suure osa moodustasid just filmid, videokunst ja telesaated, mis on tänaseks rangelt autori- ja leviõigustega kaitstud ning millest enamikku ei leia ka internetiavarustest. Näituse valvamise juures saigi kõige suuremaks väljakutseks vältida teoste võimalikku reprodutseerimist või jäädvustamist külastajate poolt.
Üks põhjus, miks kuraatorid otsustasid näituse teha Warholi filmiloomingust, oli teoste transportimise mugavuse ja madalamate kindlustuskulude kõrval selle eksklusiivsus, kaasaegsus ja aktuaalsus. Warholi erakordne hobi – maniakaalne ümbruse ja inimeste dokumenteerimine videokassettidele ja polaroidfotodele, on muutunud tänases sotsiaalmeedias igapäevaseks tegevuseks. Ka teemad, mida Warhol 1960-1980. aastatel käsitles, on endiselt aktuaalsed ning väärivad jätkuvalt tõstatamist ja diskussiooni. Võib spekuleerida, et ehk ongi Warholi vähemnähtud looming tulevasi põlvkondi salamahti kõige rohkem mõjutanud. Tema kaootilised vaatemängud Factory seltskonnategelaste, transvestiitide, transseksuaalide ja kiirelt vahetuvate superstaaridega, tegelesid oma aja kontekstis oluliste sotsiaalsete probleemidega, mis ei ole oma aktuaalsust kaotanud tänapäevalgi. Suur osa tema videoloomingust ennustas ette seda, millega on viimased aastakümned tegelenud reality-telesaated. Oma ajastu vaataja kannatuse panid totaalselt proovile ülipikad epohhiloovad ühekaadrifilmid, millest antud näitusel olid esindatud “Sleep”, samuti kaootilise narratiiviga LGBTQ-teemadel peatuvad eksperimentaalfilmid “My Hustler” ja “Mario Banana”.
Warholi kirglikku armastust kuulsuste vastu ning katset ühendada kunsti ja tarbimiskultuuri väljendas näitusel valik episoode Warholi vändatud haruldastest ja internetiavarustes kättesaamatutest telesaadetest “Andy Warhol´s TV”, “Andy Warhol`s 15 Minutes” ning “Fashion”. „Andy Warhol´s TV-s“, New Yorgi kohaliku kaabel-TV saates astusid omal ajal üles nii maailmakuusad popmuusikud, heliloojad kui intellektuaalid Philip Glassist Cindy Shermanini. “Fashion”, nagu ütleb saate nimigi, seadis eesmärgiks dokumenteerida oma ajastu disainereid ning arutleda selliste terminite üle nagu trend, stiil, mood, ilu jne.
Eksponeeritud olid ka Andy Warholi ja Billy Klüveri koostööna valminud kurikuulus installatsioon “Hõbepilved” (“Silver Clouds”), mis koosnes enam kui kahekümnest heeliumi ja õhu seguga täidetud alumiiniumpadjast. Näituse kesksel kohal olid Warholi “ekraaniproovid” (Screen Tests) ehk kolmeminutilised minimalistlikud videoportreed kuulsustest, millest on säilinud vaid väike osa. Pärnus eksponeeritavatel „ekraaniproovidel“ oli vaatajal võimalik tõtt vaadata nii Salvador Dali kui Bob Dylaniga.
Warholi aega ja tema loomingu tausta aitasid avada näitusel eksponeeritud intervjuud filmi “Sleep” peategelasest Warholi tollase elukaaslase John Giorno ja Warholi hilisema lähedase sõbra ja koostööpartneri Bob Colacelloga, mille viisid läbi näituse kuraatorid ja ning mis said üles filmitud 2014. a lõpus New Yorgis, kui näitust ette valmistati. Interjöörilahendustes on kasutatud Warholi originaalgraafikat, teiste seas legendaarset Campbelli supipurki kujutavat teost, Mao Zedongi ja Jacqueline Kennedy Onassise portreid ning Warholi rariteetset pop-up- raamatut “Andy Warhol`s Index” (1967), mis on pärit Eestis elavate kunstikogujate, Paul Firnhaberi ja Benedict Chapmani erakogudest ning mis aitasid hoida näituse ja kindlustusega seotud kulutusi taskukohastes piirides.
Ka näituse pikkus – kuu aega, tulenes just eelarvest. Kõige keerulisemaks aspektiks sai suure näituse korraldamise juures just rahastuse leidmine.
Kokkuvõttes võib aga öelda, et suurnäituste organiseerimiseks kuluv energia ja vaev tasuvad end mitmekordselt ära. Ainuüksi Warholi näitust külastas kuu aja jooksul ligi 6000 inimest, lisaks tõi näitus rohkelt külastajad muuseumi püsiekspositsioonile. Ka ajaloomuuseumil tasub võtta riske ja püsida dialoogis aktuaalsete teemadega, sest külastajaskonna laiendamise seisukohalt on see kahtlemata vajalik.
Kuraatorid: Marian Kivila, Sandra Jõgeva
Näituse töömeeskond: Marju Kurvits, Triin Tammann, Indrek Aija, Kristjan Aariste, Margo Samorokov
Kujundus: Marian Kivila, Triin Tammann
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus, Ameerika Ühendriikide Suursaatkond Eestis, Eesti Kunstnike Liit, Soho Fond, T-Shirtstore
Koostööpartnerid: The Andy Warhol Museum, Oot-Oot Studio
Erilised tänud: Bob Colacello, John Giorno, Benedict Chapman, Paul Firnhaber, Wendre AS, Eva Sepping, Tiiu Vitsut, Villu Jõgeva, Arne Maasik, Jan Leo Grau, Martin Saar, Meelis Tammemägi, Heini Soobik, Toomas Männaste, Piret Irs, Kristiina Davidjants, Juta Ristsoo, Imbi Arro, Hanno Soans, Igor Ruus, Teet Raudsepp, Accademia Boutique, Port Arturi kaubamaja
