Siret Saar, koguhoidja

Mulle teeb alati rõõmu, kui museaal loob seose mõne muu valdkonnaga. Ja uiskudest on seepärast minu lemmikuteks ERMi Nurmised (A 735:39 – saabastega uisud ja A 880:13- uisurauad). Loomulikult Lehe-Sassi pärast. Parijõe Lehe-Sassi unelmaks on Nurmise uisud nr 25 (et oleks kasvuruumi). Ta müüb ajalehti, et koguda 100 päevaga kokku 5 krooni Nurmispordi uiskude ostmiseks. Sass näeb neid unes, käib üle päeva kaupluses endale erinevaid uiske näidata laskmas, on juba tunnis nii hajameelne, et vastab õpetajale küsimust kuulmata: „Nurmid!“.

Ja tubli poiss saab need uisud.

Kodus kuivatas Sass uisud hoolega ja pani rippuma ahju konksu, nii et neid võis vaadata ka voodist teki alt. Ega saanudki silmi uiskudelt pöörata ega tulnud kaua und. Aeg-ajalt purskasid teki alt rõõmsad naeruturtsakud.

„Mis sul on?“ küsis ema. „Ei maga veel.“

„Küll on hea olla, ema. Sada päeva küll … aga nüüd on omad uisud.“

ERM Fk 2676:14 Foto 1920ndatest, fotograaf teadmata. Kärdla tiigil Hiiumaal.

 Meie kogudes isevalmistatud metalluiske pole. Uisurauad erinevad luust ja puust uiskudest lisaks teisele materjalile ka selle poolest, et neid ei pea nööridega jalgade ümber kinnitama. See võimaldas elegantsemaid piruette teha.

1935. a ostetud uisuraudade (Nurmised!) kirjeldus: Uisurauad eest terava nurgaga, tagant ülesse kaarja otsaga. Tagant 3 cm kaugusel põiki 2 cm pikkune ava. Tallarauad uisuraudade külge needitud toejalgade abil. Esimene tallaraud kinnitub eest uisuraua ülemisele otsale, tagant toejalale. Tallaraud pirnikujuline, ette ahenev. Kõige laiemasse kohta alla kinnitatud kruvi abil reguleeritavad küljetoed. Keskosal ovaalne ava. Tagumine tallaraud kettakujuline, keskosas kõrgem otsik.  (ERM A 880:13)

Järjest enam saab uisutamisest meelelahutuslik ja seltskondlik tegevus.

ERM A 941:30 Tartu
Ostetud umbes 1952. aastal, mil Kai oli 14–15-aastane. Sõitis nende uiskudega ligi kaheksa aastat. Töötas juba Oru tn lastehaiglas, kui veel õhtuti pärast tööd Kassitoome tenniseväljakute juures tunnikese uisutas. Uisud osteti Tartus, saapaid ja uiske müüdi eraldi. Uisud olid päris kallid, kuid suure kauplemise peale ema lõpuks nõustus ostma. Uiskude teritamiseks olid teritajad, kes raha eest uiske teritasid.
Enamus uisuväljakuid olid valgustatud värviliste lampidega ja sageli oli ka muusika häälekõvendist. Eeskujulikult töötas Õpetajate Instituudi uisuväljak: avatud oli esimestest külmadest kuni suure sulani seitse korda nädalas (üksikud pausid). Puhkeruumiks oli laudadest kokkulöödud varjualune, kus sees olid istepingid ja ühes nurgas andis sooja väike ahjuke, mis pidevalt küdes. Seal vahetasime saapad uisusaabaste vastu, oma saapad jäid lihtsalt pingi alla. Vajadusel käisime selles ruumis varbaid soojendamas ja kojuminekuks võtsime pingi alt oma saapad ning rõõmsalt läksime koju nii kella üheksa paiku.
Uisuväljaku hooldajaks ja hingeks oli Redel. Usun, et tänu temale oli “Insta” uisuväljak linna populaarsem. Sissepääs oli küll tasuline, kuid tihti ei olnud mõnel meist raha ja papa Redel lubas ikka uisutama. Aga alati oli tal vabatahtlikke abimehi väljaku hooldamisel ja veevooliku hoidmisel.
Uisuväljakutel kujunes omamoodi seltskonnaelu ja tutvusringkond. Need on ilusad mälestused.’

ERM Fk 2861:683 Uisutajad Tartu Õpetajate Instituudi uisuväljakul.