Tekst: Aivi Ross, muuseumianalüütik

Fotod: Gabriela Liivamägi

Läksin esietendusele suurte lootustega, kuna olin käsikirja piilunud. Ja tõesti, see oli etendus, kus ei tehtud tühja nalja ning räägiti ka tõsistest asjadest. Mul on hea meel, et selle loo sihtrühmaks ei olnud valitud väikest maksujõulist seltskonda, kel on aega ja tahtmist mööda suveetendusi rallides oma elule pisut vürtsi lisada ja siis pärast terrassidel ja palkonitel asjast „small-talk“-i välja kruttida. Jah, mul on hea meel, et selle loo sihtrühmaks on just need inimesed, kes teadlikult või eneselegi teadmata kuuluvad meie rahvuskehandisse, moodustavad selle. Mul on hea meel Ivar Põllu üle, kes „tabas naelapea pihta.“ Mul on heameel kultuuriministri ja teiste muuseumi- ja teatrikultuuri edendavate ametnike ja parlamendiliikmete üle, aga ka ülikooli uue rektori üle, kes taipasid esietendusele tulla, et „Tartu purakast“ osa saada.

Mul on heameel ka selle võimaluse üle, mis augustiöödesse veel jäänud on: kujutlen neljasada tuhandet Tartus ja saja kilomeetri raadiuses elavat inimest, kes tõenäoliselt kõik tahaks seda etendust näha. Nüüd on tõepoolest mõtet tulla ja ohverdada üks põhjamaine suveõhtu Raadi väljade betoonist „kividele“, kus meeletult õitseva umbrohu vahel magavad nõukogude kaponiiridesse kuhjununa mälestused sellest, kes me oleme.

Ma ei tea, kuidas käituvad kõigil järgnevatel etendustel taevased väed, kuid esietendust nad soosisid: meie saabudes terendas taevas vikerkaar, mis hiljem, õhtuhämaruses rullus suureks roosaks sameteesriideks just selle kaponiiri kohal, kus me oma läbi pisarate naeru naersime. Oli see nüüd Navitrolla või Nerva, kellele oli antud kujundada esietenduse taevalaotus, või keegi Kursi koolkonnast, Ilmar või Albert või Peeter… või hoopis…?

Igatahes oli looja käsi maalinud roosale sametile säravsinised rõõmsad, pärlmuterjalt helkivad ööpilvesagarad, justkui meie vaimseid väärtusi transportivad väikesed nunnud elektriautod. Ja kõik eesti ritsikad olid kogunenud saatma lautot, akordioni, tšellot, trombooni ja löökpille oma miljonilise viiuldajate armeega. Ning meeste laulud olid tulvil uhkust selle üle, mida kõike nad teha ning aretada oskavad. Neist lauludest, kus isegi kukel on muna, hakkan kindlasti juba septembris puudust tundma. Ja muidugi Hugost, sellest neljakuusest näitlejast, kel oli nii palju loomulikku andi.

Sellel õhtul Raadil, esietendusel, oli nii lihtne tunda end õnnelikuna.