Helve Schasmin, koguhoidja

Viimastel aastatel oleme teinud näitusi mitmetest olulistest sündmustes Eesti postiajaloos, uue näitusega ei tahtnud me kõike üle korrata. Samuti ei soovinud me teha stendinäitust, kus kirjad üksteise kõrvale välja pandud. 2012. aastal alustasime uue püsinäituse (UPN) raames postimuuseumi näituse kontseptsiooniga. Juba siis sai meie märksõnaks ajarada. Avatud näitus käsitleb kogu riikliku postikorralduse aega (375 aastat) Eesti aladel ja nii saab tehtud töö ühildada ka uue püsinäitusega.

Kõigepealt oli vaja mõelda, mida tuua nendest aastatest esile. Mis olid pöördepunktideks postiajaloos? Nii tuligi võtta tõsisemalt kätte Elmar Ojaste ja Vambola Hurda koostatud Eesti filateelia käsiraamat, mis filatelistide hulgas tuntud ka Musta Piiblina, ning otsida välja olulisemad daatumid. Nelja sajandi kajastamiseks oli meil kasutada neli seinatäit pinda. Näituse kujundaja Merike plaanis jagada sajandid kümneaastasteks tsükliteks. Aga ikka oli nii, et mõnikord oli ühes kümnendis hulgaliselt olulisi sündmusi, siis aga ei juhtunud mitukümmend aastat midagi. Seega ei vasta ajaraja mõõtkava päris tegelikkusele.

Ajaraja sündmused paika pandud, hakkasime illustreerivat materjali otsima. Valikute tegemisel sai määravaks kasutatav seinapind, nii tuli keskenduda vaid nendele olulisematele asjadele, mis muutsid postikorralduse käiku.

Vanim kiri postimuuseumi kogudes on 1598. aastast, sellest me ka oma näitust alustasime. Enamik 17.–18. sajandi kirju on kirjutatud imeilusa käekirjaga ja igaüks neist vajaks näitusel eksponeerimist.

Mustast Piiblist saadud fakte tuli uurida postimuuseumi arhiivimaterjalidest. Postiajaloost oli väga vähe kirjutisi: ükskõik kui paljutõotav ka säiliku nimetus ei olnud, lõppkokkuvõttes piirdus asi ikka filatelistide kogutud kirjade või templijäljendite koopiatega. Ei sõnagi juttu pealkirjas nimetatud sündmusest.

Esemekogus on meil postivedaja ametimärke ja mundridetaile, mundrit ennast meil olemas ei ole.

Enamik fotokogus olevatest postkontorite fotodest pärineb aastatest 1920–1930, teistkordne postkontorite pildistamine leidis aset 1996–1999.

Mundris postiametnikest on meil küll fotosid juba 19. sajandi lõpust, kuid missugune oli see ametnik ise? Olin leidnud mitmeid blankette, mis tuli tööle asumisel täita, kuid need olid tühjad. Asusin veelkord uurima endise Rakvere rajooni sidetöötajate isikutoimikuid, mis kuulusid põhiliselt aastatesse 1946–1955 ja mida oli kokku üle 600 ühiku. Sealt leidsin kümmekond isikut, kes olid postivalitsusse tööle tulnud aastatel 1918–1940 ja mõni isegi tsaariaja lõpus. Milliseid leide nende seas oli: palvekirjad tööle võtmiseks ja teisele ametikohale asumiseks, atestatsioonilehed, kutsesobivustunnistused, tõendid politseist, et tööleasuja on igati aus ja korralike elukommetega, arstitõend, et tulevasel postiljonina tööleasujal ei ole lampjalgu, vallavalitsuse tõend, et kaitserõuged on pandud jne. Lisaks kooli- ja leeritunnistused, ametivanded, teenistussaladuse hoidmise allkirjalehed, millele pidi töötaja alla kirjutama iga võimu ajal ja seda isegi koristajana töötades.

Ka postimuuseumi raamatukogus leidus üht-teist huvitavat: postitöötajate laulukoori aastaraamat (1935/1936), telegraafiameti korralduste kogumik (1876), sidetöötaja distsipliini seadus (1940).

Ajalooarhiivist saime rootsiaegse postijaama projekti, sõprade selts aga pani välja Eesti esimeste templijäljenditega kirjad aastatest 1708–1710.

Näituse tarbeks sai välja otsitud ja skaneeritud umbes 500 kirja, dokumenti, fotot. Näitusele pääses neist lõppkokkuvõttes vaid väike osa, kuid tänu sellele näitusele avastasin enda jaoks nii mõndagi uut ja ka postiajalugu sai selgemaks.