Tekst: Krista Aru, direktor

… tähendab eelkõige püüdu näha ja mõista inimest, kes muuseumi tuleb. Olla olemas just tema jaoks.
Möödas on see aeg, mil muuseumitöötajad võisid kabinetivaikuses isekeskis välja mõelda, millest teha näitus või millisest arhiivimaterjalist peaks valmima raamat. Muuseumikeskselt otsustatu ei pruugi ajal, mil kõik on kättesaadav ja võimalik, huvitada kedagi.  Möödas on isegi see periood, mil muuseum sai programme, näitusi, seminare, õppetubasid jms koostada ja suunata oma külastajaile vastavalt nende soole, vanusele, haridusele jt demograafilistele tunnustele.
Muutunud on elu, muutunud on inimene ning vanus ja isegi sugu ütlevad meile tänasel päeval väga vähe. Meil on vaja mõista põhjust või ajendit, miks külastaja muuseumisse tuleb. Kas tal on eelteadmised ja ta teab, mida ta tahab? Kas ta tuleb kultuurselt puhkama? Kas tuleb üksindust peletama, seltskondlikult aega veetma, end emotsionaalselt turgutama või lihtsalt harima? On see organiseeritud ja mingil määral sunniviisiline tulek (klassiekskursioon), teadlik ja sihipärane külastus või suveräänse liidriga seltskonna ajaveetmine?
Muuseum oma mitmekesiste võimalustega peaks suutma kõikidele nimetatud ja  nimetamata külastajatüüpidele pakkuda just seda, mida need ootavad ja vajavad. Ülesanne, mis esmapilgul tundub isegi võimatuna, sest iga inimene on ju erinev. Ometi on see ülesanne muuseumi teadmiste ja võimaluste juures väga lihtne. Muuseumis on koos ese ja selle lugu. Tegelikult ju palju esemeid ja palju lugusid. Muuseum peab vaid tundma ja kuulama elu, et oma varamust leida huvi pakkuv ese (teema), ja suutma olla paindlik ning atraktiivne selle esitamises. Kui ese haakub oma ajaga, siis selle nüansside ja varjunditega lugu peab puudutama külastaja hinge-, mõistuse- või südamekeeli.
Huvitatud inimest on lihtne kaasta, huvitatud inimest on lihtne haarata ja peaaegu kindlalt võib muuseum teda ka tagasi oodata.