Tekst: Piret Koosa, teadur
Fotod: Arp Karm
Siinses blogis on juba olnud juttu ERMi uue maja soome-ugri püsinäitusega kaasneva toiduteemalise haridusprogrammi ettevalmistamisest – https://blog.erm.ee/?p=7026. Soov tulevasel näitusel komi köök võimalikult elavalt külastajate ette tuua andis kuraatoritele põhjuse veeta päev komi hõrgutisi vaaritades. Selles juhendas ja abistas meid udmurditar Ljudmila Ruukel, kel on Soome-Ugri Toidukultuuri Seltsi eestvedajana vajalikud teadmised-oskused ja pikaajaline kogemus erinevate hõimurahvaste toitude valmistamisel. Meie tõeliselt soomeugrilikus köögitoimkonnas olid lisaks Ljudmilale Nikolai Kuznetsov, Svetlana Karm, Natalia Pyllu ja Piret Koosa, roogade pildile saamise eest kandsid hoolt Keijo Kraus ja Madis Lunkov.
Alustati tooraine ettevalmistamisega. Ümmargune, aga pole kuu, sabaga, aga pole hiir, küsisid vanad komid kavalalt. Vastuse leiab pildilt.
Ljudmila annab juhiseid, Svetlana kuulab tähelepanelikult.
Traditsiooniliselt valmistati pelmeene külmal ajal ja korraga suures koguses. Kui igapäevane toiduvaaritamine oli varasemalt naiste pärusmaa, siis pelmeeniteol osalesid ka pere meesliikmed.
Võiga kõlbab ka pehkinud puu süüa, ütleb komi kõnekäänd. Kruubitäidisega šangid maitsevad küll niisamagi hästi, aga ega võiga määrimine neidki kehvemaks tee.
Piret sätib putru taldrikusse, Svetlana hoiab kogenuma kolleegina asjade käigul silma peal.
Nikolai vaatas kultuurikandja pilguga valminud road üle ja hindas sobilikuks.
Kõik valminud road pildistati üles, et neid juba saabuval sügisel interaktiivsel kujul näitusesaalis serveerida.
Peakokk Ljudmila sai alles päeva lõpus mahti maha istuda, hinge tõmmata ja tehtut hinnata.
Komipärane peolaud täies hiilguses.
