Tekst: Grete Kärmas, tehnik
Pildivalik: Nele Tammeaid, fotograaf
2010. aasta sügisel jõudis Eesti Rahva Muuseumisse salapäraseid teid pidi kastitäite viisi endise jalatsivabriku Kommunaar materjale ja ajaloohõngulist toodangut. Rikastusid nii muuseumi esemekogu kui ka arhiiv- ja fotokogu. Kui jalatsipaarid monoliidiks lugeda, võeti esemekogusse vastu 444 eset, arhiivkogusse 212 säilikut ning fotokogusse 3035 fotot (viimaste arv pole veel lõplik, oodata on lisa).
Laki tänavalt Veskisse
Ilma liialdusteta kogu NSV Liidu jalatsitööstuse lipulaev Kommunaar oli väga suur ettevõte, millel ei puudunud ka oma muuseum. Eesti jalatsitootmise traditsioone tutvustav muuseum loodi ettevõtte väärikat ajalugu arvestades küll üsna hilja (1990. aasta mais), kuid see-eest peegeldab lõpptulemus aastatepikkust hoolikat kogumistegevust. Selle vastutusrikka ülesandega tegeles Kommunaaris tehnoloogia-alal töötanud Rudolf Berkovitš (1919–1994), keda peetakse muuseumiidee algatajaks. Härra Berkovitš oli väga haritud ja laia silmaringiga mees, kes lisaks nõukogude perioodist pärinevatele materjalidele otsis arhiivihämarustest üles ja toimetas kõrvale ka tsaari- ja esimese vabariigi aegseid materjale. Põhjaliku uurimustöö tulemusena leidis Rudolf Berkovitš, et ettevõtte ajalugu tuleks vaadelda alates 1877. aastal Tallinnas Maakri tänaval loodud Theodor Grünwaldti nahavabrikust, millest Eesti Vabariigi ajal kujunes kuulus naha- ja jalatsivabrik Union ning mis viimaks nõukoguliku natsionaliseerimise käigus nimetati ümber Kommunaariks.
Kommunaari muuseum asus 1985. aastal valminud Laki tänava tootmishoones. Pärast ettevõtte tegevuse hääbumist 1993. aasta paiku ja sisseseadete laialikandmist, rauges ka Rudolf Berkovitši vaim. Kui tehase sisseseaded rändasid naaberriikidesse Soome ja Venemaale, siis muuseumi varad viidi üle Tallinna Tööstushariduskeskusesse (Sõpruse puiestee 182). Eesti Rahva Muuseumile andis varad üle sama kooli rõiva- ja kaubanduse õppevaldkonna juhataja Luule Õunmaa. Jalatsivabriku ajalugu kajastav väljapanek asus üleandmise hetkel kooli ühe õppeklassi kahes seinas olevatel stendidel ja vitriinides. Tallinna Tööstushariduskeskus otsustas materjalid muuseumile üle anda, kuna koolil polevat õppekava, mis seonduks jalatsivalmistamise ja nahatoodetega.
Randiratastest krooklinugadeni
Muusuemi esemekogu sai täiendust väga huvitavate ja eriotstarbeliste esemetega, mis kõik on siiski otsesemalt või kaudsemalt seotud jalatsitootmise ja vabriku endaga. Esemete hulgas on arvukalt karikaid ja auhindu, mis on kingitud Kommunaari tublidele isetegevuslastele või tegusale kollektiivile heade töötulemuste või eeskujuliku esinemise eest jalatsikombinaatide vahelistel sots võistlustel. Veel on meeneid-suveniire, alustades Kommunaari logodega kilekottidest, lõpetades embleemidega kontoritarvetega. Muidugi on ka jalatsitootmisega seotud esemeid, nagu enne mehhaniseerimist kasutusel olnud kingsepatööriistad, jalatsivormid ja -lõiked ning nahaproovid. Kõige suurema ja väärtuslikuma osa esemetest moodustavad aga vikerkaarevärvilised jalatsid, mida silmitsedes tekib minul lustlik meeleolu ja pisut isegi kade meel. Vanema põlvkonna inimestes võivad need aga nostalgiat tekitada, või siis hoopis imestust, kuna suur osa ilusamatest ja mugavamatest mudelitest rändas kuuldavasti Eestist välja. Eesti Rahva Muuseumi kultuuriloolisse arhiivi laekus viisakas vimplite ja rinnamärkide kollektsioon. Valdav osa esemekogu saagist pärineb nõukogude ajast, kuid leidub üksikuid esemeid ning jalavarje ka vabariigi ajast. [Esemekogu nr-d A 993 ja D 211.]
Ka muuseumi arhiivi laekus hulgaliselt meelierutavat materjali. Juhtimist ja haldust puudutavate paberite hulgas on näiteks hoonete ehitamist ja vabriku natsionaliseerimist kajastavaid dokumente nii 20. saj esimesest poolest kui ka hilisemast ajast. Omajagu on töökultuuri ja personalitööd puudutavaid materjale, nagu tööeeskirjad, -lepingud, ametiühingukirjad jms, muuhulgas üks mahukas uurimus: Jalatsitööstuse „Kommunaar“ viie tähtsama elukutse olulisemate omaduste ja neid mõõtvate metoodikate ja normide väljatöötamine. Raamatupidamismaterjalidest on väärikaimad (ühtlasi kaalukaimad) Unioni-aegsed reskontrod ja kliendiraamatud. On ka hulgaliselt tootmist ja turustamist puudutavaid aruandeid, tootekatalooge ja -albumeid perioodist 1941–1982. Asutuse sisekliimast ja kollektiivi ühistundest annavad aimu Kommunaari juubelite ja muude (sh isetegevuslike) ürituste programmid, kutsed ja kavad. Kommunaari 100. aastapäeva eel on valminud teinegi mahukas uurimus Valdeko Malkovi sulest: Tootmiskoondis “Kommunaar” teise sajandi künnisel. Kindlasti saab omaette vaatamisväärsuseks nimetada Kommunaari seinalehti. Ühest küljest kajastavad need nõukogude reaalsust ja tööelu argipäeva, teisalt aga on pungil nõukogulikust retoorikast. I-le panevad punkti ahhetamapanevad diplomid, aukirjad ja auraamatud, mis viitavad arenemisjärgus homo soveticuse üliinimlikule töövõimele. [Arhiivkogu nr A 17.]
Meie fotokogu täienes tervelt 3035 foto võrra ning oodata on veel ligi 500 foto lisandumist. 3035 must-valgest fotonegatiivist kolmandikul on kujutatud jalatsimudeleid, millest suurem osa annab ülevaate vaid 1980. aastate kingamoest. Paar-kolmsada pilti on ka 60.–70. aastatel kantud jalatsitest. Ülejäänud negatiivid tutvustavad meile Kommunaari eluolu ja tootmist valdavalt nõukogude perioodi lõpul (mõningaid pilte on siiski ka varasemast perioodist). Väga olulised on tootmisprotsessi, sisseseadeid, samuti hooneid ja nende ehitusjärke talletanud fotod. Vähemtähtsad pole ENSV-s ja kaugemal toimunud moedemonstratsioone, jalatsinäitusi, laatasid ja väljasõite jäädvustanud fotod. Hulgaliselt on reklaamfotosid, mis väljendavad nõukogude reklaamikunsti saavutusi ja maitsemeelt. Lisaks on veel sadu pilte ametlikest visiitidest ja üritustest. Nõukanostalgiat tekitavad sajad ühis- ja isetegevusfotod alates Kommunaari tsiviilkaitseõppustest ja lõpetades Ungari rahvale antud nukuetendustega. Jätkuva selektsiooni käigus on kingapiltidele just vanemate mudelite osas kindlasti lisa oodata. 500-st töötlemisel olevast fotost märkimisväärse osa moodustavad 20. saj esimesel poolel jalatsivabrikus tehtud ülesvõtted, seega on palju põnevat veel tulekul. [Fotokogu nr 2953]
Üleskutse
Eesti Rahva Muuseumile sülle kukkunud Kommunaari muuseumi varandus moodustab ühtse terviku, milles selgusele jõudmine nõuab tõsist süvenemist ja aastatepikkust tööd. Usun, et see pikk protsess on kusagil poole peal. Materjalide töötlemine ja digiteerimine hakkab lõppema ning töö on jõudmas etappi, kus oleks palju abi kaastöölistest, kes mäletavad veel Kommunaari kingi või kes on Eesti kuulsaimas jalatsivabrikus ise töötanud. Poisid-tüdrukud, uurige oma vanematelt-vanavanematelt järele, mida Kommunaar nende jaoks tähendab!
Loe lisaks:
http://uudised.err.ee/index.php?06217951
http://www.postimees.ee/329031/erm-sai-kommunaari-jalatsikogu-omanikuks
http://www.tartupostimees.ee/330306/kingad-saapad-aga-mitte-ainult/
http://www.erm.ee/et/Osale/Kaastoo/Voistlused/kogumistoo-2012/yleskutsed-2012/kommunaari-jalanoud
Vaata: www.muis.ee
