Taavi Tatsi, teadur

Maikuus toimus Taani Kuningriigis Roskildes rahvusvaheline teaduskonverents „The Transformative Museum“. Ühena mitmest inspireerivast plenaarettekandest tahaksin jagada Leicesteri Ülikooli teadlase Ross Parry „Alguse lõpp: muuseum ja digitaalmeedia muutumine loomulikuks“ (see ja ülejäänud plenaarettekanded on ingliskeelsete videoloengutena vaadatavad http://www.dreamconference.dk/?page_id=1385).

Muuseumi temaatika ümber koondunud konverentsil esitletud uurimistulemustest ja -projektidest võis tegelikult järeldada – ning seda kinnitas ka Parry –, et on toimunud teatav paradigmaatiline nihe nii akadeemilisel, praktilis-museoloogilisel kui ka ühiskondlikul tasandil. Selles nihkes on olulist rolli mänginud digitehnoloogia ja uus meedia. Parry, kelle kõneoskus on kahtlemata võrreldav Tony Blairi omaga, oskas skematiseerida digitaliseerumise üldisi trende muuseumide kontekstis. Ta rõhutas, et „digi“ ja „mitte-digi“ ei ole enam midagi nii eraldiseisvat, et neid uurimistöös või igapäevases muuseumitöös eraldi hoida ja käsitleda. Meie maailmas on varem nii uudse ja teistsugusena ilmnenud „digitaalne“ üha enam loomulikus (naturalised), üleüldises (ambient) ja rikastavas (augmented) rollis.

Parry juhtis muuseumi ja digitehnoloogia vahekorra ajalugu skematiseerides tähelepanu teatavatele etappidele:

1950-60ndaid iseloomustas tema sõnul see, et avalikes muuseumiruumides mingit digitehnoloogiat polnud ning igasugune automatiseeritus ja arvutusvõimsus tegutses muuseumidest eraldi. Näiteks Smithsoniani muuseumi toodi arvuti töövahendiks 1960ndatel, katalogiseerimiseks ja indekseerimiseks. Samal ajal Tartus ERMi kogutud taluhoonete andmeid töödelnud Ural-4 asus ülikooli juures. Tasapisi sai digitehnoloogia oma „eraldi ja erilise“, kuid siiski perifeerse koha muuseumis (1970ndad), töötadeski enamjaolt andmebaaside hüvanguks. Kuraatori tavapäraste kommunikatsioonivahendite hulka see ei kuulunud. Riistvara oli tollal ka kohmakas ja suur, sugugi mitte muuseumisaali esteetikaga haakuv.

1980ndatest kuni 1990ndateni iseloomustab Parry muuseumi ja digitehnoloogia suhet kui „kioski-ajastut“, mil arvutid ja igasugu tehnoloogilised lahendused jõudsid küll juba näitusesaali, kuid olid ülejäänud kommunikatsioonikeskkonnale otsekui lisanduseks ja tihti n-ö oma nurka surutud. 1990ndail hakkab muuseumikommunikatsiooni mõjutama veeb ja selle kasutajaskonna levik. Enamjaolt tähendas see muuseumi jaoks uut kasulikku kanalit, mille kaudu end tutvustada ja näiteks kogusid kättesaadavaks teha, kuid eraldusjoon digitaalse ja mittedigitaalse vahel oli endiselt väga selgesti tajutav.

Sajandivahetuse paiku, kui info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate „mull“ hakkas silmnähtavalt laienema, muutus digitehnoloogia mitmetes muuseumides arvestatavaks kuraatori töövahendiks eseme, teksti, (graafilise) disaini jm kõrval. Oma rolli mängis kahtlemata see, et tehnoloogiavidinad olid igapäevaselt tuttavlikumad ning nägid juba piisavalt kenad välja, et neid näitusekonteksti intergreerida. Seda „intergeerumise“ ajastut iseloomustas ka asjaolu, et muuseum mitte ainult ei saatnud läbi veebi oma infot „väljapoole“, vaid ka veebikasutajad „tungisid“ uusi kommunikatsioonitehnoloogiaid kasutades muuseumi.

Tänast olukorda iseloomustas Parry juba kui „läbipõimunut“ (embedded). Näituse funktsionaalseks, loomuomaseks ja loominguliseks osaks on nüüd ka IKT ja uus meedia. Nii nagu esemesildid ja vitriinid, mis omal ajal uudsena mõjusid, on kaasajal täiesti iseenesestmõistetavad.

Veebi ja näitusesaali reaalsused kipuvad üha enam põimuma. Nii kuraatori kui külastaja seisukohalt pole just väga ebatavaline, et muuseumis ollakse korraga nii online kui füüsilises näitusesaalis. Interaktsioonid on juba nii sujuvalt kujundatud, et meil on kerge unustada, et tegemist on millegi arvutipõhisega. „Tavaliste“ esemete sisse saab peita erinevaid sensoreid, mis interaktsiooni ohjavad. Parry tõi näiteks ühe meremuuseumi, kus külastajat ja arvutit (ekraanil kuvatavat) vahendas enam mitte arvutihiir, vaid vints! Üks enim eeskujuks toodud näiteid on kahtlemata Churchilli muuseum Londonis oma 8 meetri pikkuse interaktiivse lauaga. Churchilli arhiiv on kergesti kasutatav tänu digitehnoloogiale ja säilitab klassikalise kaustapõhise arhiivi funktsioonid.

Parry väidab, et „tehnoloogia“ või „digitaalne“ pole enam kuidagi eriline või eristuv, mis kuidagi võistleks mitte-digitaalsega (näiteks esemega) tähelepanu eest. Küsimus pole niivõrd valikutes, kas „digi või mitte?“, vaid kuivõrd põimunud, millises vahekorras ja tasakaalus. Loomuomaseks saanud digitehnoloogia on lähemal vaatlusel osa muuseumist kõigil olulistel tasanditel:

• Organisatsiooni tasandil on multimodaalne tehnoloogia osa missioonist ja visioonist, osaks tööprotsessist ja töötajate oskustepagasist.
• Kommunikatsiooni tasandil üha intuitiivsem ja märkamatum, millele lisanduvad mobiilsus ja rikastatus.
• Osaluse tasandil on digitehnoloogia olnud muuseumi jaoks määrava tähtsusega, kuna võimaldab kommunikatsioonikanalit igapäeva(ellu): muuseum on seeläbi vastavalt kuraatori või külastaja soovile temaga kaasas.
• Metodoloogia tasandil on uurija jaoks oluline taibata, et pelgalt digitehnoloogia „adopteerimise“ diskursus pole enam asjakohane. Seni oleme harjunud eelkõige esitama küsimusi suunal, et milliseid uusi võimalusi tehnoloogia pakub ning Parry hinnangul oleme liiga kauaks säherduse mõtteloogika küüsi jäänud. Kui eeldame, et „digi“ on hetkeseisuga kaasasündinud ja loomuomane, saame püstitada küsimusi lähtuvalt avaramast loogikast, mis ei eelda vaikimisi uudsust või digimuutust ega analüüsiks mingeid „digispetsiifilisi“ teooriad. Uurijate tulemused saavad seeläbi tähendusrikkaks ka neile, kes peavad oma valdkonda „mittedigitaalseks“.

Tegemist on niisiis digitaalse pärandi alguse lõpuga!

„Muuseum näitab keelt“ näituse kohta kuulsin kord ühe teadlase suust hinnangut, justkui poleks saalis eksponeeritu piisavalt muuseumlik, kuna „see kõik võiks samahästi olla internetis“. Terane tähelepanek, aga jäi lõpuni arendamata. Püüan siinkohal seda omal moel teha. Kui vaadata ERMis külastajatele avatud pindade tervikut, siis mõjus keelenäitus ehk tõepoolest hiiglasuure „digikioskina“. Selle postituse sõnumiks ei ole see, et nii ongi õige ning kõik muuseumid peaksid olema suured digikioskid. Niiviisi oleksime jätkuvalt „digi“ ja „mitte-digi“ eristava mõtteviisi küüsis ja eelistaksime üht pimesi teisele. Teisalt pole sugugi välistatud, et teatavat laadi sisu esitatakse ja luuakse muuseumikeskkonnas peamiselt digitaalsete vahenditega. Kuidas lükata ümber väidet, et iga (originaal)ese, kui ta on vaadeldav (vitriinis või muu piirdega eraldatud alal), pole tänapäeva maailmas enam privilegeeritud kui „kõige vahetumalt kogetav“. Ka läbi teistsuguse, muuseumis omal ajal rutiinseks saanud meediumi domineerib „virtuaalsus“, hoolimata sellest, et me näeme „analoogeset“ läbi „analoogmeediumide“.

Eeldades nagu Parry, et meil tuleks hinnata muuseumi funktsioneerimist täna teistelt alustelt kui „digi“ ja „mitte-digi“, siis andis keelenäitusel endast väga kõva häälega märku meie muutunud argipäev, millega digitaalne on üha tihedamalt läbi põimumas, meeldigu see meile või mitte. Ühel heal päeval, kui ERM endale oma maja ja uuendatud sisu saab, on seal kogetav usutavasti täpselt sama loomulikult digitaalsest läbi põimunud nagu meie elu.