Kaarel Tarand, avalike ja välissuhete juht
Mart Laar
Rahvuse sünd
Eesti Rahva Muuseumi kirjastus
Tartu, 2016, 408 lk
Toimetanud Tuuli Kaalep, Karin Kastehein ja Toivo Sikka
Küljendanud Tuuli Kaalep
Kaane kujundanud Jane Liiv
Kas eestlaste rahvusliku ärkamise kohta on veel üldse midagi uut öelda? Tegu on ju rahvusliku minapildi ehitamise seisukohalt kaalukaima perioodiga ajaloos, mida on ikka ja jälle uuemate aegade mõtestamisel ja arengule suuna andmisel kasutatud. Mitmele varasemale uurijate põlvkonnale on tegu olnud lähiajalooga, mille tõlgendamisel pole tingimata suudetud olla erapooletu ja vaba mütoloogilistest või päevapoliitilistest mõjutustest, unustades, et needsamad rahvuslikud äratajad ja eeläratajad olid suure jao mütoloogia (ja sugugi mitte ainult muinasjumalate pseudomütoloogilise süsteemi) loojad ning oma loomingu innukad kasutajad ja propageerijad.
Laar jutustab sujuvalt ja ladusalt ajaloohuvilisele ja igale vähegi hoolikamalt kooliajalugu omandanud lugejale tuntud asju, koormamata oma teksti ülearuse viitamise ja tsiteerimisega, mis teeb tänapäeva akadeemilise kirjutuse žanri raskesti seeditavaks. Laari ärkamisaegsed tegelased ning nendest põlvkond-kaks varem tegutsenud ideoloogilise raamistiku loojad pole erilised suurkujud, üleelusuurused kangelased, vaid tavalised inimesed, kes ühiskonna vältimatu moderniseerumise käigus lihtsalt pikema kõrre tõmbasid või osutusid mingi päriliku omaduse tõttu kotis mitte püsivateks nõelteks.
Eesti 19. sajandi ajalugu ja haritumad eestlased selle sees ei ole Laari jutustuses religioosse raamiga hea ja kurja võitlus persooniti, veel vähem klassiti. Kahtlemata defineerisid nn välised olud, valgustuse ja vastuvalgustuse filosoofilised alused, saksa rahvusluse ja vene slavofiilia mõjud nende suurriikide käitumisele eestlaste (ja lätlaste) võimaluste piirid Vene tsaaririigi Balti kubermangudes. Aga isiklikumal tasandil oli tegu ikka vabade valikutega maailmavaates ja suhetes. Eestlaste pikk ärkamine ongi eeskätt suhtedraama, milles igal õhinal ja solvumisel oma põhjendus. Kui inimesed on näiteks tülis, ei tähenda see tingimata, et kõik on halvasti. Laari jutustusest koorubki kaudselt välja, et rahvuslik ühtsus on illusioon. Eestlased kultuurrahvana said sündida seetõttu, et 19. sajandi jooksul läksid kõigepealt omavahel tülli eestluse ideed arendanud sakslased ja seejärel nendega kaasa läinud esimesed eestlastest kirjaoskajad. Kohe järgnes ka eestlaste tüli sakslastega ja impeeriumi pigistuskruvide kinnikeeramise aegadel toodi loomulikult mängu kolmas rahvus – venelased –, kellega sai siis omakorda tülli minna vähemasti osa nii sakslastest kui ka eestlastest. Alguses ei mahtunud inimesed ära ühte ühingusse, siis samasse ajalehte ega samasse linna või kubermangugi. Eesti elu ei jäänud aga sellest edenemata.
„Eelärkamisaja tegelased ise olid seejuures pidevalt omavahel tülis. Kui Rosenplänter oli rahulik ning püüdis tülitsejaid lepitada, siis näiteks Masing oli vana tülinorija. Rahvuslikus liikumises polnud kedagi, kes oleks tema silmis armu leidnud.“ (lk 26). Kerime aega pool sajandit edasi ja kõik kordub.
Ometigi ei leia Laar – võib-olla ka oma pikaajalise kogemuse tõttu nüüdse Eesti poliitilises võistluses –, et vastuolud tingimata kahjulikud olid. Carl Robert Jakobsoni ja Jakob Hurda mõõduvõtmine saab näiteks sellise hinnangu: „Eri suundade konkurents ei kasvanud esialgu üle võitluseks liidrikoha eest rahvuslikus liikumises – see ei madaldunud isiklikuks konfliktiks. Selle asemel olid osapooled sunnitud oma õiguse ja tubliduse tõestamiseks kahekordse innuga tööd tegema. Tüli ja skandaal tekitas avalikkuses huvi ning tõi rahvusliku liikumise juurde uusi inimesi.“ (lk 153)
Tuleb kuidagi tuttav ja tänapäevane ette. Kes peab rahvusliku liikumise ideoloogilist konkurentsi ja maailmavaatelisi valikuid „rahvuslikule ühtsusele“ kahjulikuks, peaks automaatselt eitama ka tänapäevast poliitilist pluralismi, vaba mõttevahetust. Kes aga aktsepteerib tänases ühiskonnas seda, et üksikisikud ei pea oma vaadetest loobuma millegi suurema nimel, nagu rahvusühtsus ja „suur juht“ kogu tõega, peaksid hõlpsalt mõistma ka, et eriarvamused ärkamisajal olid normaalseks poliitiliseks võitluse osaks, mis aga toimus kõikvõimalike kummaliste nimede all, sest polnud neil ei põhiseadust ega parlamenti, erakonnaseaduse alusel tegutsevatest parteidest rääkimata.
Laari teine ja raskesti vaidlustatav tees on see, et rahvuslik ärkamine sai võimalikuks ainult tänu eestlaste linnastumisele. See ei vajagi pikemat lahti seletamist, loogiline ju, et edasiminek eeldab mõttevahetust ja seda eriti haritud inimeste vahel. Kui rahvuslikel äratajatel oleks olnud kasutada Facebook ja Twitter, võinuks kõik teisiti minna. Nemad, vaesed mehed, aga pidid Eesti asja ajamiseks vähemasti aeg-ajalt ninapidi kokku saama ja siis neid ka veriseks lööma. Kõik tähtsamad ärkamise keskused asusid linnades, kui Paistu-Tarvastu pururikaste talumeeste laager välja arvata. Aga siingi on oma paralleel tänapäevaga olemas. Ei saanud Tarvastu kirikualevist suurlinna hoolimata vahvate äratajate kontsentratsioonist, ei saa nüüd Paidestki, peetagu seal pealegi arvamusfestivali.
