Pille Runnel, festivali direktor
Maailmafilmi festival jõuab kätte juba kolmeteistkümnendat kevadet järjest. Nagu suurte reiside puhul ikka, on selja taga ligi kolmveerand aastat põhjalikku ettevalmistustööd. Viimaks saabki publik ette võtta maailmareisi enam kui viiekümne filmi vahendusel. 27. märtsist kuni 2. aprillini saab reisida Eestist Peruuni ja Fääri saartest Uus-Meremaani ning kaasaegsetest suurlinnadest vähekäidud kohtadeni.
Ma ei tea, milliseid vaimukaid hetki tõstaksid festivali korraldustööst esile ülejäänud meeskonnaliikmed, aga mind vaimustab festivalinädalal muude asjade seas alati üks, aastast aastasse korduv küsimus. See võib tulla mõnelt festivalikülaliselt või hoopis kolleegilt: „Oled sa enne festivali mõnda filmi ise näinud ka?“
Et mitte kallata küsijat üle meenutustega sellest, kuidas lisaks programmi jõudnud filmidele on eelnenud kuudel läbi töötatud ka kõik ülejäänud saadetised, kohman enamasti vastu midagi umbes sellist nagu: „Jah, ikka!“ Neid filme, mis käesoleval aastal Maailmafilmi festivalile saadeti, kuid erinevatel põhjustel programmi ei jõudnud, oli üle tuhande. Kui nende seas ei oleks filme, mis registreeriti vaatamiseks kaks korda ja neid, mis Maailmafilmile vanuse või žanri tõttu ei kvalifitseeru, vaataksime neid senini. Kuidas neist programm sünnib?
Programmi koostamine. Foto Pille Runnel.
Festivali programmitöö käib aastaringselt. See algab intensiivsemalt südasuvel, mil uuendatakse festivaliinfot infoportaalides, saadetakse laiali teated eesootavast uuest hooajast ning avatakse filmide registreerimine kodulehel ja hoolega valitud platvormidel, mis viivad omavahel kokku filmifestivale ja filmitegijaid. Ja muidugi on hea, kui programmitöö käigus õnnestub käia erineva mastaabi ja fookusega filmifestivalidel.
Digitaalse filmilevi ajastu on filmide festivalidele jõudmine muutunud lihtsamast lihtsamaks: üldjuhul jäävad ära filmitegijate kui festivalikorraldajate retked postkontorisse. Samuti ei tule ette arusaamatusi tollis või kirjavahetust filmitegijatega, kes muretsevad, et nende vaatamiskoopiad ei ole veel soovitud sihtpunkti kohale jõudnud.
Teistpidi on digitaalne filmilevi muutnud mõlema osapoole tegevuse oluliselt keerukamaks. Filmitegijad, produtsendid ja levitajad püüavad mõistatada, millised kanalid tööde levitamiseks kõige efektiivsemad on: kas on mõistlikum valida teada-tuntud festivalide filmiturud, kombineerida neid ühe, teise või kõigi digitaalsete kanalitega, või panustada peamiselt vaid digikanaleile?
Festivalide eesmärk on, et nende hääl ja nägu silma jääks. Tegelikkuses muutub üha tavalisemaks see, et kui levitaja ees on digitaalses andmebaasis lisaks A-kategooria tippfestivalidele samaaegselt ka kõik ülejäänud, siis süvenemisaega ei ole. Üks hiireklikk ja film on esitatud veel viiesajale festivalile.
Seega ägavad festivalide programmikuraatorid digitaalse filmilevi ajastul infohulga all. Kõigele ei ole võimalik tähelepanu pöörata ning iga festival peab pidevalt uuesti otsustama, mis on neile strateegiliselt olulisem. Kas keskenduda nende filmide hankimisele, mille kohta meedia ja külastajad küsivad hiljem vaid: „Ja millised on selle aasta kõige-kõigemad?“ – need on need filmid, mis ütlevad ära, et tegu on väärt üritusega. Kas tugineda programmi koostades aastatega välja kujunenud usaldusväärsele filmitegijate võrgustikule, kes annavad festivalile iseloomuliku näo? Või olla avatud ja kättesaadav ning sorteerida põhjalikult ja süvenenult läbi kõik filmid, mis programmi kavandades meeskonnani jõuavad? Sest see annab võimaluse leida uusi, kõnekaid filme, mis just selle festivali publikule korda võiksid minna.
Maailmafilm kombineerib neist strateegiatest kahte viimast. Digitaalne filmilevi muudab selle üha töömahukamaks ja nii võtsime programmi ettevalmistusetapis sel hooajal appi ka rea vabatahtlikke abilisi, kelle taust antropoloogias või filmitegemises võimaldas anda nähtud filmide kohta väärtuslikku tagasisidet, põhitoimkonna tööd järgmises etapis oluliselt lihtsustades.
Abilised Elektriteatrist ootavad festivali algust. Foto Liisi Reitalu
Filmiprogrammi lõplikku kujunemist mõjutavad erinevad faktorid ja kriteeriumid: milline on ühe või teise filmi kunstiline tase; mis on filmi sõnum; kas ja kuidas sobiks see film just Maailmafilmile? Maailmafilmi programmi jõuab nii tudengifilme kui töid kogenud režissööridelt, kelle filmid äratavad tähelepanu ka tuntumatel dokifestivalidel. Küsimusi on tekitanud see, miks eelistame nende vahele selget piiri mitte tõmmata. Näitame neid filme koos, kuna me ei lähtu sellest, et ühe või teise filmi ülesanne on festivali kaunistada. Lähtume oma soovist ühe või teise filmi käekirja, teemat või maailmavaadet nähtavaks teha, sellele huviline publik leida ja võimalusel vaatajad ning filmitegijad omavahel kokku viia. Kui programm on koos ja ettevalmistused tehtud, teevad festivali valmis kohaletulnud vaatajad ja filmitegijad. See hetk ongi taas käes.
PS Käesoleval aastal moodustavad filmiprogrammi telje kolm suuremat teemaringi. Loe programmi kohta lähemalt festivali kodulehelt!
