Gerd Raassalu, audiovisuaalse kogu arhivaar
8. veebruaril 2011 demonteeris Elioni tehnik Kaido Erik Tartus Raekoja platsil asuva stomatoloogiakliiniku seinalt Eesti ühe viimase taksofoni[1]. Telefoniputkade aeg oli läbi saanud. Kui veel sajandivahetusel oli Eestis u 3600 taksofoni – Tallinna kesklinnas pidi ühest telefonikabiinist nägema järgmist[2], siis järgneva kümne aasta jooksul hävitas pealetungiv mobiilside taksofonid täielikult. Eesti oli ka maailmas üks esimesi riike, kus taksofonide töö lõpetati[3]. Eesti ühiskonna ühe kommunikatsioonivahendi lõppu olid jäädvustamas Eesti Rahva Muuseumi töötajad Ehti Järv, Maido Selgmäe ja Arp Karm. Ka aparaati ennast hoitakse sellest päevast ERMis.
Kas taksofonidega koos kadus ka midagi vääramatult linnapilti kuuluvat? Londoni üks sümboleid – punane telefoniputka, mis ilmus sealsesse tänavapilti 1920. aastate keskel[4], ilmestab seda õnneks veel siiani. Kuivõrd iseloomulikud olid taksofonid meie linnaruumis? Nõukogude ja nostalgia sümbolitena on kunagised tihti katkiste ruutude ja rippuvate ustega täistuisanud telefoniputkad kindlasti omal kohal.
Sümboli staatuses on telefoniputka ka filmikunstis. Vaesemad oleks selleta nt Hitchcocki Linnud, keeruline olnuks üles ehitada Visa hing 3 tegevus ja hoopis sündimata jäänuks Telefoniputka Colin Farrelliga peaosas.
Kunagi enam ei saa ühtegi Eesti linna kolida Potsataja…
[1] Tartu Postimees 2011, 10. veebruar
[2] Urmas Vahe 2010 – Mobiilid panid taksofonid nahka. – Õhtuleht, 27. november
[3] Tartu Postimees 2011, 10. veebruar
[4] http://et.wikipedia.org/wiki/Punane_telefoniputka
