Kaarel Tarand, avalike suhete juht
Fotod: Arp Karm
Augusti lõpul toimus Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ehitusel sarikapidu. Ja pidu oli lahe ka maja tulevaste kasutajate jaoks, ehkki traditsiooniliselt on sarikapidu just ehitaja ja tulevase majaomaniku (kelleks on teatavasti Riigi Kinnisvara AS) vaheline asi.
Kui majal on sarikad peal, ERMi hoone puhul eriti see viimane, peasissepääsu rippuvat varikatust toestav hiigelferm (või turvik), tähendab see, et maja kontuur on paigas ja üldmõõtmed silmaga näha. Nüüd pole ka vähema ruumilise kujutlusvõimega inimestel enam raskusi selle mõistmisega, mis aasta ja eriti paari pärast muuseumi tegevuskeskkonnana ees ootab.
Direktor Tõnis Lukas katuselt pärga alla toomas.
ERMi maja ehitus on omamoodi meeldiv pretsedent ses mõttes, et erinevalt avalike suurehitistega nii sageli juhtuvast on seekord ehitamine püsinud esiteks algses ajagraafikus ja kulgenud suuremate vaidlusteta ehitaja ja tellija vahel. See on vähendanud võimalust, et negatiivsete uudiste foon neile, kes muuseumi tähendust ja vajadust veel lõpuni ei mõista (tuntumatest näiteks Neeme Järvi) pidevalt uusi okkaid hinge ei vajuta. Samuti saavad muuseumi töötajad keskenduda uue peahoone sisu loomisele, tarvitsemata püüda mingilt pealesurutud kaitsepositsioonilt põhjendada ja õigustada seda, mille otsustamine ja kulg pole sugugi nende kontrollida ega suunata olnud.
Tähendab, järjest ja kindlalt suureneb tõenäosus, et muuseumi uue hoone uksed Eestile ja maailmale avanevad nii, nagu plaanitud, 1. oktoobril 2016 (olgu siis veelkord märgitud, et paraku kõik miljon eestlast või mitu miljardit muud maailmakodanikku esimesel päeval sisse ei mahu). Selleks on vaja, et lisaks ehitajale ja tellijale, tulevasele majaomanikule teeks oma töö tähtaegselt ja kvaliteetselt ära ka kõik need, kellest sõltub sisu. Õnnestuma peab nii uute püsinäituste kokkupanek ja ehitamine, aga ka kolimine. Ja siis on veel miljon suurt ja pisiasja, mis peavad olema valmis selleks hetkeks, kui uksed lahti lükatakse. Et nii läheks, selleks ongi muuseumi sisemise töö fookus juba ammu mujal kui hoone ehitus – selle ootamise sajandipikkune faas sai nurgakivi panekuga enam kui aasta tagasi lõplikult läbi. Nii mõneski mõttes elatakse muuseumi sees avalikkuse ja selle ootustega vähemalt aastases ajanihkes.
Sarikapeo avamine.
Alustagem sellest, et vastavalt seadusele, arengukavale jne peab muuseum pakkuma kõigis oma projektijärgsetes ruumides ka pidevat tegevusprogrammi. Eeskätt puudutab see hariduskeskust, töötube, auditooriume, konverentsi-, kino- ja teatrisaale. Tehnoloogilise singulaarsuse vääramatust saabumisest hoolimata on see esialgu ja veel aastaid ikka inimtöö. Kas me iga plaanitud (ja praegusega võrreldes lisa-)töö peale ka inimese leiame, pole veel selge. Tänavu ei juhtu tõenäoliselt midagi, kuid lähenevad riigikogu valimised ja nendega seoses erakondade valimisprogrammidesse tekkivad kultuuripoliitika peatükid peaksid aimu andma, kas ja kes tulevastest riigijuhtidest ja millise näoga kavatseb avamispidustustest 2016 sügisel osa võtta.
Selleks, et kogu sisuline tegevus saaks tähtaegselt käivituda, peab keegi neid programme kirjutama, valmistama ette vajalikud abivahendid nende läbiviimiseks, korraldama, leppima kokku, aga lõpuks ikkagi katma ka eelarveliselt (ja nagu teada, Eesti riigis eelarvelisi tagatisi pikaks ette ei anta). Paralleelselt peavad käivituma ka nn tugiteenused, millest küllap lihtsaim on mõista kaubandust ja toitlustust. Muuseum saab olema piisavalt suur selleks, et sinna saabudes jääda pooleks või koguni terveks päevaks. Vältimatu on, et majas oleks igale saabujale taskukohast sööki pakkuda. Mitte et see nüüd mingi ületamatu peavalu oleks, aga riigiasutusel on majandusliku abitegevuse korraldamisega alati seotud nii mõnigi juriidiline ja finantsnüanss, mille peale eraettevõtja uneski ei tule. Eestis on võim tootnud palju reegleid. Tükati liigagi palju.
Kuigi määramatust on veel üksjagu, pole siiski põhjust eriti pabistada, et muuseumist ja meie töötajatest sõltuva osas miski tegemata jääks või valmis ei saaks. Aga teatavasti on asukohavalikust ja projekteerimisvõistlusest saadik räägitud ERMi uuest majast kui kogu ümbrust defineerivast ja mõtestavast maamärgist. Seda rolli saab täita aga ainult tingimusel, et maamärk maa peal võsa vahelt välja paistab, et nii Tartu linna kui ka Tartu valla territooriumil teevad asjaomased kõik selleks, et muuseumi ümbruse heakord oleks avamispäevaks sama laitmatu kui sisu. Vene sõjaväest maha jäänud tühermaa täielik korrastamine ei ole midagi, mida saaks teha „kaugemas tulevikus ja vabade vahendite leidmisel“. Seepärast lootkem, et kõikjale, kus raha jagatakse ja otsuseid langetatakse, jõuab ka arusaam tööde tähtsuse järjekorrast Tartus Raadil, kus iga järgneva ehituspäevaga suureneb kontrast uue ilu ja endise inetuse vahel.
