Tekst: Kristel Rattus, Agnes Aljas
Fotod: Moesgaardi muuseum, blogile sättinud Anu Ansu

Augusti lõpus külastas peamiselt ERMi teaduritest ja kuraatoritest koosnev 15-liikmeline grupp Marje Õunapuu päranduse ja Eesti Kultuurkapitali toel Taani muuseume[1].
Tunne, et oleme jõudnud muuseumi, kust enam lahkuda ei tahaks, valdas meid siis, kui olime jõudnud Moesgaardi. Kodulehekülg määratleb Moesgaardi kui etnoloogia- ja arheoloogiamuuseumi, ent tegelikult on arheoloogia osa etnoloogia omast siiski ligi viis korda suurem. Ja ka atraktiivsem.

MAJA VÄLJAST…
Moesgaardi muuseum (MoMu) ei ole tegelikult uus, vaid 1970. aastal asutatud suur vabaõhumuuseum. Uus on selle 2014. aasta oktoobris uksed avanud hoone. Võimas kompleks asub Aarhusi ülikoolilinnast kümmekonna kilomeetri kaugusel mereäärsel alal, millel suurust on üle 100 hektari. Muuseum näib mäkke uuristatud monumendina, mida ümbritseb rohetav muru, mis katab ka katust. Hoone kõrgem osa jätkab justkui mäenõlva tõusu. Hoone autoriks on Taani arhitektuuribüroo Henning Larsen Architects.

… JA SEEST
Ekspositsioon jaguneb kolme korruse vahel: kõige kõrgemal on etnoloogiaosa, keskmisel ehk sissepääsukorrusel ajutiste näituste ruumid (muidugi ei puudu ka pood, restoran, auditooriumid) ning kõige all arheoloogianäitused.

Korruseid ühendab massiivne trepp, mida Moesgaardi kolleegid nimetavad evolutsioonitrepiks. Alla arheoloogianäitustele viivatel trepiastmetel võib näha rekonstruktsioone maailma eri paigus leitud hominiididest, alustades Australopithecus Lucyst ja lõpetades kromanjooni inimesega. Etnoloogianäituse jalamil asub aga kolme eri ajastust ja kultuurist pärit inimest kujutav skulptuurigrupp. Seal on Austraalia aborigeen, kes teab kõike unenägude maailmast; tšuktšitar, kes usub ümbersündi, ja läänelik kosmoloog Stephen Hawking. See kolmik sümboliseerib kultuuriliste perspektiivide muutumist.

NÄITUSED
Omavahelises vestluses kinnitasid Moesgaardi kolleegid, et näituste sisu ja käsitlusviiside üle otsustamisel jäeti neile üsna vabad käed. Etnoloogid otsustasid näituse üles ehitada temaatiliselt, mitte tavapärase ülevaatenäitusena. Näitus on nii-öelda poolpüsiva iseloomuga – see jääb küll mitmeks aastaks lahti, ent uueneb samas perioodiliselt. Selle lähenemisviisi pluss on võimalus rohkem keskenduda ja süveneda ning vältida vajadust korraga kõik kogud välja panna.

Näituse teemade valiku aluseks on oodatav külastajate huvi, esemete olemasolu kogudes ja nende mõttekus kultuuris ning, last but not least, valdkond, mida on Aarhusi ülikoolis hiljuti uuritud. Kuna Moesgaardi muuseum töötab tihedalt koos Aarhusi ülikooliga ja mitmed kuraatorid on samas selle õppejõud, siis kajastub see ka ekspositsioonis.
Arheoloogid otsustasid püsivama, ent ka investeeringuterohkema formaadi kasuks. See näituseosa on mastaapsem, kuid see-eest pikemaajalise iseloomuga.

Tegijate sooviks oli, et külastaja näitusekogemus oleks võimalikult vahetu ja intiimne; et ta suudaks minevikuinimestega samastuda. Sooviti, et külastaja kohtuks näost näkku ka valdkonna uurijatega. Ja mis kõige olulisem – et näitus oleks atraktiivne nii noorele, keskmisele kui ka vanemale põlvkonnale. Seega on näitus esmajoones meeleline kogemus ja alles seejärel info saamise koht. Lisaks kuraatoritele, arhitektidele jt osales ruumi loomises ka kaks stsenograafi.

Oma koht on ka ajutistel näitustel, mis taotlevad kiiret publikumenu. Meie külaskäigu ajal oli lahti näitus Hiina keisri terrakotasõdalastest. See on mõnda aega mitmel pool Euroopas ringelnud, viimati näiteks põhjanaabrite juures Tamperes Vapriikkis. Moesgaardis oli see saanud aga täiesti ainulaadse kuue. Hiinast laenatud esemetele, mis pärinevad esimese Qini keisri Shi Huangdidi mausoleumist, on lisatud oma kuraatorite loodud lugu keisrist kui inimesest ning tema maailmast.

MUSEOGRAAFIA
Kujunduslik ühtlustamistaotlus ei näi olevat Moesgaardi kolleege kammitsenud. Näituseruumid on dramaatilised ja külluslikud, kõik on erinevad ja üllatusi täis. Leidub mitut tüüpi eksponaate ja eriefekte ning võimsaid graafilisi taustu. On ka arhitektuurseid efekte, näiteks on rauaaja soolaipadest jutustavas ruumis põrand pehme nagu soo. Efekte tekitavad helid ja valguski (või sagedamini pimedus) ning liikuv pilt on nii filmi kui ka animatsioonina. On ruum, mida kogetakse kinnisilmi, ainult katsudes. On mängufilme, arhiivikaadreid… Sageli taotletud refleksiivsus on Moesgaardis saavutatud nii-öelda rääkivate peade abil – teemakäsitlustes on oma koht videotel, kus uurijad jutustavad ise ekraanil, mida ja kuidas nad täpselt uurinud on. Animatsioonide puhul on muretult kasutatud mitmeid kunstnikukäekirju. Originaalesemed on läbisegi mulaažidega… Huvitaval kombel ei häiri see eklektika sugugi, vaid mõjub läbimõeldud tervikuna. Ja on põnev!
Moesgaardi kolleegide sõnul on nad paljud ekspositsioonitehnoloogiad ise välja arendanud, ent pidanud kümne kuu jooksul ikka ja jälle tõdema, et tehnika ei tööta. Paljud tehnoloogiad on lahtioleku aja jooksul siiski töökorda saadud, aga kõik vead pole ikkagi siiani veel kõrvaldatud.

MIKS ME SEALT LAHKUDA EI TAHTNUD
Kõige enam võluski meid näituste atraktiivsuse, efektse teostuse ja teadusliku osa osav läbipõimitus. Nagu öeldud, on mitmed muuseumitöötajad ülikooli õppejõud ning kuna Taaniski hinnatakse teadusvaldkonna rahastamisotsuseid tehes kõrgelt uurimisprojektide praktilist väljundit, on koostöö muuseumiga kasulik ka ülikooli jaoks.
Kindlasti ei kõneta arheoloogia ja etnoloogia kõiki, kuid Moesgaardi külastajaid vaadates näeb seal igast soost ja vanuses inimesi. Ja neid on tõesti palju. Moesgaardi töötajad tunnistasid, et ehkki nad eeldasid külastajanumbrite suurenemist uues majas, poleks nad siiski kunagi osanud oodata säärast tungi. Kümne kuu jooksul on muuseumi külastanud 430 000 inimest. Parimatel päevadel on pileti ostnud lausa 3000–5000 külastajat. Enamasti ilma ette registreerimata tulla ei saagi. Terrakotasõdalaste näitus on aidanud niigi kõrget muuseumi külastatavust kahekordistada ja tuua muuseumi külastajaid ka väljaspool Taanit.

MIDA VÕIKS VEEL KÜSIDA
Muuseumi inimest huvitab kõige enam ikka see, kuidas näitus töötab. Mis külastajatele meeldib ja mis mitte? Mis nende jaoks päriselt kasulik on: kas muuseumitunnid koolilastele või leiab keegi siit uue huvitava hobi või vahetab pärast muuseumikülastust elukutset? Kas püsikülastajaskond on kasvanud? Kümne kuu järel on ehk liialt vara vastuseid oodata, aga Moesgaardi muuseum on alustanud juba uut uurimisprojekti, et sellistele küsimustele vastata, muidugi koostöös Aarhusi ülikooliga.

[1] Kopenhagenis külastasime ka varasemaid koostööpartnereid Worker’s museumi ja Nationalmuseet’i, peagi uude majja kolivat Copenhagen City Museumi ning Design Museum Danmark’i. Helsingoris käisime vaatamas uhiuut Maritime Museum of Denmarki, teada-tuntud muuseumiuuendajat Louisiana Museum of Modern Arti’. Aarhusis mahtus meie kavasse lisaks Moesgaardile ka Kvindemuseet ja Den Gamle By.