Urmas Pappel

Hiina on popp. Umbes kümme aastat tagasi hakati Eesti avalikkuses rääkima meie majanduslikest võimalustest Hiina Rahvavabariigis. Samal ajal tegi omakorda Pekingi esindus Eestis esimesi samme, et eestlastele hiina kultuuri ja ajalugu tutvustada. Sedasi on Hiina muutunud pea märkamatult meie igapäevaelu osaks ja kipub ununema, et veel kümmekond aastat tagasi kuulsime me sellest kaugest riigist üpris harva. Veelgi vähem tuntud tõsiasi on aga see, et eestlased hakkasid Hiinast huvituma juba sadakond aastat tagasi. 19. sajandi vältel laiendas Vene keisririik oma valdusi Ida-Aasias ning oletatavasti jõudsid siis Qingi keisririiki (viimane Hiina keisririik, mis langes 1911. aastal) ka esimesed eestlased. 20. sajandi esimeses pooles kasvas eestlaste kogukond jõudsalt, koondudes eelkõige Shanghaisse ja Põhja-Hiinas asuvasse Harbini.

Söögipulgad. ERM C 43:1/a-d

Eestlaste sajanditagusest huvist Hiina vastu annavad tunnistust ajapikku siia jõudnud ja hiljem Eesti Rahva Muuseumile (ERM) üle antud esemed. Vähesed silmad on neid mikalentpaberisse mähitud ja kenasti sildistatud museaale näinud ning veel vähem on neid, kellel on õnnestunud neid esemeid käes hoida ja lähemalt vaadelda. Mõned nädalad tagasi mulle selline haruldane võimalus avanes.

Keelpill. ERM C 4:3

ERMi kolimiseelses melus toodi Veski tänava maja teise korruse lae alt minu ette viis kastitäit Hiinast pärinevaid esemeid, igal esemel oma lugu. Osa museaalidest olid kunagi Õpetatud Eesti Seltsi kogus, mis anti ERMile üle 1923. aastal, teine osa esemetest on aga kuulunud eraisikutele. Museaalide hulgas on portselanist vaase ja kujusid, pronksist ja nefriidist (tugev rohekasvalge kivi) esemeid, lehvikuid ja küünlaid, ajakirju ja tindijoonistusi, kuid ka mitmeid üpris mõistatuslikke objekte.

Figuur. ERM C 1:118 ja ERM C 1:119

Näiteks on ühe ümmarguse sinise karbikese sees kabenupu suurused kettad, üks terve ja teine purunenud. Neil on kujutatud buddhat ja ilmselt on tegemist talismanidega, kuid kindel ei või olla. Kuigi Hiina kultuuriruumis on levinud mitmeid lauamänge, siis mängunuppudega kindlasti tegemist ei ole, sest viimastel ei kujutataks buddha isikut. Pealegi on kahe kettakujulise talismaniga koos üks samades mõõtmetes tagurpidi kilbi-kujuline ese, millel on samuti kujutatud buddha. See annab alust arvata, et tegemist on siiski talismanide või kaasaskantava altari osistega.

Malendid. ERM C 1:365/1-16

Religioosse otstarbega esemeid on ERMi museaalide seas mitmeid. Ilmselt pakkusid just need oma erilisuses toonastele kogujatele kõige enam huvi. Esile võib tuua näiteks erinevatest materjalidest, ka elevandiluust ja valgest kivist tahutud Guanyini kujusid. Kristlased on pidanud seda last kandvat ja valgesse rüüsse rõivastatud kaastunde jumalannat tihti ka Neitsi Maarjaks.

Figuur. ERM C 1:198

Vaieldamatult kõige huvitavam ese ERMi Hiina kogus on nn „kosjapulk“. Pean tunnistama, et sellisest esemest ei ole ma varem hiina kultuuri kontekstis kuulnud. Muuseumile eseme kinkinud Pent Nurmekunna arvates on see 9 cm pikkune käele külm ja raske ese zhui ehk kosjapulk. Noormees saadab kosjapulga neiule ning „kui see vastu võetakse, on ka kosjad vastu võetud,“ kirjutab Nurmekund oma kommentaarides. Eriti humoorikas ja samas iseenesestmõistetav on täiendus, et „imperaatoritel olid taolised pulgad palju suuremad“. Kui tegemist on tõepoolest kosjapulgaga, siis võiks veel oletada, et imperaatoritel oli neid pulki lausa mitu, kuna Hiina keisritel oli lisaks konkubiinidele tavaliselt ka mitu ametlikku naist.

Kosjapulk (?). ERM C 53:33

Andes endale aru, et ma ei ole hiina ajaloolane ega antropoloog, ega tunne põhjalikult ka sealseid abiellumisega kaasnevaid kombetalitlusi, julgen ma ometi Nurmekunna pakutud seletuses kahelda. Hiina traditsioonis on küll levinud kingituste kinkimine, kuid vähemalt tänapäeval ei kuulu kihlumise juurde käivate kingituste hulka eelkirjeldatud ese. Kingitakse eelkõige ehteid, komme, puuvilju ja muid maiustusi. Pigem meenutab nn kosjapulk oma kujult hiina pintslialust, kuhu pintsel kirjutamise või maalimise pausil toetatakse. Samuti võib tegemist olla söögipulkade toetusalusega. Igal juhul on kirjeldatud ese alt lame ja väikese jalakesega – museaal on ilmselgelt mõeldud siledale pinnale asetamiseks. Miks peaks kosjapulk säärase kujuga olema, jääb mõistetamatuks.

Kingad, laste. ERM C 1:20

ERMi kogus on ka hulk väikeseid sussikesi, mis justkui kuuluksid lastele, kuid tegelikult kandsid neid täiskasvanud naised. Iidsete esteetikanõuete kohaselt murti tütarlaste päkaluud ning seoti siis jalad tugevasti kinni, et need edasi ei kasvaks. Väikesed jalad olid seksikad, kuid hoidsid ühtlasi kõrgest soost naisi sõna otseses mõttes kodu juures kinni, et need ei sekkuks meeste maailma. Jalgade sidumise traditsioon katkes lõplikult alles 1949. aastal, ent veel tänagi on elus vanu naisi, kelle jalad on sama tillukesed, kui väikestel lastel.

Saapad. ERM C 37:4/ab

King, naise. ERM C 43:3

King, naiste. ERM C 17:6

Kolimiseelse ERMi kogudes olevaid Hiinaga seotud esemeid on mõistagi veel ning kõik vääriksid omaette tähelepanu, uurimist ja kirjeldamist. Loodetavasti leiavad need väärtuslikud museaalid endale uues kodus Raadil väärilise koha ning ehk jõuab keegi kunagi ka nende põhjaliku uurimiseni.

Tapeet. ERM C 1:1