Lauri Laanisto, ökoloog
Juba mõnda aega on mind väga leebel viisil vaevanud küsimus, millega õigupoolest ERMi teadlased tegelevad. Kõik teaduslikumad elemendid on justkui aja jooksul ju muuseumi küljest lahti haagitud ning välja veetud. Kuigi tegelemispotentsiaal on tänu rahva- ja rahvusteaduste paduinter- ja transdistsiplinaarsele olemusele laiematest laiem, pole ERMi teadustegevusest justkui eriti kuulda olnud (pean ikka eestikeelsetel teadusuudistel päevast päeva silma ja kõrva peal). Maa seest välja kaevatava põhjal ajaloo rekonstrueerimisega jändavad ju arheoloogid; väljasurevate keelte sõnaraamatuid koostavad rohkem keeleteadlased; sotsiaalteadlased uurivad kõike, mida Valgas elavad vene tädid telefoni teel suudavad juhuslikelt inimestelt välja pigistada; antropoloogia kipub meil ka pigem kehalise kui vaimlise fookusega olema. Jne.
Kas ERMile ongi siis jäänud üksnes tolmunud õllekappade pildistamine ja kindamustrite haldusjaotus? Ja välitööd, kus lastakse võõra linnainimese nägemisest üle erutunud mutikestel maad ja ilmad kokku rääkida? Diktofonilint ju enam ei piira materjali hulka… Ning need, kes eelistavad siseruumides töötada, ootavad, kuniks keegi vedru välja viskab (või tunneb, et minek on lähedal) ja oma kraami ERMile pärandab, et siis seda sorteerida ja üles märkida. Kas need allesjäänud tegevused aga ikkagi on teadureid nõudvad protsessid? Ja kuigi ERMi kodulehel on see kõik väga elegantselt kokku võetud, et „Muuseumi teadustegevuse eesmärk on suuresti olnud muuseumis säilitatava ainese mõtestamine ja tõlgendamine…“, on sedasorti küsimused, eriti krokodillideks treenitud ametnikega mehitatud ministeeriumites kiired esile kerkima. Ja küllap ka neil, kelle igapäevaelu sõltub nendesamade krokodillide mõtlemismallidest.
Õigupoolest on see utreeritult pessimistlik kõrvaltvaade muuseumi tegevusele peaaegu et põhjendamatult mitmekesine, sest ERM pole üldsuse silmis enam ammu midagi enamat kui taristu(projekt). Näib, et juba aastaid pole keegi nokkinud ta kallal nii, nagu seda tehti näiteks veel kümme aastat tagasi: et majatäied maani seelikutega märsilohistajaid tolmunud õllekappade kallal nokitsemas, ise puha täiskarsklased ja muul viisil rikkumata.
Betoon Tartus
ERMist on nüüdseks saanud betoon. Tõsi, mõnes mõttes väga paljulubav betoon. Aastaraamatu eessõnagi algab tõdemusega, et „2014. aasta möödus Eesti Rahva Muuseumis uue hoone valmimise tähe all.“ (lk 9). Pole siis küllap ka juhuslik, et aastaraamatu läbivaks kujunduselemendiks on betoonist kohvrid. Õigupoolest tundub see suisa ainuvõimaliku kaanekujundusena.
Kuigi, kui see maja viimaks valmis saab, siis see, mis seal toimuma hakkab, avalikkust väga ei koti. Vähemalt sisulise poole pealt. Kotivad küttearved, „kasuliku pinna“ osakaal (seda küll kusagil ajaleheartiklis ei täpsustata, kas ülejäänud pind on kahjulik või üksnes mittekasulik), logistika ja muu säärane. Kuid see paljulubavus on paljuski nimelt betoonis eneses – kui maja saab piisavalt suur, küll siis turistid tulevad ja toovad piletiraha. Näidatagu seal siis mida iganes. Kasvõi neidsamu õllekappu. Kui turistid tulevad, siis lisaks muuseumikülastamisele sõidavad nad meie lennukite ja bussidega, magavad meie hotellides (võib-olla meie inimestegagi!) ja söövad meie tehtud sööke. Nõndaviisi – vastuoksselt kõigile tuttavale muinasjutule – kujunevatki meite õnn…
Iseenesest on ERM väga kujukas näide sellest, kuidas Eesti teadus ei leia kõikides nendes viimaste aastakümnete muutuste tuultes sageli tuge mujalt kui käegakatsutavast infrastruktuurist. Panustamine uuele majale või muudele taristulistele vahenditele näib olevat pea ainus võimalus veenda riiki pikemaajalise sihttoetuse andmiseks. Mis aga omakorda tekitab olukorra, kus betoon (või seal vahel paiknev aparatuur) ise ongi sageli see, mis uurimistööd suunab või vähemalt kallutab. ERMi puhul see lihtsalt ilmneb selgesti ja sirgjooneliselt, kuna muuseumi üheks oluliseks tegevuseks on ka eksponeerimine, aga kui lähemalt vaadata, kipuvad analoogsed tendentsid avalduma ka teistes teadusasutustes. Kõik otsivad, ja viimastel aastatel juba küllaltki meeleheitlikult, tugipunkti, millest lähtuvalt tulevikku astuda.
Nojah, igatahes, jälgimata ETISest ERMiga seotud grante ja teaduspublikatsioone ning tundmata muuseumis töötavaid teadlasi ja nende tegevust, võtsingi muuseumi värske aastaraamatu läbitöötamist otsekui ekspeditsiooni (teadus)maailma, mille kohta viimased teated pärinevad üsna ammusest ajast. Kas see (teadus)maailm veel püsib? Ja kui, siis millisena: mida uuritakse ja kuidas? Milliste distsipliinidega lõimutakse, kuhupoole kalduvad publikatsioonid ja kes üldse neid kirjutavad?
Betoon Kansases
Paratamatult on taoliste küsimuste püstitamise eelduseks see, et ERMi aastaraamat esindab muuseumi teaduslikku tegevust või siis vähemalt teeb sellest ülevaate. Tundub, et mõlemad tingimused on vähemalt mingil määral täidetud, kuna põhiosa raamatust, 120 lehekülge kokku 186st moodustavad nimelt teadusartiklid, lisaks sellele leiab raamatu lõpust kokkuvõtte muuseumi 2014. aasta teadustegevusest. Samas – vaevalt, et need viis raamatusse jõudnud artiklit on ERMi teadusloome koorekiht. Küllap rihivad ERMi teadlasedki ikka siisikesi, isegi kui vastutahtsi. Tõenäoliselt tuli toimetajatel pigem kõvasti pealekäimistööd teha, et needki tekstid kätte saaks. Olgugi et eessõnas kirjeldatakse neid siiski kui „valikut uuematest teadusartiklitest ja uurimustest“ (lk 10). Ning kuigi aasta teadustöö kokkuvõttes (lk 139) on öeldud, et „ERMi teaduritelt ilmus 2014. aastal 21 teadusartiklit“, siis nimekirja neist artiklitest ma raamatust paraku leida ei suutnud. Ka ERMi kodulehel pole teadurite publikatsioonide loendit viimase viie aasta jooksul uuendatud (ja ETIS2 ei võimalda kahjuks vähemalt esialgu ka sedasorti otsinguid teha). Taolise ülevaate puudumine adekvaatsel kujul on vast ka kõnealuse aastaraamatu suurim miinus.
Niisiis tuli loota, et saan mingigi ülevaate ERMi teadustegevusest neist viiest aastaraamatus avaldatud artiklist. Olid need ju küllaltki põhjalikud tekstid – keskeltläbi veerandsada lehekülge artikli kohta, kusjuures tekst oli küljendatud küllaltki tihedaks ning pildid ja joonised neid ei domineerinud. Pealtnäha kandsid artiklid kõiki ootuspäraseid traditsioonilise (või konservatiivse) humanitaarse teadustegevuse märke – autoreid üks või kaks, ei mingeid kobarpublikatsioone; ja kõigis artiklites on tsiteeritud kogutud pärimust.
Seega, vähemalt metoodilises mõttes uurivad ERMlased asju ikka nii, nagu tavaks on. Tõsi, ega väga palju neid ERMlasi autorite seas polegi. Viiel artiklil on kokku seitse autorit, kellest vaid kaks on ERMis teadlased – Pille Runnel ja Terje Anepaio –, ülejäänud vähemalt formaalselt muuseumiga seotud pole. Kui veel formaalsetest proportsioonidest rääkida, siis uurimisobjektide ja uurijate soolised suhted on pea laitmatult pöördvõrdelised – ühe erandiga on kõikide artiklite autoriks naised, ent enamikus uuritakse mehi ja nende tegemisi (ühes artiklis on mehed ja naised läbisegi ning ühes keskendutakse soost numbrit tegemata lastele).
Betoon New Jerseys
Raamatu sissejuhatavas eessõnas konstrueeritakse – kusjuures taas kord tegelikult betoonist lähtudes („Muuseumi visuaalse identiteedi uuendamine võeti ette ERMi uude hoonesse asumise ettevalmistustöö osana“, lk 9) – tähendus ERMi uuele logole ja seeläbi tervele ERMile enesele: „Eesti Rahva Muuseumi uus nägu on inimese nägu“ (lk 9). Siin näikse tekkivat pisuke nihestus muuseumi teadustegevuse fookusega, mis sedastab, kui nüüd uuesti eespool tsiteeritud korrata: „Muuseumi teadustegevuse eesmärk on suuresti olnud muuseumis säilitatava ainese mõtestamine ja tõlgendamine.“ Aastaraamatus sisalduvad teadusartiklid kalduvad pigem inimese kui mateeria poole, kattes väga erinevaid ja väga erinevais paigus toimlevaid ühiskondlikke gruppe alates Siberi jahimeestest kuni Austraalias seiklevate noorteni. Kordagi polnud õllekappadest juttu!
Kuna ma ise ei uuri igapäevaselt inimest, vaid loodust, ja enamasti isegi mitte inimese vahetus ümbruskonnas, vaid veidi eemal, kus meie liigi mõju veel määravalt ei avaldu, siis on selge, et kõige enam pakkus mulle huvi esimene artikkel, mille autoriteks Vladimir Lipin (ainus välismaalasest autor) ja Art Leete ning mis analüüsis komi küttide jutte. See oli väga huvitav, läbimõeldult struktureeritud ja hästi kirjutatud lugemine. Lisaks kirjeldavale aspektile oli artiklis ka tugev teoreetiline pool. Minusuguse loodusteadlase jaoks äärmiselt meelepäraselt testiti väga konkreetses raamistikus üht konkreetset ideed – kahtluse esteetika kontseptsiooni (lk 19). Rääkimata siis sellest, et artiklis käsitletud teemad kaldusid enamasti looduse valdkonda, ja inimesed, kes neis Komimaa põlismetsades ringi liikusid, jäid nii oma tähenduse kui tähtsuse poolest pigem anonüümsena selle terviku varju.
Täiesti vastassuunaline Lipini ja Leete artiklile oli Kõresaare ja Anepaio käsitlus üksikindiviidide olulisusest repressioonide süsteemsel mäletamisel. Fookus ühel konkreetsel inimesel ja tema konkreetsetel tegemistel ning sellel, kuidas ta ise neid tegemisi mäletab. Ja kuigi artikli kese tundus olevat kenasti paigas, siis valgus selle sisu veidi liialt laiali – küll oli meediauuring, ajalooline ülevaade, intervjuud, riiklikud ja vabakondlikud arengud.
Repressioonide mäletamist piieldi iga võimaliku külje pealt, kuid terviku tunnet ei kippunud tekkima. Ma ise pole küll repressioonide temaatikaga väga süsteemselt kursis, ent kuna olen viimase kolme aasta jooksul pea iga nädal ühe Eesti nimekaima poliitvangiga (kelle personaalküsimuse pärast on USA president NSVLi peasekretärile kirju saatnud ja kes on ka ise Reaganiga tänu oma staatusele kohtunud) koos raamatuid toimetanud, siis olen aja jooksul paratamatult „kogunud pärimust“ endiste poliitvangide ja muude repressiooniohvrite praeguse tegevuse kohta. Väga lühidalt öeldes on Kõresaare ja Anepaio artikli ja minu enda kuuldu vahel kardinaalsed erinevused. Nüüdseks valdavalt pensioneerunud ohvrite kogukond näib olevat jagunenud tülidest ja vastuoludest fragmenteerunud kildkondadeks, kel omavahelised suhted kas puuduvad sootuks või käivad lahmivate vihakõnede tasandil. Vahest seetõttu ei tekkinudki selle artikli lugemisel terviku tunnet. Ent vähemalt oli seal ühtteist huvitavat, lausa kurioossetki mällu noppimiseks – kasvõi need asjaolud, kuidas kujunesid välja asjasse puutuvad mälestusmärgid. Küll leiti neid organisatsiooni juhi lapsepõlvemälestustest, küll Paide raudteejaama tagant nõgeste seest (lk 69 jm).
Betoon Teravmägedel
Kaks artiklit, Koppeli ja Telve omad, põhinevad nende vast kaitstud magistritöödel ja on erinevalt eespool mainitutest üsna „rohelised“ tekstid. Mõlema puhul on uuritud välismaal elavaid ja töötavaid pigem noori eestlasi. Sestap on kogutud pärimus küllalt triviaalse loomuga, à la: „See backpacker´i maailm ka alguses mulle väga meeldis. Sai inimestega tutvuda ja kõigil on ikkagi oma lugu rääkida, kuidas nad sinna on saanud ja…“ (lk 45). Või: „Eks ongi lihtsalt selline hea tunne, et ma ei pea nii palju muretsema. Saan rahulikumalt võtta, sest ei ole nii, et pean kogu aeg raha lugema ja eks saab väljas käia ja mingitel üritustel käia“ (lk 96). Neid artikleid lugedes ei saanud ma mingit uut informatsiooni – autorid kirjeldasid seljakoti- ja pendelrändamisega seotud reaalsust pea täpselt nii, nagu see mu teadmistes ja ettekujutuses oli. Kuid see ei tähenda sugugi, et neil töödel väärtust poleks. Erinevalt ehk Lipini ja Leete artiklist, mis kannab üsna ajatut väärtust, panustades eelkõige teaduse igipidevasse arengusse, ent olles samaaegselt ka vähemalt mingil moel ajastuomane mäludokument, kalduvad Koppeli ja Telve tööd kahtlemata eelkõige just viimasesse kategooriasse. Arvestades, kui erinevate eeskujude, trendide, unistuste ja perspektiivide maailmas ma ise üles kasvasin (s 1978) võrreldes näiteks minust kümme aastat nooremate inimestega, siis on sellekohane reaalsuse objektiivne kirjeldamine kindlasti tegemist väärt.
Viimase artiklina on aastaraamatus Pille Runneli ülevaade ühe ERMi näituse tegemisest. Kuna vähemalt minu hinnangul ei ole tegemist teadusartikliga – seda ilmestab kujukalt artikli kokkuvõttes üle korratud uurimisküsimus: „Kas laste ja noorte kaasamine näituse produktsioonietapis õnnestus või võib seda pigem pidada ühekordseks produktsioonieksperimendiks?“ –, siis ei oska ma vähemalt käesolevast arvustusraamistikust lähtuvalt midagi ka selle kohta kosta.
Igatahes näib, et see teadusmaailm veel püsib ja küllalt sellisena, nagu ma ette kujutasin. Kuigi uurimise all on praegu ühiskonnas väga laia kandepinda omavad, ent lähiajaloo kontekstis küllaltki värsked teemad, nagu massiline välismaal tööl käimine või vabakondlikud liikumised, lähenetakse meile jätkuvalt traditsioonilisi meetodeid kasutades. Eriti nüüdsel digiajastul akumuleerub iga kogutav pärimus infopilveks, millest on spetsiifilisi päringuid järjest lihtsam teha, ja nii saab ka edasistes uuringutes algmaterjali üha laiemalt haarata, selle abil ajastu- või kohakeskset konteksti kõrvutuseks luua jms. Sestap on kindlasti hea see, et tehakse ka uurimustöid, mis tegemise hetkel ei tundu ehk teab mis teadusväärtust kandvat – see kõik võib ilmneda kunagi hiljem, võib-olla väga ootamatus kontekstis.
Ja veelgi toredam on, et tehakse siiski ka teadust, mis kõnetab kohe ja mõjusalt ning jääb küllap kauaks sellisena püsima. Omaenda isiklikust perspektiivist loodaksin, et kuigi ERMi uus nägu on väga inimese keskne, siis uuritaks siiski inimese üha muutuvaid või juba pöördeliselt muutunud suhteid ka muu loodusega, nii elutu kui ka elusaga, mitte üksnes inimeste omavahelisi interaktsioone.
http://www.erm.ee/et/pood/valjaanded/ermi-aastaraamat/eesti-rahva-muuseumi-aastaraamat-58
